Vahur Made: Euroopa hääl

Foto: Corbis / Scanpix

Mais valijatelt hääled saanud Euroopa Parlamendi uued liikmed seisavad Euroopa viimaste aastakümnete katsumusterohkeima ajastu künnisel. Nad peavad vaatama pimedasse tundmatusse, mis lahti rullumas Ukrainas ja Lähis-Idas arenevate sündmuste taustal. Nad peavad aitama mitte üksnes oma parlamentaarsel suurkogul sellel ohtude ajastul õigeid otsuseid langetada, vaid ka hoidma Euroopa riikide ja kodanike meelekindlust püsida ühtsena, kõigest hoolimata.

Veel mullu sügisel võisid eurovalimisteks valmistuvad poliitikud vaadata tulevikku mõõduka optimismiga. Paljud arvasid, et halvim, mis Euroopa Liiduga võib juhtuda, suurim katsumus, millega võidakse põrkuda, ongi suur majanduslangus. Kuid finantskriisi sügavik, euro pidurdamatu langemise ajastu, näis aasta vahetudes olevat juba minevikku jäänud. Oli algamas mõõdukat, kuid siiski positiivset majanduskasvu lubav taastumisaeg.

Venemaa ja ISISe agressioonid Euroopa ida- ja kagupiiril hävitasid eurooplaste rahuliku taastumise lootuse. Veelgi enam, eurooplased ei saa olla kindlad, et edasine areng saab toimuma kokkulepete ja ühiste reeglitega vooderdatud ruumis. Vastupidi, sõjaline julgeolek ja Euroopa naabruse konfliktikolletes toimuv saab mõjutama Euroopa poliitikat – ning Euroopa Parlamendi tegevust – rohkem kui ei kunagi varem. Euroopa jaoks  algab sanktsioonide poliitika ajastu. Kokkulepete, lubaduste ja normide murdumises võib praegu olla sama kindel, kui varem oldi nendest kinnipidamises.

Just Euroopa piiride taga toimuv hakkab järjest enam mõjutama europarlamendis toimuvaid diskussioone ja seal vastu võetavaid otsuseid. Euroopa Parlament on juba käsitlenud Ukraina konflikti ning kiitnud heaks ELi-Ukraina vabakaubanduslepingu. Ning kui Venemaa agressioon Ukrainas on siiani tõmmanud endale Euroopa Liidu põhitähelepanu, pole mingit garantiid, et peatselt ei lisandu Strasbourgis ja Brüsselis arutatavate kriitiliste välisteemade hulka ka arengud Gruusias ja Moldovas. Kriis Venemaal ning selle traagilised kajastumised Venemaa naaberriikides ja Euroopas ei ole praeguseks jõudnud rahunemise või vaibumise staadiumi.

USA, Prantsusmaa ja mitmete araabia riikide poolt Iraagis ja Süürias alustatud vastupealetung islamikalifaadi loomist taotlevale terroriorganisatsioonile ISIS tõotab Euroopa sisejulgeoleku pingeid veelgi lisada. ISIS ei jää sõjakate islamiorganisatsioonide nimekirjas kindlasti viimaseks. Nii ei ole Euroopa Parlamendil kindlasti kerge hakata arutama eelmisest koosseisust pärandatud otsuse-eelnõusid andmekaitse ja isikuandmete turvamise kohta, sest samal ajal nõuavad ELi liikmesriikide õiguskaitseorganid ja luureasutused järjest detailsemat ja tõhusamat ligipääsu privaatsetele infovoogudele. Ees seisab äge võitlus privaatsuse ja riikluse kaitsjate vahel kogu lääne õigusruumis. Euroopa Parlament ei jää siin erandiks.

Kaks teemat omandavad praeguses plahvatuslikus rahvusvahelises õhkkonnas Euroopa Parlamendi jaoks märgilise tähenduse: Euroopa pangandusliit ning ELi-USA vabakaubandusleping. Pangandusliidus nähakse finantskriisi valusatest õppetundidest võrsunud radikaalset, tulevikku suunatud Euroopa rahanduse kaitserelva. Eesmärk on piirata suurte pankade liiga riskantseid investeeringuid.

Euroopa Komisjon on soovitanud, et pangad, mille heast käekäigust sõltub tervete riikide või lausa kogu ELi majanduslik ja ühiskondlik stabiilsus, tõmbaksid selge eraldusjoone oma riskikapitali ja tavakodanike hoiuste vahele.

Kuid praeguses rahvusvahelises kontekstis paistab pangandusliit hoopis teises valguses kui veel sügisel 2013. Kui möödunud aastal võis pangandusliitu pidada majanduslik-rahandusliku turvalisuse meetmeks, siis nüüd näib selle otsuse langetamine (või tagasilükkamine) omandavat palju laiemaid, geopoliitilisi mõõtmeid. Küsimus ei ole enam pelgalt selles, et eurooplastel oleks mõnus, turvaline ja hoolitsev Euroopa Liit. Küsimus on üha rohkem ka selles, et need jõud maailmapoliitikas, kes soovivad ELi nõrgestada, talle eksistentsiaalseid väljakutseid esitada, näeksid, et eurooplased on tugevad, kokkuhoidvad ja suudavad oma huve ja institutsioone kaitsta.

Nii ei ole ka praegu läbiräägitav kaubandus- ja investeeringute leping ELi ja USA vahel mitte ainult samm kaubanduslike ja investeerimissuhete laiendamise ja süvendamise poole maailma kahe suurima majanduskeskuse vahel. See on nüüd üha enam märk läänemaailma solidaarsusest ja poliitilisest ühtehoidmisest.

Euroopa Parlamendi praeguses tööplaanis on hulgaliselt teemasid ja vastuvõtmist ootavaid otsuseid, mida oma iseloomult võiks liigitada finantskriisi järel sotsiaalset rahu pakkuvaiks. Ülempiirid suurte pankade nõukogude liikmete töötasudele, rohkem naisi suurte börsifirmade juhtkondadesse, mobiilside rändlustasude ja pangakaartide tehingutasude kaotamine, tasustatud vanemapuhkuse pikendamine, reisijate – sh lennureisijate – tarbijakaitsealase õiguskaitse suurendamine, keskkonnaohtlike kilekottide keelamine, tarbijate senisest parem teavitamine toiduainete päritolust, sh nendest toiduainetest, mis saadud geenitehnoloogiaid kasutades.

Kõikide nimetatud teemade käsitlemine Euroopa Parlamendis peaks suurendama usaldust Euroopa Liidu institutsioonide ja liidu liikmesriikide kodanike vahel. See peaks osutama, et liidu institutsioonide tegevus ei ole suunatud pelgalt eliidile, vaid et püütakse lahendada ka tavakodaniku igapäevamuresid.

Kuid Euroopa Liidu traditsiooniliselt «pehme» kuvand hakkab nüüd, vahetult finantskriisi järel ning mõõduka majanduskasvu alguses, omandama üha enam ja enam karmi maailmapoliitika jooni. See ei ole kindlasti kerge väljakutse ei Euroopa Parlamendi ega tema valijate jaoks.  

Paljud valijad, kes maikuus oma häält andes lootsid suurendada riikide omaetteseismist – nagu Suur­britannia Iseseisvuspartei toetajad – või taastada finantskriisi-eelseid suuri abivoogusid – nagu äärmusvasakpoolse Syriza koalitsiooni pooldajad Kreekas – või olid valmis vahetama selge vabaduse ja vastutuse ebamäärase «korra» ja «suuruse» vastu – nagu peaminister Viktor Orbani konservatiivset parteid Fidesz toetanud Ungari valijad –, peavad tõenäoliselt pettuma.

Nende toetatud saadikutel on soovi korral jõudu europarlamendi otsustusprotsesse aeglustada. Kuid sündmuste areng Euroopa piiridel võib muuta arutelud ELi vajalikkuse üle teisejärguliseks, tugevdada arusaama, et üksinda ja omaette ei suuda ükski Euroopa riik oma julgeolekut piisavalt kaitsta. Ehk mõtlesid nii septembris hääletuskastide juures paljud šotlased?

Euroopa Parlamendi uue koosseisu poliitilisi sõnumeid ei saa enam pidada traditsioonilisel moel Euroopa Liidu kodanikele suunatuks. Järjest enam on need mõeldud kogu maailmale.