Antropoloogid puurivad Ida-Euroopa uusrahvuslust

Jobbiku toetaja 2009. aastal toimunud meeleavaldusel. Foto: SCANPIX

Pürg ühetaoliseks, roma rahvas, seksuaalvähemused, folkmuusika, peremoralistid, sisseränne ja talupojaühiskonna-järgne ühiskond olid teemad, mis kerkisid augustis Tallinna ülikoolis Euroopa Sotsiaalantropoloogide Ühenduse konverentsil arutlusringis «Uusrahvusluse kultuurilised strateegiad ja sotsiaalsed tingimused Euroopas», kirjutab Laur Kiik värskes Sirbis.

Oma uurimistööst räägivad Juraj Buzalka (Comeniuse ülikool, Bratislava), Marija Grujić (kirjanduse ja kunstide instituut, Belgrad) ja Tova Höjdestrand (Lundi ülikool).

Laur Kiik: Rahvuslus on tundlik teema. Kirglikult tunnetavad, võitlevad ja unistavad nii rahvuslased kui ka nende «liitlased» ja «vaenlased». Kaalul võib olla nii elutöö kui ka intiimne maailmatunnetus, mõnikord ka inimelud ja õigus olla olemaski mõnes teatud ühiskondlikus maailmas. Ka uurijad nagu teie haardute nende pingetega tõenäoliselt eri viisil; vean kihla, et meie vestluse lugejad teevad seda samuti. Olen ise üles kasvanud etnilise enamusrahva liikmena Eestis. Pärast Nõukogude režiimi alt vabanemist on Eesti ühiskonda domineerinud etnorahvusluslik peavool ja väga jõuline sisserändevastane üksmeel ning ses maadeldakse nüüd sisemiste etniliste pingete ja vähemuste väljaarvatusega. Oma uurimistöös, kuidas katšini rahvuslased mõtestavad maailma kaua rõhutud ja sõjast räsitud Põhja-Birmas, olen olnud hädas leidmaks oma seisukohti – uurija ja inimesena, sõbra ja võõrana.

Seetõttu küsin: kuidas suhestute ise oma eluloos natsionalismiga? Ja kuidas seostub see sellega, kuidas paigutate endid selle eetiliselt ja poliitiliselt keerulise teema uurijaina?

Marija Grujić: Nagu sina, olen minagi kasvanud üles keskkonnas, kus ma ei pidanud muretsema, et mind tehtaks kõrvaliseks või paljastataks – sest juhtusin sündima rahvusriigi peamise etnilise kogukonna liikmena, ühise taustaga vanemate lapsena sellesama rahvusriigi pealinnas. Seega, võiks arvata, et ma ei pidanud muretsema, et olen «keegi muu» kui enamik kodanikke minu ümber, või et mind oleks mu rahvusliku päritolu põhjal välja toodud või tõrjutud, siis kui mu sünnimaa Jugoslaavia kokku varises. Sellegipoolest sain ma varsti pärast Jugoslaavia lõppu aru, et tundsin end ebamugavalt, kui pidin oma etnilise kuuluvuse võtma omaks kodakondsusena, kuna tegu ei olnud vabatahtliku otsusega. Tundsin, et olin sellesse sunnitud väga ürgsel viisil, minust sõltumatul põhjusel, nagu etniline kuuluvus. Tunnen endiselt ebamugavust, kuna mul ei olnud mingit valikuvõimalust, kuigi kasvasin üles oma keskkonnas enamuse liikmena.

Juraj Buzalka: Antropoloogina olen teadlik sellest, et rahvus on ühiskondlik konstruktsioon. Olen oma õpingute algusest peale treeninud oma kõrva «meie» ja «nende» teemale ja keerukatele viisidele, kuidas rahvuslus toimib igapäevaelus. Ilmselgelt ei ole ma kõigi rahvusluse kutsete suhtes täiesti immuunne, eriti selle «labaste vormide» puhul. Samuti püüan oma informantidele selgitada – kui kontekst seda arutelu võimaldab –, kuidas mina nende rahvuslikku eesmärki näen. Tegin oma doktoritöö 2000-ndate aastate alguses Poola-Ukraina piirimaal, mis oli tol ajal veel täis taas esile kerkinud mälestusi Teise maailmasõja etnilistest puhastusest. Antropoloogina olin seal eesõigustatud seisuses kui neutraalne vaatleja ja juhuslik arutelukaaslane oma informantidele. Mina kasvasin perekonnas, kus pooldati tugevalt Tšehhoslovakkia demokraatiat. Aastal 1993 ei näinud ma Tšehhoslovakkia lagunemist ainuvõimaliku poliitilise arenguna ja kuni tänaseni annan endast parima võitlemaks ajakirjanduses ja avalikus tegevuses etnilise rahvuslusega oma kodumaal.

Tova Höjdestrand: Sõltub sellest, kuidas saada aru «natsionalismi» mõistest. Põhimõtteliselt, mingi jagatud taju ettekujutatud rahvusest on vajalik hoidmaks koos tänapäeva suure­mahulist ühiskonda, mis eeldab mingit vormi suhteliselt tsentraliseeritud riiklust. Tänapäeval ülilevinud rahvusriik koosneb inimestest, kes ei satu kunagi üksteisega näost näkku kokku, nii et minimaalne üksmeel logistika, vähemalt seaduslike aluste osas on vajalik. Ei saa hoida töös, näiteks minu riiki Rootsit, kui 60 protsenti elanikkonnast usub teokraatiasse või absoluutsesse monarhiasse. See vajalik minimaalne üksmeel toetub aga kultuurilistele väärtustele ja ühiskondlikele kujutlustele. Ma pakun, et kujutlus rahvuslikust ühtekuuluvusest on ka teatud laadi rahvuslus.

Järgmine küsimus on, millal ja kuidas hakkab idee rahvusest muret tekitama. On rahvuslust, mis opereerib peamiselt välja arvates: immigrandid, geid jt ei tohiks kuuluda rahvuse hulka ja nad tuleks välja visata. Kuid on ka «labaseid» rahvusluse väljendusi, mis pigem püüavad lõimida oletuslikku «Teist» rahvuse sisse. Nii tehakse tihti heaoluriikides nagu Taani või Madalmaad. Nii väljaarvavad kui ka sissearvavad variandid võivad olla jälgid, kuid seda eri moodi.

Rootsis on tõusmas parempoolne sisserändevastane populistlik erakond Rootsi Demokraadid. Mulle nad ei meeldi: lisaks sellele, et nad õigustavad oma väiteid tavaliselt ekslike tõikadega, ei võta nad arvesse ka inimloomust. Immigratsioon ei ole valiku küsimus, isegi kui see toob kaasa palju probleeme. Inimesed on kogu aeg kolinud sealt kus nad algul elasid parematesse kohtadesse, kui elu läheb liiga raskeks. Kui see ei oleks nii, siis ei elaks Skandinaavias – või muudes kohtades, kus on krooniliselt halb ilm – üleüldse kedagi. Küsimus ei ole mitte kas, vaid kuidas me selle tõigaga tegeleme. Rootsi ei tegele sellega väga konstruktiivselt ja tulemuseks on kõrge segregatsiooniaste ja sotsiaalsed mured. Aga seda ei saa tõesti lahendada nii, et takistatakse inimesi tulemast. Nad tulevad niikuinii, kas me seda tahame või mitte.

Rootslased ei kasuta kunagi sõna «natsionalism» mainitud sissearvava variandi kohta, mida me kuulutame veelgi raevukamalt kui taanlased või madalmaalased. Kõiki tuleb kaasata. Konks on lihtsalt selles, et nad tuleb arvata sisse vastavalt rootsi tingimustele – jaga meie väärtusi ja sa oled oma, muidu mitte. Oleme ka kirglikud misjonärid, reisime mööda maailma ja selle õiguslikke assambleesid ringi rakendamaks oma väärtusi, kindlas usus, et Rootsi on õigluse, võrdsuse, sotsiaalse heaolu jne alal kõigist teistest sajandeid ees. Me oleme maailma parimad antirassistid ja feministid. Aga me ei ole rahvuslased, oh ei, meil lihtsalt juhtuvad olema «õiged» väärtused. Niisiis on loogika selline: natsionalism on paha asi ja kuna Rootsis ei ole rahvuslust, on rootsi rahvas palju parem kõigist teistest rahvastest ja tal on täielik õigus kõiki teisi manitseda ja neile öelda, mida teha.

See on tüütu just selle suhtumise enda pärast, sest tegelikult on teisi võimalusi ja ka meie rootslaste uhke enesehinnang põhineb paljuski ekslikel faktidel. Vaadakem Rootsi etnilist eraldatust, naiste-meeste palgalõhet, palju tähistatud seksuaalteenuse ostmise vastase seaduse tegelikke tulemusi – veelgi hullem häbimärgistamine ja veelgi ohtlikumad töötingimused seksitöötajatele, keda seadus kaitsma pidi –, logisev tervishoiusüsteem, kokku kukkumas koolisüsteem. Aga, jälle, ilma mingi ettekujutatud ideeta rahvusest oleks vaja uusi valitsuse ja riikluse vorme. Kes ütleb, et nood on paremad?

Kiik: Lääne-, Lõuna- ja Põhja-Euroopa kontekstis ning mujal on kasutatud uusrahvusluse/neonatsionalismi mõistet viitamaks peamiselt, kuidas rahvuslus on XXI sajandil taas kerkinud parlamentaarses poliitikas vastusena üleilmastavale ja riikideülesele arengule, eriti uutele sisserände lainetele Aasiast, Aafrikast ja Ida-Euroopast. Seevastu kommunismijärgne Ida-Euroopa, välja arvatud Venemaa suurlinnad, on nüüd enamasti immigrantide allikas, mitte sihtkoht. Meie piirkonnas tunduvad hirm, rahvuse ohustatuse tajumine ja viha olevat sihitud pigem juba kohapeal olemas etnilistele rühmadele, naaberriikidele, roma (mustlaste) rahvale, seksuaalvähemustele, mõnikord Euroopa Liidule ja ettekujutatud paljale väljavaatelegi, et tulla võiks uusi elanikke «teistest rassidest». Kas olukord on Ida- ja ülejäänud Euroopa rahvusluse seisukohalt mõnevõrra erinev? Kas Ida-Euroopa uurimispaikades on tõusmas midagi kvalitatiivselt erinevat esimeste Nõukogude Liidu järgsete aastakümnete «vanast rahvuslusest» – tõepoolest «uus-natsionalism»? Või ollakse pigem hoopis uuendamas kauaaegseid rahvusluse mõtteid, tundeid? Kas näete rohkem ajaloolist katkestust või pidevust?

Höjdestrand: Kui aus olla, siis ei saa ma täpselt aru, mis on «uusrahvusluse» eripära, välja arvatud see, et viimasel ajal on rahvuslus väga silmatorkavaks muututud. Vene ilmingud, mida ma uurin, on praegu üsna samasugused nagu 20 aastat tagasi, seda nii peamistes eesmärkides, hirmudes, sisus kui ka ideoloogias. Suur erinevus on see, et nüüd toetab neid režiim, kes on nende sõnumi omastanud, varem olid nad suhtelised tõrjutud – rõhk sõnal «suhteliselt». Nii et ses mõttes võib «uus» lihtsalt tähistada normaliseerimist. Teine erinevus võib olla – pakun seda kõhklevalt –, et need uued on palju teadlikumalt paigutunud ülemaailmse valitsemise kontekstis. Kuigi nad võitlevad rahva sees paiknevate sihtmärkidega nagu etnilised vähemused, romad, sisserännanud või oletatavad «seksuaalsed korrarikkujad», on nende tegevus rohkem suunatud ka riikideülesele taustale, arvestades Euroopa Liidu viimase 20 aasta ning paljude riikideüleste koostöö- ja järelevalveasutuste arengut.

Buzalka: Olen kasutanud talupojaühiskonna järgse Ida-Euroopa mõistet näitamaks rahvusluse eripärast mustrit seal. Minu arvates on suurem osa Ida-Euroopast lahkunud põllumajanduslikust ajajärgust üsna hiljuti seoses riigisotsialistliku ajakohastamisega. Vaatamata modernistlikele püüdlustele, taastootis ja isegi tugevdas riiklik sotsialism paljusid maaelu osiseid, näiteks suguluse ja religiooni rolli. Need osised said ülioluliseks sotsialismijärgses arengus ja võimujaotuses, sealhulgas mitte-linna ühiskondlikele struktuuridele ja ettekujutatud maalikkusele põhineva rahvusluse eripärastes mustrites.

Näen tõesti järjepidevust viisis, kuidas rahvuslust on Ida-Euroopas enamasti taastoodetud ebaühtlase (majandusliku) arengu [marksiaanlik mõiste – L. K.] kaudu. Ja riigisotsialism on mänginud ses reprodutseerimises ja taasleiutamises vahetut rolli. Seejuures eelistan ma vähem orientalistlikku vaadet rahvuslusest idas, kui see, mis oli tavaline teatud intellektuaalsetes ringkondades 1990-ndail ning mis rõhutas eriti «kodanliku»/«lääne» ja «etnilise»/«ida» natsionalismi vorme. Nagu juba teame, ei ole asjad olnud nii lihtsad ja praktikas ei erine «kodanlik» «etnilisest».

Grujić: Minu uurimiskohas on uusrahvuslus endiselt väga tugev. Selle ilmingud erinevad mõnevõrra esimestest NSVL-järgsetest ja Jugoslaavia-järgsetest natsionalismi ilmingutest, mis olid, eriti Jugoslaavia puhul, ründavad ja kõikjalolevad ning toitusid sotsialistlikest lahingueetika ning romantiseeritud «õigustatud sõdade» ideedest. Viimasel 7-8 aastal on uusrahvuslus, vähemalt Jugoslaavia-järgses ruumis, säilitanud oma positsiooni ainult teatud praktikates, näiteks mõningates väitlustes kultuuritavade, vähemusküsimuste, näiteks LGBT vähemuste üle, mõningates esindamisalastes küsimustes jne. Ometi, need on üksnes «labase natsionalismi» peened vormid, mis võivad igal hetkel pöörata millekski ründavamaks, kui ühiskonna võimukeskustel seda vaja on.

Vene ilmingud on praegu üsna samasugused nagu 20 aastat tagasi,  nii peamistes eesmärkides, hirmudes, sisus kui ka ideoloogias.

Suur erinevus on see, et nüüd toetab neid režiim. Tova Höjdestrand

Kiik: Kuidas jõudsite oma uurimisteemadeni ja mis on avastatust kõige huvitavam või mõtlemapanevam?

Grujić: Olen alati huvitunud mitteametlikust rahvuseloomest, mis avaldub inimeste igapäevahuvides ja maitses. Vaatlen näiteks peavoolu popmuusikat Serbias pärast Jugoslaavia kokkulangemist. Täpsemalt, postsotsialistlik Serbia on pöördunud folkmuusika poole. Sellest on saanud üks peamisi mitteametlikke kultuurilise muutuse kandjaid uue Serbia rahvusriigi loomisel. See muusika võib tunduda apoliitilise kultuuritegevusena, kuid seda toetas poliitiline ja majanduslik eliit, kes pidas ülal uut, sotsialismijärgset kultuuriruumi. Oma uurimistööga tahan öelda, et säärane tegevus, mis on võimeline tootma soo ja klassi konformismi, on ülitähtis relv tugevdamaks rahvusriigi populistlikke kultuurilisi identiteete ja allutamaks üksikisikuid kollektiivile. Mõnikord võib selline kultuuritarbimine ületada üheainsa etnorahvusliku rühma piire ja seda võidakse isegi jagada mitmetes ühiskondades sellesama etnorahvusliku homogeniseerimise põhimõttel, seda tänu sarnastele keele või stiili tunnustele. Ometi, päriselt ei vaidlusta soo- või klassi nõuetele muganemine juba kehtestatud poliitiliste narratiivide piirjooni. Üks põhjus on asjaolu, et kultuuriline konformism ei tooda suuri poliitilisi jutustusi, vaid taastoodab tarbijaid, kes on neile lojaalsed, kes on ustavad poliitilise eliidi poolt teadlikult loodud poliitilistele gruppidele. Samas on oluline teada, et kaasaegne rahvuslus on väga voolav, maskeerudes tavalisteks kodanlikeks tegevusteks ja aktiveerudes ainult siis, kui miski ähvardab vaidlustada valitsevat hegemooniat ja võimuredelit «meie» ja «nende» etnorahvusliku rühma vahel.

Buzalka: Kui olin lõpetanud oma raamatu Kagu-Poolast, jätsin natsionalismi teema kõrvale. Keskendusin igapäevamajandusele ja tegin välitöid terasetööliste seas. Ent oma välitöödel Ida-Slovakkias kohtan ma siiski tugevat etnilisuse ja klassi koosmõju endiste ja praeguste tööliste ning kohalike romade seas. Oma praeguses töös uurin seda, kuidas turumajanduslik muutus Slovakkias ja Ida-Euroopas tekitab rahvastikurühmade, sealhulgas keskklassi, seas uusi valgustusmõttevastase poliitika mustreid, mille äärmus teostub millenagi, mida ma mõtestaksin kui uut fašismi. Kaks sotsiaalset rühma – romad ja rasketööstuse töölised – on sattunud silmitsi tähelepanuväärse majandusliku ümberstruktureerimisega, mis järgnes riigisotsialismile ja praegusele majanduskriisile. Ja nende kahe asetused on esitanud akadeemikutele suuri väljakutseid. Mina olen eriti huvitatud uue ühiskondliku liikumise majanduslikest alustest.

Höjdestrand: Mina uurin üht moraalikonservatiivset pereväärtuste rohujuureliikumist Venemaal ehk Vanemate Liikumist ja nende päevakorra peamist punkti, vastupanu millelegi, mida nad kutsuvad alaealiste õigusemõistmiseks. See puudutab käimasolevat reformikava, mille eesmärk on parandada ja tugevdada riiklikke süsteeme sotsiaalabiks ühiskondlikult haavatavatele lastele ja peredele. Aktivistid väidavad, et need reformid annavad riigile liiga palju võimu perekonna üle, mille tulemusena on lastekaitseasutustel võimalik sekkuda pea iga perekonna asjusse mis tahes põhjusel. Kõnealusele väitele mul vastuväiteid pole: Venemaal on inimestel mõjuvaid põhjusi mitte usaldada riiki. Kuid ühtlasi on nad ka tulihingelised homoseksuaalsuse, naiste vabastusliikumise, seksuaalkasvatuse, sealhulgas HIV-ennetuse jms vastased ning neil on tugev kalduvus vandenõuteooriateks. Nendes küsimustes ei ole nende väited sama veenvad. Nüüdsel Venemaal on seda sorti vandenõužanr võtnud üle igasuguse ametliku diskursuse täielikult, kuid minu uuritav liikumine alustas oma tegevust enne praegust rahvusluse pööret.

Hakkasin sellele teemale mõtlema juba kuus aastat tagasi, kui neist «perekaitse moralistidest» sai päris nuhtlus HIV-ennetuse ühingutele: nad üritasid kliinikuid «moraalsetel» põhjustel kinni panna, jne. Samal ajal toimus samasugune pööre Venemaa ametlikus diskursuses, kus «traditsioonist», «moraalist» ja «pereväärtustest» moodustati omamoodi riiklik ideoloogia. Panin tähele, et enamik Venemaa rahvusluse uuringutest käsitles mittekodanlikke äärmuslikke sisserändevastaseid liikumisi, mistõttu hakkasin otsima rohkem peavoolu natsionalistlikke ühinguid, mis tegeleksid soo, sigimise ja seksuaalsuse küsimustega. Tollal ei leidnud ma eriti midagi, kuid nüüd on internet selliseid rohujuure rühmi pilgeni täis ja need on juba koondunud sotsiaalseks liikumiseks. Minu arvates on mõtlemasundivaim nende segu ülitagurlikust vandenõulaslikust õigeusu rahvuslusest ja teisalt ideoloogiast, mis rõhutab rohujuuretasandi omandusi nagu iseseisvust riigist, majandusliku või poliitilise sõltuvuse vältimist, egalitarismi, moraalset rikkumatust ja sügavat kahtlemist riigiaparaadis. Enamikule neist aga Putin meeldib, sest väidetavalt tagavat ta suhtelise püsivuse ja kaitsvat inimesi bürokraatide eest – ehk «tark ja kindlakäeline tsaar». Niisiis kerkivad nad üles mingitmoodi «punapruunide» anarhistidena, kes on ühtaegu meeldivad ja hirmutavad, läbinägelikud ja jampsivad, head ja pahad.

See ongi antropoloogitegevuse iva:  me võtame ette kraami, mis ei sobitu, need lahknevused ja vasturääkivused, mis tegelikult moodustavad inimese olemasolu.

Tõlkinud Kadri Klaup