Kaarel Tarand: ta sureb aina edasi

Kaarel Tarand
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kremli hoonetekompleks.
Kremli hoonetekompleks. Foto: SCANPIX

Illusionist Putin Venemaa demograafilist paratamatust väärata ei suuda, kirjutab Kaarel Tarand värskes Sirbis.

Lääne analüütikud (ja valitsuste nõuandjad) on lõpuks üsna üksmeelsed selles, et vähemasti majanduse kasvuperspektiiv Venemaal on nadi ning seetõttu president Vladimir Putini hooplemine mitte eriti tõsine poliitika. Teadagi ei ärrita Venemaa võimu miski rohkem kui see, et teda ei peeta suureks, vägevaks, hirmuäratavaks. Sellest järeldub, et kogu propagandamasin tõestab katkematult, et ollakse teel endise hiilguse saavutamise ja selle ületamise poole.

Majanduskasvu, rahakursi ja isegi fossiilkütuste reservi tõusukõveraid tulevikku võib üsna vaba käega joonistada – on ju neis arvestustes määramatust palju ja kontrollivõimalusi vähe –, rahvastikuga on lugu keerulisem. Sündide arvu või rahvatervise näitajaid saab Exceli tabelis samuti üleöö parandada, tegelikkuses mitte. Demograafiliste andmete ilustamine ei õnnestu kunagi pikka aega. Ja küsimus on: miks Putin seda teeb? Kui ta ise peaks uskuma, et tema «perepoliitika» vahendid on avaldanud pöördelist mõju Venemaa rahvastiku allakäigule, on tegu mastaapse enesepettusega, millest lähtuvad paljud valearvestused riigi arengu, sh välis- ja sõjapoliitika kavandamisel. Kui ta aga tegelikult ka teab, et valetab, siis seda hullem, sest siis kahjustab president oma valitsetavaid ju täiesti sihilikult.

Aga teistel on veel hullem!

Vene demograafia küsimusi käsitletakse kaunis regulaarselt ka lääne meedias. Domineerivad küll mustad toonid, kuid leidub suhtelisi optimistegi. Forbes’i püsieksperdiks tõusnud noor Mark Adomanis näiteks arendab viimastel nädalatel teesi, mille kohaselt Venemaal on asjad hullud küll, kuid demokraatia teele pöördunud endised Moskva vasallid ja pärisorjad Eestist Slovakkiani on väljasuremise teel veel palju nobedamad.(2) Adomanis paneb kahtluse alla kodanike vaba valiku võimaluse ja demograafilise stabiilsuse vahelise seose, kõrvutades Venemaa demograafilisi näitajaid Eesti ja me uusima aja käitumiskaaslastega (ELi ja Nato suund). Faktides ei pruugi Adomanis isegi eksida, kontekstis aga küll.

Demograafia ei ole Venemaal tänaseni tabuteema ja meedias avaldavad andmeid ja arvamusi ka sealsed asjatundjad. Kõik nad möönavad, et viimase kümnendi jooksul on loomuliku iibe näitaja järjest paranenud ning jõudnud -0,5 protsenti pealt nulli (seda peab Putin oma iibeinstrumentide kasutamise tagajärjeks). Kuid kõik nad lisavad ka rea «agasid». Eriti mures on rahvuslik-konservatiivsed vaatlejad, sest kellelegi pole saladus iibenäitaja rahvuslik struktuur. Venelastega kodumaal on täpselt sama lugu, mis venelastega välismaalgi (näiteks Eestis-Lätis): nende panus rahvastiku taastootmisesse on tagasihoidlikum kui eeldaks grupi osakaal. Meil on see põhjendatav turvatunde puudumise ja immigrantidele paratamatu kohanemispainega. Venemaal on sünnitamata jätmine venelaste vaba valik. Moskva ülikooli demograafiaprofessor Anatoli Antonov näiteks on veendunud, et ka sündimuse praeguse taseme juures (summaarselt 1,6 last naise kohta) väheneks Venemaa rahvastik 50 aasta jooksul poole võrra.(3) Juhul kui, nagu kesise arenguprognoosi järgi võiks oletada, sündide arv naise kohta langeb tagasi 1,1-1,2-ni, võib rahvastik kahaneda poole võrra juba 25–30 aastaga.

Ainus tõhus vahend rahvastiku üldarvu languse peatamisel on immigratsioon. Erinedes oma endistest satelliitidest lääne pool, on Venemaa endiselt atraktiivne migratsiooni sihtriik. Juba kakskümmend aastat on sisseränne kompenseerinud iibe puudujäägi. 1990-ndate ränne oli põhiliselt venelaste taganemine endistest kolooniatest ja okupeeritud aladelt, nüüdne aga puhas Kesk-Aasiast lähtuv majandusränne. Seega õõnestab immigratsioon järjest Venemaa venelikkust ja õigeusklikkust, mõtet, mida eriti Kremlis on võimatu taluda.

Kevadel valmis Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituudis Venemaa asendusmigratsiooni poliitika aruanne.(4) Vene meedias lõi see laineid eeskätt väitega, et aastaks 2050 on pool Venemaa rahvastikust «asiaatlik», koosnedes esimese ja teise põlvkonna immigrantidest, kes on pärit Kesk-Aasia riikidest, aga võimalik, et Kaug-Idas ja Siberi lõunaosas ka Hiinast. Aruandes väidetakse, et kaudseid andmeid arvesse võttes pole immigratsioon 20 aastaga olnud mitte 5,4 miljonit, nagu paistab Venemaa statistikateenistuse Rosstat andmetest, vaid pigem ligi 30 miljonit, nagu peab arvama FSB piirivalveteenistuse andmete järgi piiriületuste kohta.

Aruandes nenditakse: «Põhiosa paljumiljonilisest Venemaale asunud migrantide kontingendist, fikseerituna Venemaa FSB piirivalve statistika põhjal, moodustavad Kesk-Aasia riikidest pärit inimesed, keda iseloomustavad väga halb vene keele oskus, agraar-islamistlikele «sügavikele» omased kultuurilised harjumused ja minimaalsed ametioskused».

Loomulikult süvendab «islami pealetung» vene natsionalistlikke meeleolusid ja nõudeid «Venemaa venelastele» ehk migratsioonipoliitika karmistamist. Kui aga peatada lihttööjõu sissevool, pole omakorda võimalik tekitada majanduskasvu, millest sõltub Venemaa kuluka sotsiaalsüsteemi ülalpidamine vananeva rahvastikuga riigis, kus töötajate ja ülalpeetavate suhe nihkub järjest viimaste kasuks. Tööjõu üldarvu tipp on Venemaal juba möödas ja tööturule sisenejate aastakäikude (nagu ka sünnitusikka sisenejate) näitajad kahanevad poole võrra, võrreldes viimaste aastatega, mil tööturule saabusid Gorbatšovi aja aastakäigud. Tööpuuduse näitaja on tänavu langenud tükk maad alla loomuliku tööpuuduse 5 protsendi taset, mis tähendab, et palgapoolel pole ettevõtjatel rõhumisruumi, palgakasv toetab kiiret in­flatsiooni (7-8 protsenti aastas) majanduskasvu puudumise olukorras. Teisisõnu on see üldine vaesumine, mida immigratsiooni piiramisega ei paranda.

Sureb venelane, sünnib kaukaaslane(5)

Peale immigratsiooni annab oma hoobi «tiitelrahvuse» positsioonile riigis ka sündimuse rahvuslik ja regionaalne struktuur. Nn Venemaa Euroopa osas oli loomulik iive negatiivne ka 2013. aastal, mil Putin hõiskas läbimurdest ning kasvukursile naasmisest. Absoluutarvudes ei ületa surmade arv sünde ka Venemaa loode-, kesk- ja lõunaregioonides enam 600 000-ga, kuid -125 000 tuli ka möödunud aastal. Napi loomuliku kasvu on üle 20 aasta saavutanud Siber ja Kaug-Ida, kuid suurema osa rahvastiku kasvust annab Põhja-Kaukaasia, kus elab vaid 5 protsenti Venemaa elanikkonnast, kuid mis andis kogukasvule suurema osa kui Uural, Siber ja Kaug-Ida kokku (elanikke 26 protsenti koguarvust). Põlisvene aladel aga kahanemine jätkub ning piltlikult öeldes asendus iga uue sünniga kompenseerimata venelasest surija Keskringkonnas sünniga Põhja-Kaukaasia mägirahvaste hulgas.

Praegused sündinud on 18 aasta pärast elektoraat ja kutsealused, kui üldine sõjaväekohustus Venemaal peaks selle ajani säilima. Pole raske vastata küsimusele, kas kirgiisi või tadžiki immigrantide lapsed on valmis end ohverdama «slaavi vendade vabaduse eest» praeguste sõduritega võrreldes samal määral või rohkemgi valitsuse poliitiliste avantüüride õnnestumiseks Euroopas. Regiooni julgeoleku seisukohalt (USA ja Euroopa vaatekohalt(6)) on aga oluline, kas muhameedliku taustaga relvakandjad leiavad uued «vennad» radikaalide ja džihadistide ridadest või mõõduka islami hulgast. Kindlasti ei kopeeri Kasahstan ega Usbekistan tulevikus praegust Venemaa kaasmaalaste poliitikat, aga põhimõtteliselt keeratakse demograafiline situatsioon selle viljelemiseks soodsaks küll. Praegu ületab Venemaa elanikkond kahekordselt Kesk-Aasia viie endise liiduvabariigi oma, kuid inimpõlve pärast on seis vähemasti võrdsustunud formaalses arvestuseski, etnilisest rääkimata.

Sõjahaaval on kolm lainet

Venemaa loomuliku iibe kõvera imetlemisele keskendunud optimistid peaksid tähele panema veel üht Venemaa demograafilist eripära. Rohkem kui kuskil mujal mõjub tänaseni Venemaa rahvastikuprotsessides lainetena kaasa Teine maailmasõda, kus Venemaa kaotas teatavasti üle 20 miljoni inimese. Selles arvestuses ei peegeldu sõja ajal sündimata jäänud miljonid inimesed, kelle puudumine on aga hästi näha rahvastikupuus.

Kuna loomuliku iibe näitaja saadakse nii sünde kui surmasid arvestades, on oluline teada, mille arvelt paranemine on tulnud. 2005. aastaga võrreldes sündis Venemaal 439 000 inimest rohkem ja suri 432 000 inimest vähem. Esimest näitajat on teoreetiliselt võimalik hoida, teist mitte. Kuigi Venemaal on enneaegse suremuse näitaja ühiskonna üldist arengutaset arvestades rekordiline ja enneaegset surma saab tugeva sotsiaalpoliitikaga edasi lükata, ei ole see võimalik lõpmatuseni. Putini unelmate positiivne iibenäitaja on ajutine, sest seda ei saavutatud mitte riikliku strateegia elluviimise, vaid ammu tekkinud demograafiliste lainete juhusliku ristumise tõttu, mille eest ta peab tänama Stalinit ja Hitlerit, Gorbatšovi ja Reaganit. Lihtsalt: hetkel sünnitavad suured ja surevad väikesed aastakäigud ja olukord muutub võib-olla juba tänavu, nagu on osutanud akadeemik Abel Agabegjan.(7)

Sõja-aastail ärajäänud sünnid peegelduvad just praegu statistikas ärajäänud surmadena. Suurimate sõjaeelsete ja -järgsete aastakäikude sündidega võrreldes võib öelda, et sõja ajal jäi Venemaal sündimata 5-6 miljonit inimest. Isegi kui arvestada, et pool neist oleks juba muudel põhjustel lahkunud, tähendaks see ikkagi keskmiselt poolt miljonit lisasurma aastakäigu lõppjaama jõudmisel. Tähendab, niipea kui sõjaaja aastakäigud rahvastikust «välja kasvavad», on Venemaal paratamatu haigus- ja vanadussurmade üldarvu järsk tõus.

Juhi tahe ja vaba tahe

Kui tulla tagasi algse küsimuse juurde, kas Eestis (või kuskil endises idablokis) on demograafiline olukord sama halb või halvem kui Venemaal, saab vastata ainult, et ei saa võrrelda võrreldamatut. Tõsi on, et lülitumine vähese sündimuse režiimile ning sellega seotud nn vananemine ehk keskmise eluea kasv on kõikjal ühesugune, aga lähikümnenditel Venemaa rahvaarvu suurust mõjutavatest teguritest on mitu olulist võrdlusriikides puudu.

Esiteks ei ole ükski riik Slovakkiast Eestini atraktiivne migratsiooni sihtriik. Tõsi, meie maadleme veel okupatsiooniaegsete immigratsioonilainete tagajärgedega, kuid see on kahanev koorem (ja näiteks Poolas või Tšehhis ei tunta seda probleemi üldse, mistõttu on meie rahvastikunäitajaid raske võrrelda). Arvestades innovatsiooni ja automatiseerimise survet tööturule, pole põhjust oodata, et üheski riigis saaks lihttööjõu sisserändest soositud poliitika. Pigem suudetakse välja mõelda ja rakendada strateegiad rahvastiku loomuliku kahanemisega toimetulekuks, käsitledes seda kui võimalust, mitte nuhtlust (kuskil pole välja arvutatud mis tahes riigile sobivat ideaalset rahvaarvu). On ette selge, millist mõju majanduse arengule avaldab suur harimata ja oskusteta immigrantide pealevool (mis on paratamatu Venemaal). Lisandväärtus inimese kohta ei kasva, seega pole ka vahendeid, millest finantseerida haridust, sotsiaalsüsteemi, aga ka sõjapidamist. Nafta seda kõike ei kompenseeri. Majanduse struktuur ei muutu ja konkurentsivõime väheneb.

Teiseks, kuulumine rikaste riikide vabaühendusse on tekitanud kaks ajutist suurt mõjutajat ka rahvastikupildile. Ühest küljest ahvatleb vaba liikumise võimalus lääne poole välja rändama, teisest toetab aga Euroopa keskvõimu vahendusel toimuv ümberjagamine mahajäänumate piirkondade majanduslikku eelisarendamist, ebavõrdsuse vähenemist elukeskkonna kvaliteedis. See omakorda loob võimaluse ajutiste väljarändajate naasmiseks. Euroopa «abiraha» võimaldab teha valutumalt vajalikke majandus- ja sotsiaalreforme, toetada inimkapitali arengut. Sellega abirahatu, korrumpeerunud võimuga, reformimata majandusega jne riik nagu Venemaa omal käel hakkama saada ei suuda.

Kolmandaks, kui sündide ja surmade arv on ka Venemaa arvepidamises tõenäoliselt täpne, siis kõik muud rahvastiku uurimist ja tuleviku ennustamist võimaldavad andmed on kahtlased või moonutustega. Rumeenias võib-olla mitte, aga Eestis suudetakse oma elanikke ja nende liikumist küllalt hästi arvel pidada, mistõttu meie andmed Venemaa omadega otse kõrvutamiseks ei kõlba.

Ja lõpuks põhiline, erinevalt kõigist ELi uuematest liikmetest on Venemaal endiselt deržaava minapilt. Suurus loeb, arvatakse seal ja rahvas on riigivõimu ambitsioonide tööriist, soovib ta seda või mitte. Tõenäosus, et autokraatia tingimustes hakkaks riigivõim ühtäkki tegutsema keskmise kodaniku huvides (pikapeale mõjutaks see ka rahvastikusündmuste kulgu), on üliväike. Venemaa nn reformiuudiseid lugedes peab seda silmas pidama. Ajalehe Moscow Times septembri lõpul käivitatud ja Venemaa strateegilisi valikuid analüüsiva artiklisarja avaloos igatahes tõdetakse, et ei Putin ega teda ajutiselt asendanud Dmit­ri Medvedev ei ole lõpule viinud sisuliselt ühtki oma algse agenda liberaalsetest reformidest.(8) Tegelikkus paistab toimetusele selline: «Juba aastaid pole elutähtsatel teemadel olnud ühtki tõsist diskussiooni, nähtud on vaid rusikaga prõmmimist ja näpuganäitamist. Võimude tasakaal on jäänud tundmatuks mõisteks poliitikutele ja huvirühmadele, kes on sündinud võimuvertikaali varjus ja teavad, mis on käsk ning allumine, aga mitte seda, mis on diskussioon ja kokkuleppimine. Strateegiline poliitikategemine on väljaspool asjatundlike, ent mõjutute ekspertide väikesi ringe sama levinud kui ükssarve kasvatamine.»

1 Järg Venemaa rahvastikuprobleeme käsitlenud loole «Kui sõber hakkas surema…» ajakirjas Diplomaatia, juuni 2010, http://www.diplomaatia.ee/artikkel/kui-sober-hakkas-surema

2 http://www.forbes.com/sites/markadomanis/2014/09/30/eastern-europe-is-facing-a-rapidly-worsening-demographic-crisis

3 http://www.stoletie.ru/obschestvo/anatolij_antonov_sudba_gosudarstva_zavisit_ot_demografii_480.htm

4 http://www.riss.ru/my-v-smi/3000-politika-zameshchayushchej-migratsii-v-rossii-posledstviya-i-alternativy#.VDpIiRaHhTt

5 Kasutatud Vene blogi «Dilletante’s winterings» töödeldud Rosstati andmeid, http://winterings.net/2014/09/10/thats-not-it-at-all-russian-demographics

6 http://nationalsecurityforum.org/newsletter/putins-nightmare-do-demographic-trends-indicate-a-dire-future-for-russia

7 http://expert.ru/expert/2014/28/umene-ne-upast-chislom

8 http://www.themoscowtimes.com/opinion/article/life-after-putin-russia-needs-to-be-rebuilt-from-scratch/508061.html

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles