N. Liidu hullusärki pugev Venemaa

USA mereväe F-4 Phantom saadab külma sõja ajal nõukogude strateegilist pommitajat Tu-95. Sarnast pilti võib tänapäeval näha maailmamerel üha sagedamini. Foto: US Navy

Valetamine, lääne vihkamine, samas kadestamine ja tehnikasaavutuste kopeerimine oli Nõukogude Liidus normiks ning samas suunas liigub kiiresti ka Putini Venemaa, kirjutab tehnikaloolane Margus Kruut.

Viimasel ajal on palju räägitud Vene Föderatsiooni võimuladviku soovist taastada endise Nõukogude Liidu hiilgus, võimsus ja uhkus. Sellega käis kunagi kaasas ning on ka praegu igapäevaseks saanud vaba ühiskonna väärtuste halvustamine, mida võib idanaabri meedias üha rohkem näha ja kuulda. Lausvaledest kubisevast propagandast pimestatud ja kurdistatud inimesele kinnistatakse iga päev, et arale, vääritule ja allakäinud läänele on Venemaal vastu panna tõelised väärtused nagu au, väärikus ja uhkus. Ning kindlasti lisaks ka teaduslik-tehniline üleolek.

Nagu ajaloo prügikasti kadunud Nõukogude Liit, kannatab Putini režiimi all ägisev Venemaa justkui alaväärsuskompleksi all. Läänt vihatakse, samal ajal aga salaja kadestatakse. On üldteada, et nafta- ja gaasituludest elatuv idanaaber on läänest tehnoloogiliselt mitu sammu maas. Vähegi keerulisem ja nüüdisaegsem tehnoloogia tuleb läänest sisse osta. Näiteks eritehnika arktilise piirkonna naftauuringuteks ja süvamerest pruuni kulla ammutamiseks, aga ka suur osa militaartehnikale vajaminevatest kõrgtehnoloogilistest seadmetest ja aparatuurist. Siinkohal on paslik meenutada nõukaaegset anekdooti, kus Armeenia raadio käest küsiti, et miks Nõukogude Liidus vilte kantakse. Raadio vastas: «Seepärast, et sealse riigi kodanikud saaksid ameeriklastele hääletult järele jõuda.»

Kuigi tundub, et kauboisaabastes lääs astub jõudsalt eest ära, on mitmed kasuahned Euroopa riigid hoolt kandnud, et vildikandjad läänest päris maha ei jääks. Putini Venemaa militaarmusklit on kasvatanud isegi mitmed NATO riigid. Suure panuse on andnud Prantsusmaa Vene sõjaväele tarnitud öönägemisseadmete, muu moodsa tehnika ja arvatavalt sel sügisel üleantava dessantlaeva-kopterikandja Mistral näol.1

Juba külma sõja ajal ostis punaimpeerium brittidelt Rolls-Royce’i reaktiivmootoreid, viimased kopeeriti ja tänu neile ehitati väga hea nõukogude hävitaja Mig-15 (kasutati alistatud Saksamaa inseneride tööd). Sellega tulistati Korea sõjas alla Teise maailmasõja liitlase USA ja isegi ÜRO lennukeid.1,2,3 Ka Saksamaa on aidanud agressorriigi sõjalist võimsust suurendada. Kas Krimmi annekteerimise ja Ukraina idaosa destabiliseerimise ning sõjatule valguses jääb peale mõne lääneriigi kasuahnus või euroopalikud väärtused, seda näitab aeg. Seevastu Putinil ja tema juhitud režiimil on väga kindlad põhimõtted, millest käesoleva loo kontekstis võib välja tuua selle, et raha tuleb ja läheb, kuid Venemaaga liidetud territooriumid jäävad. Jäävad igaveseks taasloodava Suur-Vene impeeriumi koosseisu.

Läänes arvestatakse kõike rahaga. Näiteks kui palju mingi sanktsioon Venemaale materiaalset kahju põhjustab ja kui palju ise seetõttu kulusid tuleb kanda. Putin teistes riikides elavaid kaasmaalasi «kaitstes» raha ei loe, sest seda tuleb läbi nafta- ja gaasitorude piisavalt. Lisaks veel Siberi «Mendelejevi tabeli» tulud.

Kuidas saaks lääs ennast kaitsta? Esiteks tuleks võimalikult kiiresti ellu viia juba mantraks kujunenud energiasõltumatus Venemaast. Teiseks peaks kasutama tõesti mõjuvaid ja valusaid sanktsioone, mis lööksid agressorriigi majanduse kõikuma või lausa jalad alt ja lõpptulemusena kukutaksid agressiivse režiimi. Maailm on sellist olukorda juba näinud, kui USA laskis võidurelvastumisega Afganistani sõjas väsinud Nõukogude Liidu õhust tühjaks ning nafta madal hind kuivatas maailmavalitsejaks pürgiva kurjuse impeeriumi militaarmusklid. Déjà vu?

Venemaa on läänt kadestanud ja eeskujuks võtnud juba sajandeid. Tsaariajal kutsuti prantsuse guvernööre õpetama Vene impeeriumi alamatele euroopalikku käitumist. Punaimpeeriumi hiilgeaegadel oli nõukogude inimesele suur õnn pääseda piiri taha, kuid vaid väga väheseid väljavalituid lubati vihatud kapitalistlikesse riikidesse. Raudse eesriide langedes koolitasid ja koolitavad praegugi paljud Venemaa «rikkad ja ilusad» oma võsukesi lääneriikides.

Omaaegne punaimpeerium oli sageli õpipoisi rollis. Selle näiteks võib tuua seiga, kui hakati looma Nõukogude Liidu esimest kaugliinide autobussi. Enne masina projekteerimist saadeti nõukogude insenerid (kes pidid ju punapropaganda järgi olema maailma parimad) Ameerikasse tutvuma sealsete transpordialaste tehnikasaavutustega. Ning nii sündiski esimene nõukogude kaugliinide buss ZIS (ZIL) -127, mis säras kroomitud detailide külluses, sarnaselt lombitagustel kaugliinidel liikuvate bussidega GREYHOUND, mis oligi tegelikult nõukogude autobussi prototüübiks.4 Lääne ülisuurest eeskujust Nõukogude Liidu autotööstusele pole mõtet pikalt kirjutada. Lühidalt tasub mainida, et suurte, mugavate ja luksuslikumate sõiduautode osas võeti jäljendamiseks jänkide autopark. Rahvaautode sektoris ei vaevutud isegi enam maha viksima, vaid toodi kohale terved tehased ning Saksa Opelist sai Moskvitš ja Itaalia Fiat moondus Žiguliks (Ladaks).

Ka militaarvaldkonnast võib tuua suure hulga näiteid. Piirdume vaid mõnega. Kui ameeriklased said valmis superpommitaja B-29, nõudsid Nõukogude Liidu sõjaväelased seda ka endale. Kuna USA toetas Natsi-Saksamaa vastu võitlejaid toidu, kangaste ja sõjatehnika abisaadetistega (autod, vedurid, tankid, lennukid, tööstusseadmed jms), oli punaarmeelastel hea võimalus küsida ka omaaegset tehnika tippsaavutust superkindlust B-29.

Superpommitaja hiilgas tolle aja kohta tohutu kandevõimega (kuni 9 tonni) ning see võis hoolimata oma suurest kaalust tõusta ligi 10 km kõrgusele ja lennata tunduvalt kaugemale kui teised tolleaegsed pommitajad. Kuigi jänkid jagasid liitlastele lahkelt oma uusimat sõjatehnikat, ei soovitud Euroopa lahinguedu tõttu üha isepäisemaks, enesekesksemaks ja ahnemaks muutuvale Nõukogude Liidule tuumarelva kandevõimega superpommitajat usaldada. Aga kui ei antud, siis Punaarmee kindralid võtsid ise. Nagu taevase kingitusena tegid 1944. aastal neli Jaapanit pommitanud ja vigastusi saanud B-29 superpommitajat hädamaandumise Kaug-Idas, Nõukogude Liidu territooriumil. Ameeriklased küsisid oma lennukeid tagasi, kuid asjata, ning ka 1945. aasta augustis kurjuse impeeriumis hädamaandumise teinud viienda pommitaja võttis Punaarmee täielikku ülbust demonstreerides endale. Edasi andis Stalin käsu superpommitaja üks ühele maha viksida. Nii sündis B-29 koopia Tu-4.5 Väidetavalt pidi kabiinis isegi fotoaparaat samas kohas rippuma, kuhu see oli pandud endise liitlase (siis ühtäkki aga juba vihatud vaenlase) lennukis.

Tulles tagasi lendliisi (Lend-Lease) abisaadetiste juurde, siis ilma USA majandusliku ja sõjalise toetuseta poleks Nõukogude Liit Saksamaale vastu saanud. Abistamise tingimustes oli kokku lepitud, et saadud tehnika kas tagastatakse, ostetakse välja või kantakse pärast sõja lõppu maha. Nõukogude Liit ei teinud üht, teist ega kolmandat, ühesõnaga ei täitnud kokkuleppeid, vaid kasutas masinaid salaja edasi.6

Innovaatiliselt jäädakse maha ja lääne abita ei saada läbi ka tänapäeval. Ilmeka näitena võib välja tuua Venemaa uusima reaktiivreisilennuki Suhhoi Superjet 100, mille loomisesse tuli kaasata Boeing, Snecma, Thales, Messier Dowty, Liebherr Aerospace ja Honeywell, sest ilma nendeta poleks seda lennukit sündinud.

Lääne sanktsioonide jätkumisel tuleb Venemaal hakata kadunud Nõukogude Liidu kommete kohaselt kõrgtehnoloogiat varastama ja kopeerima. Kui tehing Mistralitega jääkski imekombel katki, siis idanaabri asepeaministri Dmitri Rogozini sõnul suudaks Venemaa ka ise sarnaseid laevu ehitada. Seda loomulikult tänu asjaolule, et Venemaa spetsialistid on Mist­ralid seoses ostutehinguga ja selle juurde käiva müügiobjekti tundmaõppimisega juba ammu üksipulgi läbi uurinud.

Maailmavalitsejaks pürginud Nõukogude Liit (seda üritab kõigest väest ka praegune Venemaa) püüdis iga hinna eest USA varjust välja tulla. Aga see polnud kerge, sest tuumapomm, mille valmistamise oskusteave varastati Mitrohhini arhiivi andmetelt jänkidelt, saadi ameeriklastest valmis hiljem ning polnud ka lennukit, millega see kiiresti USA territooriumile toimetada. Jänkid aga võisid uhkustada oma ülimoodsa stratosfääri-kindlusega B-52. Punaimpeeriumis prooviti luua sama võimekat kaugpommitajat, kuid ei saadud kuidagi hakkama.7

Algselt plaanisid ameeriklased oma B-52 prototüübi varustada mitte reaktiivjõuallikatega, vaid propellermootoritega. Kuna oli infot, et teave plaanitavast turbopropellermootoritega mudelist oli lekkinud raudse eesriide taha, otsustasid USA õhujõudude esindajad viimasel hetkel hoopis vastvalminud uute reaktiivmootorite kasuks. Asjaga oli kiire ning Boeingu konstruktorid asusid salajast ülesannet täitma. Töö käis punaimpeeriumi luurajate eksitamiseks mitte konstrueerimisbüroos, vaid kaasaegsete meenutuste põhjal ühes Daytoni-lähedases hotellis, kus Boeingu insenerid nägid vaeva terve nädalavahetuse, et nädala alguses saaks juba uute reaktiivmootoritega lennukit õhujõudude spetsialistidele esitleda.

Boeingu konstruktorite töökas nädalavahetus hotellis osutus Nõukogude Liidule parajaks ninanipsuks, sest lääne tehnikasaavutusi varastav ja kopeeriv Nõukogudemaa ehitaski USA vananenud projektiga sarnase turbopropellermootoritega strateegilise pommituslennuki Tu-20 (Tu-95), mis on siiamaani idanaabri relvajõudude teenistuses. Sellega käiakse maailmamerel patrullimas ning püütakse oma muskleid demonstreerida ja teisi hirmutada. Kuid USA moodsate pommitajatega võrreldes on need kui mitte muuseumiväärilised eksponaadid, siis tehnika üleeilne päev kindlasti.

Viksiti maha ka koptereid. Nõukogude Mi-4 eeskujuks võeti ameeriklaste Sikorsky S-55. Kopterit Sikorsky S-56 jäljendades prooviti luua oma analoog, kuid ei suudetud järele teha jänkide loodud suuri koormusi taluvat tiivikut. Seepärast võeti Jak-24 eeskujuks kahe tiivikuga ameeriklaste Piasecki kopterid.8

Ja nii uskumatuna kui see ka ei tundu, troonib Venemaal üllitatud Nõukogude Liidu ja Venemaa militaarkoptereid tutvustava kataloogi esikaanel väikeste omamaiste sõjaväekopterite piltide kõrval, õigemini nende ees, ülisuurelt esiplaanil hoopis ameeriklaste ründekopter Apache. See kopter on Venemaa konstruktorite kindel iidol ja eeskuju, sest idanaabri tiivikmasinad töökindlusega just ei hiilga. Eriti avariilised olid ja on Kamovi konstrueerimisbüroo loodud kopterid.8,9

Tänapäeva Venemaa sõjatööstus vajab oma toodangule läänes ja Ukrainas valmistatud elektroonikat ja seadmeid, milleta on enamik valmivatest sõjamasinatest sisuliselt pimedad ja liikumisvõimetud. Idanaabri lubadus kõrgtehnoloogilist elektroonikat ja eriseadmeid ise tegema hakata on puhas kiitlemine ja suurustamine, sest üleöö ja põlve otsas keerulist eritehnikat valmis ei tee. Seepärast on Putini Venemaa läinud juba isegi naabrite röövimise kuritegelikule teele. Sest kuidas teisiti nimetada peaaegu tühjade furgoonidega nn humanitaarabi konvoide saatmist Ida-Ukrainasse, mille kattevarjus toimetavad sinna ebaseaduslikult sisenenud sajad ja sajad furgoonautod Ukrainast välja sõjatehaste masinaid ja seadmeid.

Pole mingit kahtlust, kes jääb peale lääne ja Venemaa vahelises majandussanktsioonide vastasseisus. Seda muidugi juhul, kui lääs sanktsioone põhjuseta tühistama ei hakka. Aga kui hakkab, siis pole see Putini silmis mitte hea tahte märk, vaid arglikkus ja allaheitlikkus, mis annab ainult indu juurde järgmisteks despootlikeks sammudeks. Putini Venemaa peab lugu ainult tugevatest (matšolik Putin palja torsoga ratsutamas, jõumees Putin džuudotrennis teisi nagu heina maha niitmas, Putin oma neljajalgse sõbraga koeri pelgavat Merkelit ehmatamas-hirmutamas jne).

Infosulus idanaabri kodanikke hullutatakse propagandaga, et Venemaa on tehnilise arengu poolest üks juhtivaid riike ja ainus suurjõud, mis suudab mandunud ja allakäinud läänele vastu seista ning soovi korral isegi USA radioaktiivseks tuhaks muuta. Samuti kui Nõukogude Liidu aegadel, hirmutatakse idanaabri elanikke NATO kallaletungi ohuga. Venemaad ei hakka tänapäeval keegi ründama, sest vene inimest (nagu ka paljusid teisi rahvaid) pole võimalik pealesurutud võõrvõimu poolt alistada. Venemaa peab ise puhastustulest läbi käima ja loodetavasti valivad selle riigi kodanikud kunagi tulevikus juhid, kes ei vastanda end jonnakalt teistele maadele ja rahvastele, ei nori tüli naaberriikidega ja ei ründa neid.

Venemaa sõjaline invasioon Ukrainasse ja Putini režiimi tekitatud vastasseis USA ja euroliiduga närib aeglaselt, kuid valusalt idanaabri majandust. Seda kinnitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi öeldu, et Moskva pole huvitatud osalemisest sanktsioonide sõjas läänega. See on täiesti arusaadav, sest Vene Föderatsiooni vastusanktsioonid, mis need ka iganes oleksid, ei suuda avaldada mingit mõju lääne majanduslikule ja tehnilisele arengule. Samas on praegusel kursil jätkava Venemaa tulevik tume, sest teisi ähvardades, ennast isoleerides ja vaba ühiskonna põhimõtteid eirates ei saa tekkida arengu jaoks olulist innovaatilist mõtlemist ja edasiviivat jõudu. Venemaal, mille majandus on võrreldav Itaalia või USA mõne osariigi omaga (ja see on rajatud põhiliselt maavarade müügile), pole arukas tüli norida tunduvalt võimsamate Ameerika Ühendriikide, euroliidu, Kanada, Jaapani ja Austraaliga. Läänelikule maailmale igal sammul vastandunud Nõukogude Liidu hullusärki pole mõtet Venemaal selga proovida, sest ajalugu mäletab väga hästi, mis sellest särgi kandjast sai.
 

1 Loe lisaks: Margus Kruut. «Mistralist, mahaviksimisest ja muust». Postimees, 9. oktoober 2010.

2 Якубович Н. В. «Истребитель МиГ-15. Гроза Летающих крепостей». (Nikolai Jakubovitš. «Hävitaja Mig-15. Äike Lendavatele kindlustele»).

3 Loe lisaks: Margus Kruut. «Mig-15 – kas lendav palk või tige herilane». Tehnikamaailm, jaanuar 2012.

4 Loe lisaks: Margus Kruut. «ZIS-127 taassünd». Tehnikamaailm, detsember 2011.

5 Якубович Н. В. «Летающие суперкрепости Б-29 и Ту-4. Ядерный ответ Сталина». (Nikolai Jakubovitš. «Lendavad superkindlused B-29 ja Tu-4. Stalini tuumavastus»).

6 Котельников В. Р. «Аэрокобра. Американский истребитель для сталинских соколов». (Vladimir Kotelnikov. «Airacobra. Ameerika hävitaja Stalini pistrikele»).

7 Якубович Н. В. «Стратосферные крепости Б-52, М-4 и Ту-9». (Nikolai Jakubovitš. «Stratosfääri kindlused B-52, M-4 ja TU-95»).

8 Якубович Н. В. «Все боевые вертолеты СССР и России» (Nikolai Jakubovitš. «Kõik NSV Liidu ja Venemaa lahingkopterid»).

9 Loe lisaks: Margus Kruut. «Kamovi mereväekopterid». Tehnikamaailm, oktoober 2014.