Andres Parmas: kohtuga sõja vastu?

Andres Parmas kohtunik Foto: Erakogu

Ukraina sündmuste ajal, iseäranis aga pärast Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamist on mitmel korral nõutud Vene presidendi Vladimir Putini kriminaalvastutusele võtmist kuritegude eest, mida Venemaa relvajõud või nende orkestreeritud muud relvarühmitused Ukrainas toime on pannud. Vladimir Putin Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette vastust andma!? Tõele au andes kõlasid sellised üleskutsed juba 2008. aastal, mil Venemaa tungis kallale Gruusiale. Jättes pigem ulmevaldkonda kuuluvana kõrvale küsimuse, kas on üldse mõeldav Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust väljaspool asuva, kuid ÜRO Julgeolekunõukogu alalisest liikmest riigi pead selles kohtus vastust andma panna, väärib siiski küsimist, millised on kriminaalõiguse võimalused rahvusvaheliste pingete reguleerimisel.

Teise maailmasõja järgsete Nürnbergi ja Tokyo tribunali pretsedentide tulemusena on tänapäevaks lausa klišeena inimeste ajju sööbinud arusaam, et ka kõrgetel võimupositsioonidel olevad isikud ei ole enam karistamatud, kui nad panevad toime raskeid inimõiguste rikkumisi. Pärast külma sõja poliitilise patiseisu lõppu pandi see arusaam proovile Jugoslaavias. Rahvusvaheline üldsus ja iseäranis ÜRO Julgeolekunõukogu, mis ei olnud 1993. aastal valmis astuma endise Jugoslaavia verise konflikti lõpetamiseks tugevaid poliitilisi või sõjalisi samme, lõi selle asemel rahvusvahelise kriminaaltribunali, lootuses, et tribunal aitaks lõpetada rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ja neile efektiivselt reageerida – toimiks preventiivselt.

Paraku selgus peagi, et sel lootusel polnud alust. Rahvusvahelise tribunali preventiivne toime ei leidnud mingit elulist kinnitust.

Sageli toimuvad inimõiguste massilised rikkumised oludes, kus üksikkuritegude taga seisab mingisugune (reeglina poliitiline) võimuaparaat, kes kogu tegevust mahitab või sellele vähemalt vaikse õnnistuse annab. Sellises kontekstis raskeid inimõiguste rikkumisi toime pannes ei ole karistusähvardus mingi argument – teod pannakse toime kantuna ideoloogilistest, poliitilistest, ksenofoobsetest vms eesmärkidest; veendumuses, et need kuriteod jäävad karistuseta.

Hoolimata terve rea täielikult või osaliselt rahvusvaheliste tribunalide ja ka alalise rahvusvahelise kriminaalkohtu loomisest viimase kahe kümnendi jooksul, on 20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus kujunenud veriseks. Riigisiseseid ja rahvusvahelisi relvakonflikte ning inimõiguste massilisi ja raskeid rikkumisi valitseva režiimi poolt on toimunud ja toimumas üle maailma. Meenutagem vaid mõnda neist: Iraak, Süüria, Ida-Timor, Liibüa, Sierra Leone, Kongo, Venemaa... Karistus­ähvardus ei ole mõjunud!

Samavõrra ebatõenäoline kui see, et karistusähvardus aitab tulevasi konflikte ära hoida, on seegi, et kohtumõistmise ähvarduse õhkupaiskamine aitaks juba toimuvat konflikti lõpetada või vähemalt rahustada. Jugoslaavia sõdade võikaimad kuriteod pandi toime enam kui kaks aastat pärast tribunali loomist. Ulatuslikke rikkumisi pandi tribunalist ja karistusähvardusest hoolimata toime ka 1998.–1999. aasta Kosovo konfliktis.

Massilised või süstemaatilised inimõiguste rikkumised ongi paraku eriti tavapärased käimasoleva (relva)konflikti raames. Need teod ei rajane ratsionaalsel arvestusel, kus mingi käitumisvariandi poolt- ja vastuargumente apteegikaaludel vaetaks. Rahvusvahelise Punase Risti Komitee 1999. aasta raportist Bosnia kohta selgub, et suur osa Bosnia konfliktis sõjakuritegusid toime pannud inimestest olid teadlikud, et ka relvakonfliktis kehtivad vägivalda piiravad normid. Nad ei vaidlustanud isegi normide kehtivust iseenesest, kuid ometi ei pidanud endi toime pandud räigeid rikkumisi keelatuks, leides selleks käimasoleva konflikti kontekstis terve hulga igasuguseid õigustusi.

Siiski on oluline ka rahvusvahelise üldsuse valmisolek kohtumõistmiseks või selle tulemuse tunnustamiseks. Ei tasu unustada, et rahvusvahelisel tasandil õigusemõistmine eeldab rahvusvahelist tunnustust – seda iga üksiku kaasuse puhul, mitte üksnes kunagise poliitilise tahteavaldusena mingi rahvusvaheline kohus ellu kutsuda. Maailma riigid on suhteliselt lihtsamini valmis vastutama poliitilise üksusena. Hoopis reserveeritumad on nad aga tunnustama väljaspool kodust jurisdiktsiooni toimuvat kriminaalmenetlust oma kodaniku, saati siis veel riigi esindaja üle. Tuntud USA õigusteadlane professor S. Ratner on seda fenomeni seletanud kriminaalvastutuse olemusega: see on üksikisiku isiklik vastutus. Riigil pole väljaspool selle jurisdiktsiooni toimuva kohtupidamise üle kontrolli. Kontrolli puudumine – iseäranis just riigi esindajate üle kohtupidamise korral – muudabki vastuseisu rahvusvahelisele kriminaalkohtupidamisele tugevaks.

Olgu toodud vaid paar näidet paljude seast. 34 Aafrika riiki, sh Tšaad, on allkirjastanud ja ratifitseerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RVKK) statuudi. Igal liikmesriigil on kohustus teha RVKKga koostööd ja kohtule mitte vastu töötada. Ometi ei takistanud need kohustused Tšaadi hoidumast kohtu vahistamismääruse alusel Sudaani presidendi Omar Al-Bashiri kohtule loovutamisest. Asi ei piirdunud Omar Al-Bashiri puhul aga üksnes ühe riigi tõrkumisega. Aafrika Liit tegi 2010. aasta veebruaris avalduse, kutsudes ÜRO Julgeolekunõukogu üles peatama RVKK kriminaalmenetlust Sudaani presidendi suhtes, sest see mõjub kahjulikult Darfuri rahuprotsessile. Sarnase avalduse kriminaalmenetluse peatamiseks tegi Aafrika Liit ka seoses Keenia 2007.–2008. aasta valimistejärgsete vägivallategude uurimisega RVKKs.

Jutt ei käi aga pelgalt rahvusvahelisest õigusemõistmisest. Meenutagem Lätist Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud V. Kononovi juhtumit. Selle, Teise maailmasõja ajal tsiviilelanikke mõrvanud punapartisani süüditunnistamise õiguspärasus leidis tunnustamist alles kohtu suurkojas. Ent sealgi jäi osa kohtu liikmeid eriarvamusele, leides, et natsliku vaenlasega võitlemisel ei olnud ükski vahend vale. Paraku sõltub tundlikes rahvusvahelise puutumusega kohtuasjades kohtupidamise tulemuse tõsiseltvõetavus – ja seda eriti väikse siirdeühiskonna puhul – palju sellest, kui legitiimseks peavad neid otsuseid teised rahvusvahelise kogukonna liikmed.

Ilmneb erinevus tegelikkuse ja nende ootuste vahel, mida inimesed karistusõigusele seavad. Karistusõiguselt oodatakse tulemusi, milleks see distsipliin pole loodud ega ole võimeline. Rahvusvaheliste konfliktide puhul ei ole nn karistusõiguslik lahendus ilmselt see, mis aitaks konflikti ära hoida või kiiremini lõpetada ja tagaks edaspidiseks erimeelsuste rahumeelse lahendamise. Selmet aidata suuremastaabiliste inimõiguste rikkumiste korral otsemat teed õigluseni, võib karistusõigus paradoksaalselt kujuneda hoopis tõkkeks, mis takistab kestlike lahenduste leidmist.

Kahtlemata ei soovi ma eelnevaga karistusõiguse rolli pisendada. Lihtsalt tuleb endale aru anda, et mitte kõiki eesmärke pole võimalik karistusõiguse abil saavutada. Karistusõigusel on küll vääramatu koht rahvusvahelise mõõtmega inimõigusrikkumistele reageerimisel, kuid seda siiski üksnes sekundaarse meetmena, pärast seda, kui konfliktiolukord on suudetud muude meetmete abil katkestada, ühiskond on suunatud rahumeelsele ja stabiilsele arenguteele ja leitud vajalik poliitiline toetus. Politoloog J. Subotic on eelnevaga haakuvalt Jugoslaavia tribunali kohta öelnud, et tribunali tegevuse eesmärk ei ole kõigile pooltele minevikus kannatatu eest võrdselt õigust anda ja neid leppimisele aidata, vaid lahendada iga konkreetset kohtuasja just selle asjaoludele tuginedes. Karistusõiguse roll ongi lahendada üksikjuhtumeid, rangelt individuaalselt ja erapooletult.

Mida öelda kokkuvõtteks? Putini-suguste agressorite vastu tuleb astuda samme, mis reaalselt takistaksid teda inimeste õigusi jalge alla trampimast, mitte pelgalt vehkida tema poole paragrahviga.

Andres Parmas on Tartu Ülikooli karistusõiguse lektor ja Tallinna ringkonnakohtu kohtunik. 2013–2014 oli ta EULEXi missiooni raames tööl Kosovo apellatsioonikohtus.