/nginx/o/2012/01/27/930546t1h7bb4.jpg)
Küsisime hiljuti oma lugejatelt, mida võiks ja tuleks Tallinnas muuta. Suurem osa vastajaist leidis, et muutust vajaks ühistranspordivõrk.
Kristel Kossar: aegunud ühistransport
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel rohkem kui uusi transpordivahendeid, olgu selleks siis elektribuss või moodne tramm, vajab ajakohastamist liinivõrk. Ehk lihtsamalt öeldes peavad bussid, trollid ja trammid peatuma ja linnasüdamesse vurama sealt, kus inimesed ka päriselt elavad. Tallinn laieneb, linnas tööl käivad inimesed on kolinud suuresti lähivaldadesse ning heanaaberlik koostöö peaks võimaldama tasuta ühistransporti ka neile.
Mõni lugeja esitas konkreetseid soove: et trammid sõidaks ka Männikule ja Piritale ja kolm trammiliini Lasnamäele – Peterburi tee, Laagna tee ja Narva maantee telgesid mööda. Et Balti jaam oleks mööda Tehnika tänavat läbi Ülemiste tulevase reisiterminali ühendatud Lasnamäele suunduvate rööbastranspordi liinidega. Kuid kas linlaste pikaaegne unistus – kiirtrammiliin Lasnamäe kanalis – jääbki täitumata? Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oli mullu igatahes seisukohal, et Tallinna trammivõrgu pikendamine Lasnamäele, mis maksaks hinnanguliselt 240 miljonit eurot, on erakordselt kulukas ning selle toetamine eurorahast suures mahus pigem küsitav.
Lisaks kurdavad inimesed probleemide üle, mis ühistranspordi korraldajale võib küll tunduda ehk tüütu kiun, ent mis ometi võivad linlase päeva rikkuda. Näiteks kui ootepaviljoni seinal märgitud aeg paika ei pea ning peatusse jõudes võid näha ainult lahkuva ühistranspordisõiduki tagatulesid või siis end kringliks külmetada, teadmata, kas mainitud sõiduk üleüldse lähiajal saabuda suvatseb.
Äkkpidurdustest, mis teinekord pigem rallisõitja siksakke meenutavad ja sunnivad jõuga käsipuu küljes rippuma, ma parem ei räägigi. Sest tegelikult pole see ka ainult juhtide teha: tropid linnaliikluses näivad teinekord võistlevat bussile ärapanemises.
Kuid kodus tuleb asjad kõigepealt korda teha, see on selge. Alles siis maksab sõita Grazi, Torontosse ja mujale õpetama, kuidas oleks ühistranspordiliiklust kõige parem korraldada.
Ühistranspordiga tuleks jõuda selleni, et selle kasutajate arv tõepoolest kasvama hakkaks. Üks eesmärk on ju see, et linnatänavatel vuraks vähem autosid, mis saastavad õhku ning võtavad ruumi tänavatel ja parklates. Inimesed ei otsusta aga bussi või trammi kasuks, kui liinid on sellised, et nad oma kodu juurest tööle, lasteaedade juurde või muusse vajalikku paika ilma tohutu ajakuluta ei saagi. Linn areneb küll, aga kui linnaisad oma otsustega sellel arengul vaid sabas sörgivad, siis ongi tulemus, et elada saab, aga üpris ebamugavalt.