FOTO: Urmas Nemvalts

Igas tavalises Eesti kodus tehakse lastele maast madalast selgeks, et varastamine ja võõrastes asjades sorimine ei lähe kohe mitte. Ka teise inimese kirjades tuhlamine on patt nii meie kultuurinormide kui ka seadusetähe mõttes.

Sõnumisaladuse oleme igaühe õigusena sisse kirjutanud oma põhiseadusesse. Kui Hannes Rummu kirjavahetuse varastamine avalikuks sai, kirjutasime Postimehe juhtkirjas (PM 19.01.2012): «Eesti rahvas ei pidanud põhiseadust rahvahääletusel vastu võttes vajalikuks teha ses asjas mööndusi ei Keskerakonnale, Priit Toobalile ega ülepea ühelegi poliitikule. See on asja tuum.»

Üks tavaline euroopalik erakond oleks kohe kinnitanud, et kirjavahetuse vargus ja omaalgatuslik luuramine ei ole demokraatlikus poliitikas vastuvõetav. Ja siis võibolla läinud edasi jutu juurde, et kuni asjaolude lähema selgitamiseni nad usuvad ja toetavad oma liikmeid, kes saavad ennast kohtus kaitsta. Paraku pole me Keskerakonnalt kuulnud selget taunivat hinnangut kirjavahetuse vargusele. Kuidas siis on, kas erakond peab selliseid tegusid põhimõtteliselt õigeks?

Eile leidis esimese astme kohus, et kaks keskerakondlasest riigikogu liiget, Priit Toobal ja Lauri Laasi, on süüdi, ja mõistis tingimisi vanglakaristuse. Mõlemad kaebavad otsuse edasi, mis tähendab seda, et kuni lõpliku süüdi- või õigeksmõistmiseni saavad nad riigikogus edasi olla. Loomulikult ongi neil õigus kõik kohtuastmed läbi käia, kui nad leiavad, et esimeses või tulevikus teises astmes langetatud otsus pole nende suhtes õige.

Kaks ja pool aastat tagasi avalikuks tulnud juhtumi järel on peetud mitmel tasemel põhimõttelisi vaidlusi, mille tulemused määravad hoopis rohkemat kui kahe konkreetse keskerakondlase saatus. Meenutuseks, et kirjavargusega samal ajal käsitleti ka Reformierakonna rahastamisskandaali.

Esiteks küsimus, millised on parlamendiliikme puutumatuse piirid, mida see puutumatus tähendab. Esmalt otsustas õiguskantsler jätta tegemata ettepaneku võtta kahelt asjaosaliselt riigikogu liikmelt saadikupuutumatus, öeldes, et saadikupuutumatus on kuni selle äravõtmiseni absoluutne – järelikult poleks tohtinud läbiotsimisi üldse tehagi. Kriminoloog, professor Jüri Saar kirjutas (PM 26.10.2012): «Niisuguse immuniteedi tõlgendamise puhul on põhjust arvata, et riigikogu liiget ei olegi üldse võimalik kriminaalvastutusele võtta.»

Puutumatuse mõte on, et valitsus ei saaks parlamenti jõuvõtetega poliitilisest diskussioonist kõrvaldada. Kindlasti pole puutumatuse eesmärk, et parlamendiliikmed võiksid selle varjus karistamatult mistahes kuritegusid toime panna.

Teine vaidlus käsitles politseiasutuste jälitusõigusi demokraatlikus süsteemis üldisemalt.