Henrik Roonemaa

FOTO: Erakogu

«Paberit, saage aru, mul on paberit vaja!» nõudis viisakas, aga kangekaelne turvatöötaja Itaalias Bergamo lennujaamas kahelt Eesti turistilt. Tema maailmas ei olnud kohta arusaamal, et sedasama triipkoodi võib paberi asemel skännerile näidata ka mobiiltelefoni ekraanilt, nagu meie, eestlased, oleme seda juba ammu harjunud oma lennujaamas tegema.

E-Eestis asjad nii ei käi. Meil on nutitelefonid, andmebaasid, ID-kaardid, veebiteenused. Me asutame 18 minutiga internetis firmasid, hääletame 5 minutiga valimistel omale sobiva kandidaadi poolt, saame 5 minutiga e-koolist ülevaate oma laste krutskitest, küsime 3 minutiga oma arstilt uue digitaalse retsepti ja deklareerime minutiga veebruaris makse. Ma läksin selle kangekaelse itaallase peale nii vihaseks, et natuke veel ja ilmselt kirjutaksin seda kolumni mõnest Itaalia vangikongist. Ja ootaksin Eesti konsulilt mõnd vajalikku paberit, mis mind sealt välja päästaks. Kujutame nüüd ette, et meie e-süsteemi tabaks ühel päeval mõni keskmiselt korralik tagasilöök. Ütleme näiteks, et lekiksid 30 000 inimese tulumaksu andmed. Või 20 000 lapse kontrolltööde hinded. Või 80 000 inimese digitaalsed retseptid. Mis saaks edasi?

Kas Postimehe, Delfi ja Äripäeva uudiste juures oleks link sellele andmebaasile? Kas meediaväljaanded hakkaksid nendest välja kaevama tuntud inimeste kohta käivaid andmeid? Kas me näeksime pealkirju stiilis «VAATA! Milliste kuulsuste lapsed on koolis kahelised?» või «GALERII: 10 armastatud näitlejat, kes elavad vaid rohtude najal»? Kas valitsus kukuks, kas e-kaardimajake variseks kokku?

Kõige selle juures, kui palju meil e-asjanduse kohta muule maailmale õpetada on, peame selliste õnnetuste korral käitumist ise neilt õppima. Septembri alguses panid häkkerid internetti kümnete kuulsuste telefonidest varastatud isiklikud pildid ja videod, kus peamiselt näitlejad ja modellid olid üsna ilma riieteta. Ja see oli veel viisakam osa nendest materjalidest. Eelmisel nädalavahetusel jõudsid internetti vähemalt 100 000 tavalise inimese sama isiklikku sorti fotod ja videod, mille häkkerid olid varastanud sõnumivahetusprogrammi Snap­chat kasutajatelt. Pooled Snapchati kasutajad on 13–17 aasta vanused.

Mõlema juhtumi puhul on märkimisväärne, kuidas lääne avalikkus sellele reageeris. Isegi skandaalijanused väljaanded ja veebisaidid ei pannud neile materjalidele viiteid ning kui üks tuntud säärane veebisait seda alguses ka proovis, langes ta oma kasutajate ägeda pahameele alla. Tuli välja, et inimesed, kes võivad neil saitidel küll käia vaatamas väga napis riietuses kuulsusi, ei ole nõus osalema sellises ekstreemses paljastamises. Käivitus kollektiivne (enese)kaitse.

Ainuüksi viimastel nädalatel on lisaks neile juhtumitele ära varastatud seitse miljonit Dropboxi ja viis miljonit Gmaili parooli, tehtud Eestis telesaade ja kirjutatud artikleid sellest, kuidas kasutatud telefonidest leitakse isiklikke andmeid ning kuidas internetti ühendatud valvekaamerad jagavad oma vaateulatuses olevat kõigiga, kes vähegi huvi tunnevad. Meie privaatsus on meie enda kontrolli alt ammu väljunud.

Inimesed on leketega harjumas, ka Eesti e-riik elaks mõned koledad lekked üle, võib-olla ei peaks isegi minister tagasi astuma. Aga me peame lootma, et me suudame selliste suurte lekete korral käituda inimlikult. Õnneks kammitseb meid kollektiivne hirm, sest lekkida võivad ju kõigi andmed.

Aga järgmine kord, kui te bussipeatuses särgi väel külmetavat last näete, palun astuge ligi ja küsige, kas tal on abi vaja. Kasvõi inimlikkuse harjutamise mõttes.