Rait Maruste.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Kui hinnata inimohvrite arvu ja sotsiaalsete tagajärgede raskust, siis ei jää stalinism kuidagi alla natsismile. On raske näha põhjust, miks peaks demo­kraatlik Euroopa pilgu ära pöörama, sellelt, mis toimub kunagisel stalinismi kasvu­laval, kirjutab riigikogu põhi­seadus­komisjoni esimees Rait Maruste.

Hiljutisel Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sügissessioonil kuulati ära raport neonatsismile vastastumisest ja vaadati läbi asjakohase resolutsiooni kava. Üldine järeldus oli, et neonatse ei saa ignoreerida, samas ei saa lubada ka nende märtriks saamist. Poliitilisi liidreid kutsuti üles debatile, et lükata ümber neonatslik ideoloogia ja retoorika ning vajadusel võtta nad vastutusele, sh vihakõne eest. Esmatähtsaks peeti nii raportis kui ka resolutsioonis preventsiooni selle mitmesugustes vormides, sh haridust ja teadlikkuse kasvatamist iseäranis.

Väärib tähelepanu, et raporti lähteks oli Vene delegaadi Konstantin Kossatševi jt algatus 2011. aasta juulis. See kutsus üles muu hulgas peatama fašistlike, ksenofoobsete ja natsionalistlike teooriate ja praktikate levikut, taotles Hitleri-vastase koalitsiooni mälestusmärkide mahavõtmise, natsisümbolite kandmise ja nende all marssimiste ning kollaboratsionistide riikliku tunnustamise hukkamõistu jmt

Kuigi ettevalmistuse käigus sai raport sootuks teise sisu, saavutati nii selle kui ka paljude varasemate sedalaadi algatustega Lääne-Euroopa fookusesse tõstmine. Märkamatult seati läänlased kaitseseisundisse, kus nad peavad selgitama, tõrjuma ja tundma end vastutavana (kõnealusel juhul mitmesugustes vormides leviva paremekstremismi eest). Kõik see oli esitatud meile tuntud natsismivastase võitluse terminoloogia ja retoorika kaudu. Mitte just väga informeeritud publiku jaoks kõlbas tõmmata ka võrdusmärk natsismi ja fašismi vahele, ajupesuks annab see ainult värvi ja toimet juurde.

Seejuures haaratakse (neo)natsismi/fašismi mõiste alla kõik tänapäeva Euroopas esinevad, kuid sisult vägagi erinevad paremekstremismi ilmingud: vihakõne, rassism, homofoobia, ksenofoobia, sallimatus, natsionalism, antisemitism jmt. Kuigi mitmel neist ei pruugi klassikalise natsismiga mingit ideoloogilist seost olla, see võib olla näiteks seotud üksikute riikide majandusraskuste või sotsiaalsete probleemidega.

Tõsi on, et üldiselt on paremradikalism Euroopas tõusmas. Selle esindajad on mitmes riigis jõudnud ka seadusandlikesse kogudesse. Need tõigad on plekk Euroopa demokraatial ja väärivad sellisena täit tähelepanu ja vastuseisu. Ja seda nad ka saavad. Kuid, tõdenud kõike seda, ei saa jätta tähele panemata, et Euroopa avalik diskursus on osavalt juhitud etteantud teemale ja seeläbi suunatud mööda vaatama, et sellesama neonatsismi hukkamõistu alla peaks mahtuma ka viimase kaksikvenna neostalinismi tõusu taunimine.

Neonatsismi määratlemise aluseks raportis on ajalooline natsionaalsotsialism. Hans-Georg Maasseni järgi on selle ideoloogia elementideks rassism, antisemitism, sotsiaaldarvinism, šovinism ja antipluralism. Neonatsismi eesmärk Maasseni järgi on ehitada üles rahvuslikult homogeenne diktatuuririik, mis välistab teised kultuurid ja inimesed, kes on «väärtusetud või väärastunud» tulenevalt nende puudest, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalsest marginaalsusest vm.

Selles ei ole kohta individuaalsel mitmekesisusel ega vaadete erinevusel. Indiviidid peavad alluma ühele üldisele eesmärgile, kultusliku juhi või jumala tahtele. Ideoloogiale vastavalt kirjutatakse/kohendatakse ka ajalugu ja selle õpetust. Rahvuslik mitmekesisus ja pluralistlik konstitutsiooniline demokraatia ohustab «oma» inimesi ja nende missiooni.

Jääb lugeja otsustada, kuivõrd mahub eespool toodud määratluse alla neostalinism. Ja kuivõrd on mastaap, arengujärk, võimekus, millesse üks või teine neist on jõudnud, ohuks rahule ja demokraatiale.

Mõistagi, kõik muutub ajas ja oleks ekslik tõmmata otseparalleel algnatsismi ja -stalinismi ja tänapäeva neonatsismi ja neostalinismi vahele. Soodustavad tingimused ja avaldumisvormid on teisenenud, kuid mis jääb, on kokkulangevad olemuslikud ideoloogilised lähtekohad.

Natsism ja stalinism tekkisid Euroopas enam-vähem ühel ajal. Kui natsism kõigi oma jõledustega sai vohada umbkaudu 12 aastat, siis stalinism ligi 20 aastat, inimpõlve. Stalinismi pikk kestmisaeg, varjatus avalikkuse eest ja ideoloogiline looritatus, sh sõjavõitja oreooliga, võimaldasid üsna tõhusalt varjata tsiviliseeritud maailma eest selle kogu jõledust. Kui hinnata inimohvrite arvu ja sotsiaalsete tagajärgede raskust, siis ei jää stalinism kuidagi alla natsismile. Konstateerinud seda, on raske näha põhjust, miks peaks demokraatlik Euroopa pilgu ära pöörama sellelt, mis toimub kunagisel stalinismi kasvulaval.

On üsna kõhedust tekitav, kuidas Euroopa avalikkus kohusetundliku koolitüdruku kombel laulab etteantud nootidel ja laskub eneseanalüüsi ja -süüdistusse, kui mõni noot valesti on kõlanud. Ja püüab end paranda. See paistis eredalt silma ka Euroopa Nõukogu eespool nimetatud raporti ja resolutsiooni arutelul, kus teadlikult või lihtsameelsusest vaadati mööda probleemidest, mis viisid sõjani Ukrainas. Ikka, väga üksikute eranditega, räägiti humanitaarsetest kannatustest, rõhutati dialoogi vajalikkust, mõistmisest ja abist jne. Nagu oleks tegu loodusõnnetusega, millel pole süüdlast. Täiesti mööda vaadates ka sellest, et hoiatav areng on toimunud juba enam kui aastakümne. Ja ideoloogiline suund öeldi välja juba 2007. aasta Müncheni konverentsil.

Kas on märki, et stalinistlik mentaliteet on kõrvale jäetud, Nõukogude Liit on ajalugu ja sinna tagasiteed ei ole? Stalinlik terror 1930ndatel, MRP 1939, 1956 Budapest, 1968 Praha, aastakümme tagasi Kaukaasia ja nüüd Ukraina ning nendega kaasnenud muud riigisisesed arengud (vt natsismi tunnusmärke eespool) ei jäta palju ruumi optimismiks.

Tänapäeval on tähtis, et inimesed eri riikides ja eri kontinentidel mäletaksid, milliste kohutavate tagajärgedeni võib viia usk oma erakordsusesse ning katsed valimatute vahenditega saavutada kaheldavaid geopoliitilisi eesmärke, põlates seejuures ära elementaarsed õigus- ja moraalinormid. Ei, seda ei kirjutanud artikli autor, seda ütles Venemaa president hiljutises intervjuus Serbia väljaandele Politika …

Parafraseerides ühte tuntud üleskutset: Euroopa, ole tähelepanelik.