Jan Trei: rännates mööda tühja Eestit…

Jan Trei. Foto: Andres Haabu

Kui meie juhid ütlevad, et elame-oleme lihtsalt, eksisteerime rahulikult edasi, küll kõik laabub iseenesest, on see hävingu kiirtee. Plaani on vaja, et väikeriiki ei tabaks väiketalude saatus, kirjutab Viimsi vallavanem Jan Trei (IRL).

Riike ja firmasid juhitakse loosungitega. Loosungid toovad sageli esile väljavalgustatud udusule laval, mida näidatakse pimedas saalis suurel ekraanil. Ning paljudel inimestel tekib tunne, et see ongi see peamine – udusulg või esiletoodud mõte seinal. Inimene mõtleb, et kuidas ta ise selle peale ei tulnud. Loomulikult on ka vastupidist reaktsiooni: kohutav, õudne ajupesu!

Vastasseis rahulolevate ja rahulolematute vahel on paratamatu ja taotluslik – kui oleks olnud selge, et kõigi maade proletaarlased ühinevad ühel päeval suurest üksmeelest niikuinii, poleks olnud vaja neid pikki aastakümneid järjest iga jumala päev iga päevalehe esiküljel selleks üles kutsuda. Ajupesu töötab, propaganda teeb oma töö. Kuid valgusvihk ei loo reaalsust, vaid illusiooni.

Reaalsuses võivad pealtvaatajate vaateväljas laval olla veel paljud asjad, aga valgusvihk ei too neid esile – me ei pruugi neid märgatagi. Mustkunsti tõeline nipp on tähelepanu kõrvale juhtimine sellelt, mida ta tegelikult teeb. Ja me saame haledalt petta. Või, noh, seda me ju ootamegi – illusiooni. Teame, et see, mida nägime ja tajusime mustkunstnikku tegemas, on ilma pettuseta võimatu. Kuid meile meeldib uskuda, et mustkunstnik tegi selle kaelamurdva triki ikkagi ise ära. Vähemalt nii see näis.

Meie enda ettevõtlikud inimesed

Ka poliitiku, ühiskonnategelase või firmajuhi puhul arvame, et nad on võimelised igasugusteks kübaratrikkideks. Tegudeks, mida me näeme neid korda saatmas. Siiski on praegune Eesti juhtimine juba liiga suures osas teatraalselt meisterlike valgustajate ja mustkunstnike kätes. See ei puuduta sugugi mitte ainult poliitikuid ja neist «sõltuvaid» teisi avaliku elu tegelasi.

Meil on lisaks palju «sõltumatuid eksperte», kelle arvamus tundub avalikkuse jaoks veenev, kuid nende mõtted on ühesuunalised ning kaitsevad enamasti kindla ühiskonnagrupi poliitilisi või majanduslikke huve. Kildkondlikud huvid ei vaata Eestit kui mitmerahvuselist tervikut, kus tuleb üldise heaolu, turvatunde ning kestlikkuse nimel teha kompromisse mitte ainult sotsiaalsete gruppide vahel, vaid ka nende sees. Me ei kohtle praegu erinevalt mitte ainult lapsi ja pensionäre, vaid ka näiteks Tallinna ja Prangli lapsi ning Eesti eri paigus elavaid pensionäre. Koolivõrgust ei maksa rääkidagi. Pangateenuse kättesaadavuski on vaid üks pisike näide. Eesti vajab ammu terviklikku käsitlust.

Kui lugeda läbi näiteks 20–30 avaliku ja erasektori arengukava või strateegiat, tabab lugejat üsna kiiresti vaimne ja hingeline nüristumine. Efektiivsus ja kulutõhusus, kasv ja jätkusuutlikkus, taristu ja infrastruktuur jne. Pikk joru kantseliiti ja tulemuseks vaid «tühi töö ja vaimu närimine». Palju sisutuid sõnu, mis viitavad vaid ühele: illusioon on, loosungid ka, kuid kuhu me päriselt teel oleme, polegi ära kirjeldatud. Samas, just see peaks meid tegelikult huvitama.

Iga riigi heaolu aluseks on tugev majandus. Majanduse alusmüür omakorda on ettevõtlikud inimesed, kes loovad ja arendavad oma ettevõtteid, tekitavad töökohti ja täidavad riigikassat. See peaks huvitama kõiki, kes tahavad, et Eesti elu muutuks paremaks ning ühiskond tugevamaks.

Lihtne on öelda, et turule peaks tooma rohkem teadmistepõhiseid rahvusvahelisi ettevõtteid, väliskapitali ja välisinvesteeringuid. Kuid kas sõnade kõrval on selleks ka konkreetseid samme astutud? Muutuv majandus nõuab ajaga kaasas käimiseks järjest uusi paindlikke lahendusi. Pole ju eriti raske mõelda suuremalt ning näha puude taga metsa, leida meie enda olemasolevas ressursis võimalused üles ja kasutada ära. Sageli on hoopis liigne alalhoidlikkus ettevõtluses see, mis takistab uute töökohtade loomist ning pidurdab kogu majandust.

Soodne maksupoliitika oleks üks samm selle poole, et meelitada ligi välisinvestoreid ja innustada kohalikke ettevõtjaid rohkem riskeerima. Eesti vajab kiires tempos positiivseid muutusi ja reforme, julgustust investeeringuteks ja rohkem rahvusvahelist haaret. Eesti vajab uusi ideid ja muutumistahet.

Suur probleem ettevõtjate jaoks on pidev bürokraatia kasv. See tekitab lisatööd nii ettevõtjatele kui ka ametnikele. Riik läheb aina kulukamaks ja tülikamaks. Võib-olla oleks esimene vajalik samm hoopis riigireform ja riigiaudit, mis aitaksid õhku puhtamaks lüüa? Eesti on liiga väike selleks, et laseksime olemasolevatel  headel ideedel takerduda praegusesse üüratusse bürokraatia­masinasse.

Kuidas saaks Eesti majandus uue hoo? Eestil pole läinud halvasti, aga enam ei piisa avatud majandusruumist ja korras eelarvepoliitikast. Peame õppima teadust tegema ja turundama. Tartu üliõpilaste loodud tudengisatelliidi ESTCube edulugu näitas taas, et eestlastele pole miski võimatu. Kui majanduses muudatusi ette ei võeta, siis see iseenesest kasvama ei hakka.

Veerevale kivile sammal ei kasva – meie relv peaks olema majanduslik edumeelsus ja saavutusvajadus. Teiste sõnadega töökus. Jõukus on inimeste turvatunde ja turvalisuse võti. Mitte muskel, vaid aju.

Kas siin on kohta lastele?

Eesti Vabariik on elustiiliriigi pidamine. Mõnikord ei loe kulutõhusus ega pöörane kasvuind midagi. Loeb, et inimesed, kes siin on ja tahavad olla, naudivad seda ihust ja hingest. Niivõrd elutervet elu, kui eestlane saab elada Eestis (ka Ida-Virumaal, Viljandimaal ning Vormsil), ei saa eestlane elada mitte kuskil maailmas. Seal ei ole isa ega ema, lapsepõlvesõpra ega klassikaaslasi.

Selleks et elutervet elu saaks elada kõikjal Eestis, on peale keskvalitsuse vaja sama tugevaid omavalitsusi. Aastaid on ainult arutletud selle üle, et omavalitsused ei suuda neist sõltumatutel põhjustel täita neile pandud ülesandeid. Omavalitsustele on selleks vaja tagada ka piisav suurus ja võimekus. Eesti riiki tuleb hästi ja tulemuslikult valitseda igal tasemel. Muidugi pole sellest kõigest midagi kasu, kui puuduvad inimesed, kellele see valitsemine vajalik on.

Ükski riik ei saa püsida, kui peredes ei kasva piisavalt lapsi. Paljud pered sooviksid rohkem järglasi, kuid sagedasti tähendab see suurt kulu ja võimaluste piiratust kuni vaesuseni. Osa lapsi jääb seepärast sündimata. Tänapäeval on staatuse näitajaks õnnetul kombel pigem asjad. Väärtushinnangud kujunevad pika aja jooksul ning asjade kultus on juba sügavalt juurdunud. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv seniste trendide jätkudes järgmise 30 aasta jooksul 125 000 inimese võrra.

Uus populaarne elustiil võiks olla see, et me tahame lapsi. Ja palju. Et teeme tööd ja pingutame. Ning teeme sellist tööd, millesse ise usume. Nagu moodsad ökotalunikud, kes silitavad iga taime igal hommikul ja õhtul nii, et need ka väetamata õitsevad armastusest ning sulavad suus.

Suure Narratiivi otsinguil

Ma ei ole sugugi ülemäära kriitiline nende suhtes, kes otsivad Eesti Suurt Narratiivi, kuid pole seda leidnud. Olen kurb, et me oleme valinud taandumise ja hääbumise tee. Kui meie juhid ütlevad, et elame-oleme lihtsalt, eksisteerime rahulikult edasi, küll kõik laabub iseenesest, on see hävingu kiirtee. Plaani on vaja.

Meil on Võrumaa-Valgamaa-Põlvamaa talud, mille põlisasukate järeltulijad ei ole vanade eesti- ja tsaariaegsete hoonete hävinud katuseid taastanud. Maa on alles, kuid hooneid, inimesi, loomi, õuelilli – elu – enam mitte.

Mõni kidur õunapuu veel ehk kannab, kuid ka need on väsinud ning nende lõpp lähedal. Ei tahaks kuidagi leppida, et 25 aastaga ongi Eestis «side lõpp ja viimane lahkuja kustutab muuseumis tule».

Annaks palju selle eest, et ei leviks mõtteviis, mille järgi väikeriigi pidamine muutub sama mõttetuks, kui kunagi muutus väiketalupidamine.

Eesti peabki olema elustiiliettevõtlus. Eesti võib üritada meeldida Euroopa Liidu juhtriikidele, USA-le või Venemaale või ükskõik kellele – neist aga meie saatus ei sõltu. Meie saatus sõltub meie endi elujõust siin maal.