Eile sai avalikkusele teatavaks, et Tallinna linnapea õigusnõunikuna on tööle asunud endine Harju maakohtu kohtunik Valeri Lõõnik, kes jäi omal ajal avalikkuse tähelepanu fookusse selle kohtunikuna, kes esimeses astmes mõistis kurikuulsa maadevahetuse protsessi süüalused õigeks.
Üks viimastest oli ka endine põlluminister, algul Rahvaliitu, seejärel Keskerakonda kuulunud riigikogu liige Ester Tuiksoo. Lõpptulemusena jäi ta aga protsessil süüdi pistise võtmises ning teda karistati tingimisi vangistusega.
Tuiksoo pidi süüdimõistetud kurjategijana lahkuma nii parlamendist kui Keskerakonnast. Nüüd on ta leidnud rakendust pealinna munitsipaalvõimu juures, asudes tööle Tallinna ühistupanga loomist ettevalmistavas sihtasutuses. Tema üle kohut mõistnud Lõõnik on aga 13. oktoobril ehk selle nädala esmaspäeval võetud vastu Keskerakonna liikmeks.
Millest sellised kaadrivalikud kõnelevad? Lõõniku puhul meenub see, kuidas Keskerakond ja tema juht Edgar Savisaar on varemgi tõmmanud enda poolele neid, kes esmapilgul peaksid olema kindlad vastased.
Näiteks omal ajal Savisaare lindiskandaali uurimist juhtinud riigiprokurör Indrek Meelak, kes lõpetas vastava kriminaalasja, leides, et asjal puudub seaduse puudulikkuse tõttu kohtuperspektiiv. Edasi sai Meelakust Keskerakonna liige ning riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees. Hiljem aga pööras ta parteiga lahkhelidesse ning lahkus tsentristide ridadest.
Niisiis pole ka ekskohtunik Lõõniku parteiga ühinemine ja töölevõtmine midagi sellist, mille üle peaks eriti imestama. Lõpuks on see tema kui pensionäri õigus ja vaba valik. Ning Tallinna keskerakondlik linnavalitsus ei oleks ilmselt tema ise, kui Savisaare nõunikeks ei leitaks just nimelt selliseid figuure, kelle puhul avalikkus kõigepealt teeb ehmunud nägu: kuis ometi nii?
Samas jääb ikkagi õhku küsimus: mis asi see on, kui üks kohtunik teeb ühe erakonna jaoks soodsa otsuse (kuid teistes astmetes see pidama ei jää) ning hiljem astub sama partei liikmeks ja võetakse otse parteiliidri lähiringi? See võib ju olla JOKK – ent ületab paljude jaoks ka selle piiri, mis inimeste korruptsioonitundlikkuse närvi kihelema ajab.
Ester Tuiksoo puhul võib leida Keskerakonna käitumismustrit, et omasid ja lojaalseid maha ei jäeta. Kui sa asud tegutsema n-ö pealiini vastu, heidetakse sind kiirelt kõrvale. Seda on näinud näiteks omaaegne siseminister Kalle Laanet.
Tuiksoo aga näitas end isegi seaduse poolt sunnitud lahkumise ajal ideelise keskerakondlasena, sestap on parteil põhjust teda mitte unustada. Ega lõpuks ole ka see mingi hea lahendus, kui üks süüdimõistetu tõugatakse ühiskonnaelust ja töisest tegevusest hoopis kõrvale. Iseasi, kui mõttekas see Tallinna kavandatav ühistupanga projekt üldse on, millesse Tuiksoo nüüd kaasati.