/nginx/o/2014/10/15/3434393t1h1406.jpg)
Tänase ülemaailmse toidupäeva puhul tasub igaühel meist oma taldrikusse vaadata ning küsida, kust minu söök pärineb? Kellele sellest kasu sünnib, et ma just seda söön?
Aliine Lotman: kõhutäidet kodust ja võõrsilt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parafraseerides üht Martin Luther Kingi kuulsaks saanud ütlust: juba enne hommikusöögilauast tõusmist kohtume poole maailmaga – kohv ja tee me tassides pärineb vast Keeniast või Indiast, banaanid Panamalt, juust Hollandist, tomatid Hispaaniast... Tarbijatena tehtud otsused mõjutavad otseselt nii meie kui ka toidutootja elu, ning mitte alati paremuse poole – hoolimata suurtest ekspordimahtudest peituvad müügiarvude taga pahatihti lapstööjõud, absoluutsest vaesuspiirist allapoole jääv elukvaliteet, immigrantide ärakasutamine ning, saatuse irooniana, ka nälg. Nukra tõsiasjana puudub enamiku eestlaste toidulaualt aga tihtipeale toit, mille ostmine aitaks kaasa lähipiirkonnas asuvate peretalude säilimisele.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) eestvedamisel on tänavune toidupäev pühendatud just neile – peretaludele, kelle olemasolust sõltub nii kodu- kui ülemaailmne toidujulgeolek. Just peretalude kätes on toidu- ja põllumajandustraditsioonide säilimine, sordirikkuse tagamine ning võti jätkusuutliku tootmise arenguks. Aasta alguses tõdeti Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) 25 aasta juubeli konverentsil kurba fakti: alates 2001. aastast on kadunud ligi 65 protsenti Eesti peretaludest. Kuigi ETKL on nõudnud avalikus pöördumises ministeeriumi abi peretalude säilimiseks, tasuks siinkohal oma südametunnistusele koputada ka tavatarbijal. Lisaks ökopoodidele leiab aina rohkem väiketootjate kaupu ka poekettidest ning aina käepärasemaks muutub ka online-toiduvõrgustike (Tagurpidi Lavka, Maakaup jm) kasutamine. Talukauba tarbimine on lisaks majandusele kasulik ka keskkonnale, tervisele ja maitsemeeltele – värske, hõlpsasti kontrollitavast tootmisest pärinev söök teeb heameelt nii gurmaanidele kui «soust ja kartul»-toitumistüübiga eestlastele.
Toit ja selle eelistused on suuresti kultuuriline nähtus, sestap tasuks söögilaua-teadlikkust õpetada juba maast madalast. Miks mitte alustada koolitoidust? Õpilastele pakutava toidu maaläheduse edulugusid ei ole vaja otsida Jamie Oliveri tõsielusarjadest ega ka FAO raportitest. Head kohalikku eeskuju pakuvad näiteks Lääne-Eesti ja saarte kogukonnad, kelle projekti «Kohalik toit kogukonna lauale» tulemusena tekkis kooliköökide ja kohalike talude vahele parem koostöö ning õpilaste tunnimaterjalide sekka ka erinevaid toiduteemasid.
Tänasest saab lugeda MTÜ Mondo rahvusvahelist toidublogi http://food.maailmakool.ee, kus sõpruskoolid Eestist, Afganistanist, Keeniast, Jeemenist, Ghanast, Ugandast ja Kambodžast kirjutavad lugejatele oma toidulauast ja sinna jõudvatest söökidest.