/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/08/02/412544t1hc940.png)
Eile parlamendis muudetud kujul heakskiidu saanud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus on kindlasti vajalik. Kuid seaduse saamisloost ning eriti äsjastest debattidest võib aimata juba 2011. aasta riigikogu valimisi.
Juhtkiri: monopolid ja valimised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monopoolsete ettevõtete, eelkõige just vee-, sooja- ja energiafirmade hinnakujunduse järele peab avalik sektor igal juhul valvama, sest tegu on niisuguste teenustega, mida tarbija üldjuhul saabki osta ainult ühelt firmalt. See, kas regulaatorina peab toimina riik või omavalitsus, on rohkem tehnika küsimus.
Ühelt poolt peab seisma tarbija huvide eest, et hind oleks taskukohane. Teisalt ei tohi isegi monopoolsel ettevõttel hinge kinni pigistada nii madala hinnatasemega, et ettevõte upuks võlgadesse ega saaks teha vajalikke investeeringuid. See on elementaarne. Kaks südasuvist Toompea päeva tõid aga debattides esile pigem süüdistused, et kes on hinnad üldse nii kõrgele ajanud.
Võib mürki võtta, et valitsuse poliitikud ei rünnanuks Tallinna Vee tõepoolest üpris kosmilist kasumitaset üldse sellise hooga, kui pealinna ei valitseks Keskerakond. Teisalt on näha, kuidas opositsioon, kel ei peaks iseendast monopolide ohjeldamise vastu midagi olema, põhjas Reinsalu-Vaheri eelnõu osalt ka puhtalt autorite pärast.
Pole küll erilist kahtlust, et ka IRLi poliitikuid aktiveeris monopolivastase võitluse eesrindlaseks asuma eelseisev valimiskampaania, kuid see ei tähenda veel, et monopolide täpsem reguleerimine iseendast oleks halb kavatsus.
Kui paar rahvasaadikut on suutnud vähemalt ühe teatud poliitilise idee eelnõuks vormistada, selle tuntuks teha ning ka parlamendienamuse toetuse hankida, siis kahjuks on praeguses riigikogus tegu pigem erandliku kui tüüpilise nähtusega.
Isegi populismiga vürtsitatult ja juriidiliselt vigasel kujul, mida presidendi institutsioon pidi parandama, on see tugevam saavutus, kui on ette näidata mõnelgi Toompea kolleegil, kelle nimed võivad kevadel panna valijat lihtsalt õlgu kehitama, sest ta pole niisuguse rahvaesindaja tegevusest kuulnudki.
Seda, mis suunas hakkavad monopoolsete ettevõtete hinnad tegelikult arenema, näeme juba pärast 1. novembrit, kui seadus jõustuma peaks.
Loodetavasti ei kista sealjuures konkurentsiametit järelevalveorganina poliitilisse võitlusse, vaid amet saab talle seadusega pandud uued ülesanded täita ning suuremate veefirmade kulubaasi põhjalikult analüüsida. Sest vee hind tuleb tõepoolest kontrolli alla saada.