Ahto Lobjakas: wiki-maailm

Ahto Lobjakas. Foto: .

Wikileaks on rahvusvahelise infovälja Robin Hood, suur võrdsustaja. Kui nime wikileaks.org taha peituvat meediadissidentide rühmitust poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Läinud kuu lõpul oma internetilehel 75 000 USA Afganistani-teemalist saladokumenti avalikustanud (15 000 on veel varus), tundlikele leketele spetsialiseeruv ­Wikileaks (eesti keeli Wiki-lekked) tuletab oma aktsiooniga meelde kaht olulist momenti: informatsioon on jõud ja tõel pole ainuomanikku.

Vist pole vaja üleliia rõhutada, et need, kelle ninad mainitud kahe käibetõe sisse suruti, on ametivõimud üle maailma. Kõnealuste ninade üha suurenevat kaldenurka arvestades mitte hetkegi liiga vara.

Suur osa USA jt asjassesegatud valitsuste šokijärgsest energiast on kulunud lekete faktimaterjalile. Washington, Kabul ja liitlased on reageerinud valuliselt. Wikileaks.org-i juhti Julian Assange’i on nn establishment (veidi krobelises eesti keeles: pumba juures olijad) süüdistanud koalitsioonisõdurite ja nendega koostööd tegevate kohalike elude ohtu seadmises. Assange pole jäänud vastust võlgu, osutades – hävitava lakoonilisusega – tuhandetele süütutele inimeludele, mida sõda Afganistanis on juba maksma läinud.

Kuid mõlemad pooled teavad, et sõjateema on peibutuspart, tähelepanu kõrvale juhtimine olulisemalt. Sõja saatus on ammu otsustatud ja Afganistani-operatsiooni peamine funktsioon on vältida muljet, et tagasivalimist lootev president Barack Obama tõmbus tagasi liiga vara. Afganistanis teeninud USA kindralmajor Michael Flynn ütleb esmaspäevases Guardianis, et pidas välisajalehtede väljalõikeid infoallikana eelistatavamaks omaenese alluvate luureandmetest (millesarnasest infost koosnevadki wikileaks.org-i­ 90 000 kannet).

Wiki-lekete tegelik õppetund on hoopis mujal, meenutab eilses Daily Telegraphis Stephen Vizinzcey. Kogu see materjal teeb oma ohvriterohkete detailidega n-ö puust ja punaseks ­NATO sõdurite igapäevase töö vaenlaste ringi laiendamisel (iga tapetu sugulased ihaldavad kättemaksu). Sõda oli kaotatud algusest peale, lisab Vizinczey – poliitikaga, mis on segu tapmisest ja heategevusest, ei saa rahva südameid võita.

Olulisem on see, et informatsioon pole mitte üksi jõud, vaid, nagu ülalpool vihjatud, õigesti kasutatult saab temast võimu komponent. Mitte asjata ei panusta arenenud maailma valitsused üha rohkem raha ja energiat maineloomesse. Teave on tänapäeval üha masseeritavam ning ametivõimude käsutuses olevaid ressursse arvestades on just nemad proportsionaalselt järjest suuremad masseerijad.

Wikileaks tasandab mänguvälja ja selles on tema peamine teene meie kõigi jaoks. Wikileaks on rahvusvahelise infovälja Robin Hood, suur võrdsustaja. Tema ligipääs infole ei ole loomulikult võrreldav valitsuste omaga, aga lekete profülaktilist efekti võimendab nende (vähemalt näiv) juhuslikkus ja ennustatamatus.

Demokraatlike riikide valitsused tuginevad legitiimsust luues (võimu teostamist õigustades) avalikkuse tolerantsusele. Avalikkusel ei saa kunagi olla täiesti objektiivset infot, kuid mida rohkem temani jõudev info on võimu poolt masseeritud, seda vähem on tal võimalik anda võimule adekvaatset tagasisidet. Adekvaatse tagasisideta on vaid aja küsimus võimu konflikt avalikkusega – mida tõe monopoli puudumisel on tunduvalt lihtsam ja ohutum maandada. Just siia on koer maetud Wikileaksi juhi Assange'i jaoks. Tõde tuleb pikas perspektiivis alati eelistada ebatõele.

Veel üks Wikileaksi teene peale toore info levitamise on anda aimu sellest, kuivõrd on võimude küüned-enda-poole-tegevuspõhimõtted okupeerinud ja reostanud meie avalikku ruumi. Valitsused ei otsi omaenesegi ühiskondades legitiimsust enam ammu avaliku ja ratsionaal­se argumentatsiooni kaudu, vaid viisidel, mis meenutavad vaenlaste desinformeerimist Afganistanis ja mujal
(à la psühholoogilised operatsioonid, asjassepühendatuile).

Üks Wikileaksi lekete tervitatavaid kõrvalefekte on seetõttu tähelepanu koondamine neile, kel on midagi varjata. Nendeks on kõik, kes «protesteerivad liiga palju» – praegusel juhul USA administratsioon (mis püüdis ajakirjanikke Washingtonis veenda, et Wikileaksi peamine eesmärk on väärata USA poliitika Afganistanis), aga ka võimud Londonis, Berliinis ja ­Kabulis.

Ülevaade, mille Wikileaks annab Afganistani sõjast (aga ka muust), ei ole kunagi suur pilt. Lekitatav materjal on granulaarne, suure lahutusega andmepanoraam, mida korraga ei haara ükski silm. Suure pildi kokkupanek jäetakse meelega teiste jaoks ja seda on toonitanud ka Assange ise.

Tunnistuseks Wikileaksi poliitilise erahuvi suhtelisest puudumisest on ka Afganistani materjali (mis tegi Wikileaksist globaalse fenomeni) lekitamiseelne tutvustamine kolmele suurele väljaandele: The New York Timesile, Guardianile ja Der Spiegelile.

Üks aspekt, mis eristab Wikileaksi rahvusriiklikust meediast, on tema jurisdiktsioonide-ülesus. Wikileaksi on seetõttu süüdistatud ka igasuguse järelevalve puudumises – mis on selles kontekstis küll pigem hea kui halb. Assange ise on öelnud, et ­Wikileaks pole kusagil kõrgemal seadusest ja et iga problemaatilise riigiga tegeletakse eraldi.

Sellegipoolest paistab, et lekete allikaid leida ja karistada on valitsuste jaoks suurusjärgu võrra keeruliseks muutunud, ja see saab valitsuste üha enam info salastamisele ja väänamisele suunatud modus operandi't arvestades olla vaid tervitatav. Oma järeldused peab siit ilmselt tegema ka allikakaitsest farssi teha püüdev Eesti valitsus, sest Wiki-lekete jaoks pole midagi püha. (Wikileaksi avapauk 2006. aastal puudutas teatavasti Somaaliat.)

Wikileaks ei ole oma olemuselt midagi revolutsiooniliselt uut – «sissimeedia», nagu teda on kutsutud, või uue ruumi avaja «traditsioonilise» meedia jaoks. Tehnoloogia, võimalused ja motivatsioon võrreldavaid lekkeid ekspluateerida on olemas kõigil tõsiseltvõetavail meediaorganisatsioonidel.

Küll on Wikileaksil Julian Assange’i näol karismaatiline liider, kes on suutnud anda oma ettevõtmisele globaalsed mastaabid. Pikas perspektiivis ähvardavad Assange’i samad Skylla ja Charybdis nagu teisigi väljapaistvaid vilepuhujaid – kas märtrisaatus või kuulsusetu koopteerimine poliitikasse (viimasest hakkab saama ELi traditsioon). Vahepeal saab aga olema huvitav aeg.