/nginx/o/2013/12/11/2682604t1h3cd3.jpg)
Meie keskne mure on palgavaesus – kaotame aastas Paide linna jagu parimas tööeas kodanikke, ja seda suuresti põhjusel, et nende palk ei taga enam kodust toimetulemist. Valutum on väljarännet vältida kui asuda tööjõuturgu hiljem tasakaalustama sisserändajatega. Praegu vähendavad aga lahkujad otseselt meie majanduse kasvuvõimalusi.
Meie vasakerakonnad näevad palgavaesusega võitlemiseks võimalusi ennekõike riikliku sunni rakendamises. Mäletame Keskerakonna 2007. aasta riigikogu valimiste lubadust tõsta keskmine palk nelja aastaga 25 000 kroonini. Plaan rajanes avaliku sektori töötajate palgatõusul, mille ainus rahaline kate oleks olnud erasektori konkurentsivõimet alandav järsk maksutõus. Oleks kordunud Kreeka juhtum.
Sotsid rakendaksid riiklikku sundi aga selleks, et tõsta viie aastaga alampalk 800 euroni. Iseenesest ei ole midagi lihtsamat, kui kirjutada tulumaksuseaduses üks number ümber, kuid kas see samm loob nende ootustele vastavat uut kõrgema tootlikkusega ühiskonda, selles tuleb jällegi kahelda. Küll aga lisanduks maksumaksja ülalpidamisele uusi töötuid. Eesti paremerakonnad usuvad turgu ja nõustuvad, et palgakasvu loob ennekõike suurenenud tootlikkus ja kasvav nõudlus tööjõu järele, kuid on samas viinud viimased kümme aastat ellu reforme, kus tööjõu maksukoormust on selle vähendamise loosungi all nihutatud palgalt vaid selle tarbimisele, ilma et palgasaajate reaalne ostuvõime sellest muutuks.
Reformierakonnal on aga endiselt pooleli pikk valimislubadus muuta «reeded maksuvabaks!», mille raames langetatakse tulumaks ettevõtjate dividendidelt 2004. aasta 26% tasemelt 18%ni. Isegi tööandjate keskliit tegi just avalduse, et ettevõtjate maksukoormust ei tasu enam vähendada.
Eesti riiki peavad üleval palgatöölised, makstes riigieelarvesse võrreldes teiste riikidega keskmisest suuremas osas tööjõu- ja tarbimismakse. Seevastu omandi- ja varamaksude osakaal riigieelarve maksutuludes on meil Euroopas üks madalamaid.
Maksupoliitika peab toetama inimeste soovi töötada Eestis. Üheks selliseks sammuks oleks tööjõu maksukoormuse osaline nihutamine meie väga madalatele kapitalimaksudele. Ettevõtete maksustamiseks on paljud poliitikud ja ettevõtjad eelistanud nn klassikalist ettevõtete tulumaksu. Klassikalise ettevõtte tulumaksu sisseviimise puhul on puudusteks ennekõike mahukas ja nõudlik regulatsioon, vajadus kvalifikatsiooni omavate maksuametnike järele ja finantsarvestuse oluline töömahu kasv ettevõtetes. Niisugune halduskoormuse kasv mõjub halvasti riigile ja eriti väikeettevõtlusele.
Alternatiivse lahendusena võiks kaaluda omakapitalimaksu. Madalaprotsendilise ettevõtete omakapitalimaksu sisseviimine täiendaks suurepäraselt praegu kehtivat dividendide tulumaksu.
Palgatöötajate tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 154 eurolt 500 eurole maksab umbes 500 miljonit eurot. Kui nihutada see maksukoormus ettevõtetele klassikalise tulumaksuna, tuleks rakendada 10-protsendilist maksumäära. Kui sama maksutulu koguda aga ettevõtete omakapitalimaksuna, tuleks kehtestada vaid 1,2-protsendlise aastamääraga maks.
Meie üldine maksukoormus ei suureneks. Küll aga võimendaks selline muudatus alustavaid firmasid ja neid majandussektoreid, kus kasutatakse rohkem tööjõudu. Omakapitalimaksu on lihtne administreerida nii maksuametis kui ka ettevõtetes. Šveitsis saavad selle seadustamise ja kogumisega edukalt hakkama omavalitsused. Tõsisem miinus selle maksu puhul on selle tasumise raskus majanduskriisides, kuivõrd riigil on kergem oma kohustuste katmiseks laenu võtta kui ettevõtjatel.