Urmas Espenberg: numbrite ja protsentide maagia

Urmas Espenberg Foto: Valimised

Kõiksugu uuringud ja statistikad on küll vajalikud abimehed, kuid võivad sisaldada suuri vigu ja lugejat eksitada, kirjutab sotsioloog Urmas Espenberg.

Tuntud «maailmaparandaja» Lenin on kunagi öelnud, et statistika on avalik vale. Päris nii see vast pole, aga oma tõetera selles väites on. Kõiksugu sotsioloogilised ja statistilised uuringud ühiskonnateaduses, äris ja poliitikas on väga vajalikud abimehed, juhul muidugi, kui nad on tehtud korrektselt ja seega usaldusväärsed. Halvasti teostatud sotsioloogiline uuring või ebaadvekvaatne statistika, mis korreleerub veel meedias esitatud kipaka sõnumiga, võib teha palju kahju ja külvata inimestes segadust.

Kingad on tellija materjalist

Uuringu tõesus ja väärtuslikkus sõltub paljudest asjaoludest. Esmalt loeb see,  kes on uuringu tellija. Kas ta on sõltumatu ja mida püüab oma andmetega tõestada?  Ükski uuring pole 100 protsenti sõltumatu ja igale uuringule saab alati korraldada vastuuuringu. Kui ühed uurimisinstituudid (nt Family Research Council) pakuvad uuringuid, mis väidavad, et meeshomopaar ei ole võimeline lapsi kasvatama, kuna ei püsi kaua koos ja on kõrge riskiastmega (HIV, sage partneritevahetus, hoolimatus ja vähesed oskused lastekasvatamises ning majapidmistöödes), siis samahästi võite kuskilt leida uuringu, mis väidab, et kõik on kõige parimas korras.

Ent siiski - kus on tõde? Uuring ja selle kaudu saadud statistika esindab eeskätt uuringu tellijapoolseid huve. Otseselt ei välista see teatud objektiivsust, aga kipub nii olema. Tihti maksab tellija uuringu kinni ning seeläbi süveneb kahtlus uurimise objektiivsuse suhtes veelgi. Viimane on aga tõese teadmise väljaselgitamisel väga oluline. Turundualaseid uuringuid tellib reeglina mingi firma, kes tahab selgitada oma positsiooni turul. Sotsiaaluuringuid tellivad erinevad riiklikud või ühiskondlikud organisatsioonid. Erinevat statistikat kogub riigi tellimusel statistikaamet.

Poliitilisi uuringuid finantseerib ja tellib reeglina riik, mõnikord ka parteid. Reeglina makstakse need kinni parasjagu võimulolijate poolt, mõistagi rahva rahaga riigieelarve kaudu. Need ei pruugi olla lõpuni objektiivsed uuringud, kuid võivad siiski ära näidata ligikaudsed  suundumused ühiskonnas. Kindlasti aga suudavad nad mõjutada poliitilisi eelistusi. Eriti ohtlikud on populaarsusküsitlused vahetult enne valimisi või hääletamisi. Inimene hääletab siis alateadlikult justkui uuringu järgi. Minu teada Eestis enam selliseid lävepakuuuringuid ei tehta. Midagi peab asjast pildi saamiseks ju aluseks võtma, ent suhtuda tuleks neisse teatud reservatsioonidega, mitte absoluutse kindlusega.

Sotsioloogilised meetodid ja statistilise praagi vältimine           

Teine oluline asi on küsitluse eesmärk ehk uuringuhüpoteesi püstitamine - mõni väide või tõdemus, milleni tahetakse jõuda. Näiteks: Kui homme toimuksid valimised, siis millise partei poolt hääletaksite? Kas rahvas tahab näha poliitikas uusi jõude ja kui, siis milliseid? Kas ja miks saavad mehed ja naised sama töö eest erinevat palka? Kas Euroopa mehed on vägivaldsed oma naiste suhtes, milles see konkreetselt väljendub? Kui hüpotees ei leia uuringu käigus piisavalt kinnitust, ei ole ta järelikult tõene, kuigi uurijal võib tekkida teatud kiusatus seda kangesti «tõestada». 

Suur roll on uuringumeetodil, mis valitakse. Kas see on avalik silmast-silma küsitlus, anonüümne anketeerimine, salajane vaatlus, andmete kogumine erinevatest allikatest ja nende võrdlemine. Igal meetodil on oma tugevad ja nõrgad küljed ning sellest sõltub lõpptulemus.

Ülitähtis on esindatuse küsimus – kas valim on  piisavalt esinduslik, et anda meile tegelikku ja tõest teadmist asja kohta. Näiteks kui kasutame väikest, 6-10 inimese suurust fookusgruppi, ei pruugi see anda pilti laialdastest trendidest ühiskonnas. Samas on suure valimiga uuring jälle kallis, seda on raske läbi viia ja see pole alati põhjendatud.

Oluline on seegi, kuidas on koostatud küsimused, kas need on piisavalt head ja korrektsed, et aidata uuringut läbi viia. Kas neis ei peitu vastuolusid ja muid konkse, mis viivad segastele lõpptulemustele. Kui efektiivselt andmeid kogutakse, kas on välistatud küsitleja «omalooming» andmete kogumisel ja «linnukeste tegemisel» ning kas andmetöötlus ja nende hilisem tõlgendamine on tasemel.

Kommunikatsioon olgu adekvaatne

Viimasena tuleb mängu uurimistulemuste kommunikeerimine – kui laialt seda soovitakse teha ja kelleni oma infoga jõuda. Kliendi tellitud uuring antakse talle üle ning klient otsustab siis ise, mida sellega peale hakata. Avalik uuring on avalik ja sellest on õigus teada kogu elanikkonnal, näiteks ERRi poliitilised uuringud.  Riiklike institutsioonide ja organisatsioonide uuringud lähevad viimaste kätte ja lisatakse vastavatesse andmebaasidesse ja arhiividesse. Nende avaldamiseks kasutatakse valdavalt piiratud, enamasti riiklikku infovõrgustikku (näiteks Riigi Teataja, ministeeriumide koduleheküljed), mis on usaldusväärne, aga piiratud tarbijaskonnaga, kelleks valdavalt spetsialistid ja huvigrupid.

Sestap pöördutakse suurema avaliku huvi korral enamasti kaasaegse vabaturumeedia poole, mis massilisema tarbijaskonnaga, kuid paraku orienteeritud valdavalt «atraktiivsemale» infole, et klikke ja läbimüüke suurendada. Lisaks on need allutatud teatud poliitiliste ja majanduslike huvigruppide mõjule, nii vastava meediakanali omanike kui tarbijate poole pealt.

Kuna sellise meedia tarbija koostab oma maailmapilti sageli pealkirjade järgi, ei tohi meedia rolli uuringu avalikustamisel alahinnata.  Süvenemata uuringusse ja tema usaldusväärsusesse, tehes kiireid ja pealiskaudseid järeldusi, on oht kalduda ühiskondlike  pooltõdede võlumaailma. Mõnikord korraldavad meediakanalid/internetiportaalid/telejaamad ka ise uuringuid, aitamaks kuumal teemal midagi välja selgitada. Need on tubli täiendus infoväljas, kuid peegeldavad enamasti antud meediakanali tarbijate profiili.

Naistepeksjate ühiskond?

Ja lõpuks mõned näited just mitte kõige paremini teostatud uuringutest. Kui Venemaa peksab endast nõrgemaid riike, siis Eestis kipub olema nii, et iga kolmas mees peksab oma naist. Just selline asi tuleb väljal kevadel avaldatud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringust, mille alusel küsitleti 1500 eesti naist, Euroopas koguni 42 000 ja mille järgi loeti iga kolmas naine perevägivalla ohvriks (uuringut saab vaadata vastavate ameti koduleheküljel).

Kuid kas asi on ikka nii jahmatav, kui too statistika ja uuring meedia vahendusel kuulutab? Miks pole midagi ette võetud? Kus on politsei silmad? Teemale lisavad emotsionaalset tausta meedias ilmuvad lood naisepeksmise juhtudest. Kindlasti leidub meie ühiskonnas omajagu naiste vastu vägivaldseid mehi, kuid kas neid on tõesti tubli kolmandik? Ja kuidas võiks ennast tunda 2/3 mittevägivaldseid mehi, saades teada taolist häbiväärset infot oma suguvendade kohta? Kindlasti halvasti ja süüdlaslikult! Aga äkki on hoopis tehtud vigu vastavates metoodikates ja tulemus ei saagi seetõttu väga tõene olla?

Tegelikult peaks Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet olema ometi üsna objektiivne organisatsioon, kuid oletame, et antud uuringu tellimisele avaldasid survet mitmed naiste organisatsioonid ja feministlikud huvigrupid, kelle eesmärk ongi ehk kujutada Euroopa mehi võimalikult halvas valguses. Radikaalfeministid võivad olla huvitatud meessoo üldisest diskrediteerimisest, kuna saavad sel moel rohkem juhtpositsioone kõrgematel ühiskondlikel postidel. Üllatav, aga ka naiste varjupaigad võivad olla huvitatud näitamast probleemi võimalikult «globaalse ja üldisena», et saada märksa rohkem raha.

Valim oli igati korralik, aga kui uurida küsimustikku, hakkasid siingi kohe silma mõned ebakõlad. Kõrvuti asjasse puutuvate küsimustega nagu otsene vägivald, peksmine, käte väänamine, juustest tirimine jne, oli sekka pandud küsimus, kas teie mees on teid kunagi «müksanud» või verbaalselt alandanud. Lisaks veel «liiga agarad lähenemiskatsed» ja küberkiusamine. Väga suur osa jah-vastuseid tuli üsna kiiresti, ausalt ja teadmatusest, sest kaalukas osa meeste ja naiste vahelisest suhtlusest puutub kokku nii mõnigi kord meeldiva tava piire ületava flirdi, verbaalse paikapanemisega. Müksamise puhul polnud arusaadav, kas tegu oli naise pikalilükkamise või väikese riivamisega. Kas seda aga päris otseseks kriminaalvägivallaks pidada, on küsitav (ilus see kindlasti pole) ja pealegi olid need ainult ühe poole (naiste) vastused.

Paarisuhtes on aga alati kaks poolt, mis eristabki paari üksikindiviidist. Võib ette tulla juhuseid, kus naine satub lähisuhtesse sünnipäraselt vägivaldse persooniga, kes suudab armumise ja flirdi perioodil oma vigu peita. Aga suure enamuse jaoks kasvab alguses verbaalne ja hiljem ehk ka füüsiline vägivald välja vastastikusest kooselust, kus ei saa olla nii, et üks pool on puhas ja teine üdini patune. Lisaks mängib oma rolli lapsepõlv, kasvatus ja alkoholi kuritarvitamine, mis on tihti pool probleemist.

Äkki oleks tulnud siin asju diferentseerida?  Et on olemas jõhker kriminaalse taustaga perevägivald (keegi ei eita, et seda esineb), millega tuleb tegeleda politseil-kohtul ning paralleelselt sellega kohtab kergemat laadi nääklemist ja ahistamist, mille vastu aitavad rohkem moraalsed meetmed (patuste häbistamine, perenõustamine, viharavi, alkoholivastane võitlus) ning sugudevahelise vastastikuse austuse kasv.  Lisaks polnud üldse välja toodud vägivaldse mehe profiili (lapsepõlv, haridus, vanus, amet, sissetulek, suhe alkoholi, muud omadused jne), mis oleks väga oluline probleemi leevendamisel.

Tulemused olidki enam kui üllatavad!  Küsitluse järgi olid suurimateks naistepeksjate ühiskondadeks tugevate feministlike positsioonidega heaoluriiigid Soome, Taani, Rootsi (tublisti üle 50 protsendi). Samas jäi Eesti keskele (33 protsenti) ja üsna ühele pulgale itaallastega, sakslaste ja prantslastega, samas kui kõige vähem peksid oma naisi Poola ja Sloveenia mehed (veidi üle 20 protsendi).

Uuring on abiks,  aga oma pea on kuningas!

Halvasti on üles ehitatud ka soolise palgalõhe statistiline uuring, sest seegi ei arvesta paljude tähtsate asjaoludega, ainsaks parameetriks töövõtja sugu. Esiteks pole seal sõnagagi mainitud soolist konkurentsivõimet, nii tööle saamisel kui ka töö tegemisel, mis ei ole sugugi meeste kasuks. Eesti naised on haritumad, kohusetundlikumad ja võtavad töö vastu tihti ettevõtjale kasulikumalt ning hoiavad töökohta seetõttu paremini. Mees aga nõuab rohkem palka, on bravuurikas, paugutab uksi ning jääb sageli hoopis töötuks.

Konservatiivina häirib mind  paljude naisuuringute puhul lokkav individualism. Pole arvestatud, et enamik mehi ja naisi on kas suhtes, kooselus või abielus ning kasvatavad lapsi. Antud uuring näeb naist ja meest vaid kui vastanduvaid isikuid ja vaenlasi tööturul, samas kui kodus moodustavad nad hoopis liitlassuhte perekonna näol, kus polegi nii oluline, kes rohkem teenib, vaid ühistegevus pere ja laste nimel. Seega tulevad mängu hoopis muud faktorid kui üksikindiviidide puhul. Ka keskmine palk on väga halb statistiline mõiste, kuna pannakse paika segase metoodika järgi, mis inimesele midagi ei ütle, ei vasta reaalsusele ja on eksitav, aga sellest juba teine kord. 

Uuringud on head, põnevad ja kasulikud asjad, kuid ärme kipume neid absolutiseerima ja pimesi usaldama! Igas uuringus võib juhtuda vigu, ka parimas ja parima firma poolt läbi viidud statistikas. Lõpuks on ikka oma pea kuningas!