Viljar Veede: ravi doktor Promilliga

Viljar Veede Foto: Erakogu

Kui mujal maailmas kiputakse psüühiliste häirete korral kuritarvitama opioide, siis Eestis on levinud probleemile lahenduse otsimine alkoholist, kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi liige Viljar Veede. 

Häda ajab härja kaevu. Kui härg aga enam omal jõul välja ei saa, on asjalugu täbar, hoolimata sellest, et esialgne kavatsus oli situatsioonile leevendust tuua. Kui inimene tunneb, et midagi tema elus on justkui valesti, hakkab ta rakendama olukorda leevendavaid käitumismustreid. Kui katusest tilgub vett läbi, proovib eestlane (eriti eesti mees) seda esimese asjana ise parandada. Alles oskuste puudujäägi korral leitakse üles vastav spetsialist. Vaevalt juhtub sellest ka midagi väga halba, kui augu parandamine endal ei õnnestu. Kui aga tervisega, eriti vaimse tervisega, midagi korrast ära on, võib niimoodi talitades kogu olukorra oluliselt halvemaks pöörata.

Haiguste iseravimine tähendab meditsiinilise probleemi ravimist ilma arsti otsese soovituseta, kasutades selleks kättesaadavaid vahendeid isikliku äranägemise järgi. Külmetuse ravimine ravimtaimede või endavalitud apteegirohtudega on igapäevane nähtus, millest üldjuhul ühtegi probleemi ei sünni. Tegutsemine selle nimel, et enesetunne paraneks, on loomulik ja loogiline. Õhukesele jääle võib väga kergelt sattuda aga siis, kui stressi või närvilisuse tõttu tuleb iga päev juua ära kuuspakk õlut, või suutmata nädal aega järjest õhtuti uinuda, võetakse appi vanaemale kirjutatud väike sinine tablett.

Tihtipeale ei mõista inimene isegi, et ta võiks kannatada mõne psüühilise häire all. Küll saab ta aga aru sellest, et tarvitatud aine toob enesetundele leevendust, olgugi üpris lühiajaliselt. Ajapikku tolerants tõuseb ja vastavalt suurenevad endise efekti saavutamiseks vajalikud kogused. Tulemuseks on see, et esialgsele probleemile võib lisanduda juurde sõltuvushäire. Arvestades, et psüühilised haigused on meil aladiagnoositud ja alaravitud ning eestlane väga innukas arstilkäija ei ole, võib taolises olukorras olevaid inimesi olla päris palju.

USAs sureb igal aastal retseptiga müüdavate opioidide üledoosi oluliselt rohkem inimesi kui heroiini ja kokaiini tõttu kokku. [Suur osa neist hangitakse ebaseaduslikul teel, näiteks internetist või diilerite käest, kuid ka arstid kirjutavad opioide välja tohututes kogustes.] Kanadas kuritarvitab sama ravimgruppi hinnanguliselt 1-3 protsenti rahvastikust. Rahustite (bensodiasepiinide ja barbituraatide) liigne omaalgatuslik kasutamine on laialtlevinud probleem peaaegu kõigis arenenud riikides.  Saksamaal on retseptiravimitest sõltuvuses 1,4-1,9 miljonit inimest, sarnaseid probleeme kirjeldatakse Skandinaaviamaades. Peamised põhjused omaalgatuslikuks tarvitamiseks on krooniline valu, ärevushäired, depressioon ja unehäired.

Eestis on retsepti-opioidid suhteliselt tundmatu teema, ka rahusteid pole siinsetel arstidel kombeks eriti palju välja kirjutada (võrreldes näiteks Soomega). Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et eestlase «valikravimiks» on samade probleemide puhul loomulikul alkohol.

Eesti psühhiaatrite hinnangul kasutatakse alkoholi laialdaselt ärevushäirete, sotsiaalfoobia ja unehäirete iseravimiseks. Uuringud on näidanud, et ligi kolmandik ärevushäirete (mis on kõige levinum psühhiaatriline diagnoos maailmas) all kannatajatest leevendab sümptomeid alkoholiga. Igal kaheksandal iseravijal areneb seetõttu välja sõltuvus. Depressiooni puhul saadakse samuti tihtipeale leevendust pudelist (kuigi depressioon on haigus, mille sümptomaatika hiljem kaineks saades mitte ainult ei taastu, vaid süveneb veelgi). Rohkem on taoline teguviis levinud meeste hulgas – õige mees ju ei nuta, vaid kannatab viimse piirini või sooritab «ootamatult» enesetapu.

Psühhootiliste häirete puhul tuleb samuti ette, et näiteks häälte kuulmise leevendamiseks hakatakse tarbima alkoholi, kuna efekt on koguse suurenedes tuimestav. Ka arsti poolt kirjutatud ravimite võtmine pole Eestis väga populaarne – paljud lähevad isegi väljakirjutatud retsepti olemasolul apteegi asemel pigem lähimasse poodi viina järele. Alkoholi madal hind, lihtne kättesaadavus ja ühiskondlik aktsepteeritus teevad sellest rohu, millest loodetakse abi saja erineva tõve vastu.

Psühhiaatrilised häired on Euroopas haiguskoormuselt (selle all mõeldakse halva tervise tõttu langenud elukvaliteeti ja enneaegseid surmasid) teisel kohal, jäädes napilt alla südame-veresoonkonna haigustele. Maailma haiguskoormuse edetabelis on depressioon diabeedi ja alaseljavalude järel kolmas suur tõusja. Euroopa elanikkonnast vanuses 18-65 on 27 protsenti vähemalt korra elu jooksul kannatanud mõne vaimse tervise probleemi all. Tasub märkida, et statistika ei hõlma eakaid, kes on antud juhul kahtlemata riskigrupiks. Tervise Arengu Instituudi andmetel on viimasel kolmel aastal pidevalt kasvanud uute psühhiaatriliste haigusjuhtude arv ka kuni 19-aastaste vanusegrupis.

Psüühiliste häirete osatähtsust ühe põhilise terviseriskina nii Eestis kui kogu maailmas pole võimalik alahinnata. Siiski domineerib ühiskonnas endiselt taolistesse hädadesse suhtumisel hoiak, et tegemist on mingite veidrate hälvetega, millega tavalisel inimesel midagi pistmist olla ei tohiks.

Mõistuspärane lähenemine peaks aga olema vastupidine: kui mingi nähtus on niivõrd levinud, tuleks seda veidruse asemel hakata pidama millekski harilikuks, aktsepteerituks ja meid kõiki puudutada võivaks. Võib-olla see koll ei olegi nii arusaamatu ja hirmus, kui ta pimedast kapist valguse kätte tuua. Selline paradigma muutus oleks üheks põhiliseks eelduseks sellele, et professionaalset abi tuleksid otsima ka need, kes siiamaani on kurtnud oma muret üksnes doktor Promillile.