Juhtkiri: veidi rahu ei ole ju palju tahetud

Foto: Urmas Nemvalts

Saaremaa Laevakompanii ja mandri ning Saare- ja Hiiumaa vahelise parvlaevaühenduse lugu on nii pikk ja karisid täis, et selle ülestähendamiseks ei piisaks päevast või paarist. Muutunud plaanid, kukkunud või peaaegu kukkunud ministrid, tülliläinud erakonnad, lõppematud läbirääkimised ja arutelud, protestid ja vaidlused on kõik juba kirja pandud, talletatud ja tulevaste põlvede analüüsijate jaoks ootel.

 Praegu aga piirdugem eilse sündmusega: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andis teada, et läbirääkimistega hanke mandri ning Saare- ja Hiiumaa vahelise parvlaevaühenduse käitamiseks võitis Tallinna Sadam koos tütarettevõtetega. Põhjus on lihtne: Tallinna Sadam pakkus uuemaid laevu ja küsis vähem dotatsiooni kui Saaremaa Laevakompanii. Kui saaks, võiks siin joone alla tõmmata ja loota, et sellega on too pikk ja keerukas lugu lõpuks ometi lahenduse saanud. Vähemalt alates 2016. aastast ja järgmiseks kümneks aastaks.

Aga ilmselt on joone tõmbamiseks veel liiga vara. Saaremaa Laevakompanii näeb konkurendil olevat mitu viga, muu hulgas leitakse, et pole neil ei kvalifikatsiooni ega ka kinnitust selle kohta, et lubatud laevad olema saavad. Sellest tõsisema etteheitena mõjub seisukoht, nagu oleks hanke puhul olnud tegu majandusministeeriumi jaoks huvide konfliktiga: komisjon, kes vaatab läbi ühe ministeeriumi hallatava riigiettevõtte taotlust, ei tohiks olla seotud ministeeriumi endaga, sest muidu võib tekkida kahtlusi, et kõiki osalejaid ei kohelda võrdselt. Lisaks on siiani lahenduseta eelmist hanget puudutav protest. Kõik need detailid näitavad, et Saaremaa Laevakompaniil võib olla küll mitmeid voorusi, kuid väärikas kaotamine nende hulka ei kuulu.

Asi ei ole ju selles, nagu oleks Saaremaa Laevakompanii teinud kehva tööd. Asi on selles, mil viisil on kujunenud olukord, kus oluline valdkond on saanud muutuda monopoolseks. Monopoolsusega aga käivad paratamatult kaasas probleemid. Probleemid, mis on teatud majanduse toimimise põhimõtete jaoks olulised.

Inimese jaoks aga on asjad väga lihtsad: me tahame, et Saaremaale ja Hiiumaale saaks praamiga kohale, et see kulgeks suuremate viperusteta ja et pilet ei oleks ülemäära kallis.

Peale selle tahame veel, et asjad käiksid ausalt, selgelt ja läbipaistvalt, et monopolidel poleks võimalust esitada riigile tingimusi ega avaldada survet. Tahame vaba turgu ja mõistlikku konkurentsi. Ja lõpuks tahaks, et iga natukese aja tagant ei peaks kogu Eesti rahvas kaasa elama vaidlustele Saaremaa ja Hiiumaa praamiühenduse üle.

Seda ei ole nii palju tahetud, ega ju?