Marti Aavik: kas tööandja polegi jõhkard?

Marti Aavik Foto: SCANPIX

Eesti Tööandjate Keskliit esitles eile manifesti, arutamiseks poliitikutele ja kogu ühiskonnale. Kas mäletate veel pahameelt, mis järgnes eelmisele manifestile (2010)? Toona, majanduskriisi harjal, olid inimesed siiralt solvunud eelkõige kurjast, empaatiavabast jutust, millega autorid seda tutvustasid. Kusjuures dokument ise polnudki kes teab mis pöörasus.

Seekordne tööandjate manifest on lihvitud mõttepaber, kust karikatuurset «sigariga jõhkardit» võib tikutulega otsida, aga ikka ei leia. Osalt on see nii reaktsioonina eelmise korra PR-katastroofile, ent veel enam seetõttu, et tööandjad ei elagi ju lahus ühiskonnast.  

Küllap mõjutab seisukohti nüüdne tööjõupuudus. Manifest on varasematest inimkesksem. Palgavaesus teeb murelikuks ka ettevõtjaid. Kõige lihtsamalt öeldes: ettevõtjad ei soovi inimestele kurja, vaid osalevad arutelus, kuidas Eestit edendada. Ilmselgelt taheti seda rõhutada ka manifesti tooniga.

Mõistetakse, et nn keskmise sissetuleku lõksust väljamurdmiseks tuleb teha asju teisiti – Eesti edu ja hoo jätkumine pole paratamatus. Peale riigilt küsimise on kirjeldatud, mida tööandjad ise saavad teisiti teha.

Keskliit on seisukohtade selitamisega kõvasti vaeva näinud. Koos käidi jaanuarist alates, kaasati kümneid ettevõtteid ning abiks palgati nõustajad, kes teavad, kuidas eri  arvamusi kuulda võtta ja vastandlike mõtete segadikust konsensuseni jõuda.

On juba jõutud öelda, justkui polekski selles manifestis midagi uuenduslikku. Hillitsetud, diplomaatilisi dokumente tuleb lihtsalt lugeda teisiti kui uudislugusid, kus kõiki erutav puust ja punaselt esile tuuakse. Ikka tuleb vaadata, mis on muutunud, ja märgata ka seda, mis on ütlemata jäetud.

Oluline muutus on tööstuspoliitikas. Rõhutatakse kohaliku tooraine kasutamist, tööstuse osakaalu suurendamist majanduses ja riigi osa selles tervikliku toetava poliitika korraldajana. Kusjuures siin on ühel kaalukausil majandusliku heaolu kasvatamine ja teisel keskkond.

Maksupoliitikas on esile toodud tööjõumaksude alandamine – seda teame. Tähele panna tuleb aga sedagi, et tööandjate katusorganisatsioon pole teistest maksuliikidest rääkides välja käinud jäiku seisukohti. Järelikult ollakse valmis osalema mõistlikus arutelus maksukeskkonna kui terviku üle ning küllap ollakse valmis ka järeleandmisteks, kui siht on Eesti konkurentsivõime kasv. Mitmekesine maksuvaidlus – midagi lisaks tüütule tulumaksujutule – oleks ju valimiste eel väga hea.

Minu meelest on manifestis väärt ideid ja rõhutusi küllaga. Veel tähtsam, et on suudetud vältida jäika vastandumist teiste gruppidega ning luua sisukas, ent samas avatud platvorm edasisteks vaidlusteks. See on tulemus, mille saavutamise meetoditest tasub teistel eeskuju võtta.