Mart Raudsaar: käsi peseb kätt – loodetavasti!

Mart Raudsaar Foto: Peeter Langovits

Üks tont käib ringi mööda Euroopat. Ta on jõudnud juba Hispaaniasse ja Norrasse. Tema ristiisa dr Peter Piot nimetas ta 1976. aastal Aafrika jõe järgi, mida usuti puhangukoldele kõige lähemal olevat.

Küsimus pole selles, kas Ebola Eestisse jõuab, vaid millal. Kuidas oleme 21. sajandi katku vastuvõtuks valmis?

Võrdlus katkuga ei ole kunstiline liialdus. Tänapäeval on katk kontrolli alla saadud ning ravi korral sureb vaid umbes 15 protsenti nakatunutest. Ebola on Libeeria, Sierra Leone ja Guinea pealinnades kontrolli alt väljumas: sureb umbes 50–60 protsenti nakatunutest. Tõsi, ilmselgelt ei ole nad kõik saanud vajalikku ravi, kuid oma esimest Ebola-haiget ei suutnud päästa ka USA, kus Aafrikast tulnud meest püüti ravida parima meditsiinilise oskusteabe abil.

Erinevalt katkust ei ole Ebola vastu veel efektiivset ravi. Ent erinevalt keskajast, mil katk tappis kolmandiku Euroopa elanikkonnast, teame paremini, mida karta ning kuidas vältida nakatumist.

Nagu näitab Hispaania kogemus ja sealsete meditsiiniõdede protest, polnud tervishoiusüsteem haiguse riiki jõudmiseks tegelikult valmis. Parafraseerides John F. Kennedyt, küsin, mida me ise võiksime teha haigestumise vältimiseks.

Lääne-Aafrika kogemusest õppides võib öelda, et peamiseks levikut soodustavaks teguriks on olnud inimeste käitumine, kes näiteks matuserituaale järgides musitavad surnuid. Kas näide tundub pisut ekstreemne? Hüva: Ebola ei levi piisknakkusena õhu teel, kuid levib mistahes kehalise kontakti abil. Lisame siia märtsikuise Libeeria tervishoiuministeeriumi soovituse loobuda haiguspiirkonnas seksist, kätlemisest ja suudlemisest (või põsemusidest, kui soovite). Kas need tegevused on meie kultuuripiirkonnas tundmatud? Ilmselt mitte.

Suurepärases ooperis «Rehepapp» tegid inimesed igasuguseid kummalisi trikke, et pääseda katku küüsist (keda vastavalt rahvapärimusele kehastas väike tüdruk). Kes on näinud, see teab. Ebola eest istmikunäitamisega ei pääse, kuid järgmised mõtted võiksid olla abiks. Tegemist on puhtisiklike tähelepanekutega välismeedia põhjal ning välisreiside eel.

Kui Eestis peaks ilmnema Ebola haiguspuhang – me ei räägi mitte üksikutest, vaid kümmekonnast nakatunust –, siis on mõistlik ärikohtumistel unustada käepigistus. Unustada see ja kõik muu, mida Libeeria tervishoiuminister soovitas (peresisesed suhted on muidugi OK). Mõneks ajaks on mõistlik mitte kasutada firma ühise kööginurga nõusid ja hoida isiklik tass vaid enda ligi. Vahetusjalanõud võiksid koolides taas ausse tõusta. Viru keskuse ja teiste seesuguste kohtade tualettruumi ei tasuks minna.

Pole mingit kahtlust, et absoluutselt välistatud oleks Adrian Monki laadse tegelase Ebolasse haigestumine, ent ärgem laskugem äärmustesse. Pigem korrakem viimaks vana tõde, et enne sööki tasub alati käsi pesta. Läinud nädalal istusin oma lemmiksöögikohas ning vaatasin, kui paljud kliendid kasutasid enne sööki puhast ja hästivarustatud tualettruumi kätepesuks. Sealt mitte kaugele jäävas statistikaameti hoones teatakse olukorda oletatavasti paremini, aga minu tähelepanekute järgi tundus käsi pesevat üks kümnest külastajast.

Seda on väga vähe. Ja see on väga rumal, kuna kätepesemine enne sööki on parim, mida saame teha mistahes nakkushaiguse vältimiseks – sealhulgas gripi vältimiseks, millesse haigestumine on tuhandeid kordi tõenäolisem kui Ebola-nakkus. Niisiis, kutsugem alustuseks appi oma vanad sõbrad: vesi ja seep!