Jüri Vendik: Tiškovi kaasus ja Eesti enesekindlus

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Tuntud Vene antropoloog Valeri Tiškov, kes Tallinna lennujaamast koju tagasi saadeti, ei ole ei Eesti sõber ega liberaal, kuid toimunu pärast on nördinud teiste seas nii mõnigi Vene liberaalist opositsionäär, tõdeb Moskva kolumnist Jüri Vendik.

Demokraatlik ja endas kindel riik oleks võinud Tiškovi-taoliste ideoloogiliste vastastega peenemalt ümber käia.

«Ise ennast piitsutavad jobud... Leidsite küll, keda riiki mitte lasta... Maailmanimega teadlane.»

See on mõnevõrra lühendatud ja oluliselt pehmendatud tõlge kommentaarist Valeri Tiškovi Tallinna-seiklustele, mille kirjutas oma blogis liberaalse ja kvaliteetse, seega selgelt opositsioonis oleva Vene ajalehe Vedomosti arvamustoimetaja Pavel Aptekar.

Aptekar lisas, et Tiškov polevat seotud mingisuguste imperialistlike liikumistega või kampaaniatega.

Selles pole kolleegil õigust ikka on veidike seotud küll. Akadeemik Tiškov on korduvalt mitme aasta jooksul süüdistanud endiste liiduvabariikide uusi võime vene keele ja vene kultuuri ahistamises. Ta on nõnda juba aastaid olnud üks «vene maailma» kontseptsiooni edendajaid.

Tiškov pole ei liberaal ega «zapadnik» ehk läänemeelne, aga ta on teadlane, ta on suhteliselt mõõdukas ja tema seikluse pärast Tallinna lennujaamas on hämmastunud või nördinud nii mõnigi Vene liberaal, võimalik Eesti sõber. Seda muidugi mõista mitte ainult Tiškovi isiku pärast, vaid ka sellepärast, et nõnda käitub demokraatlik ja liberaalne riik.

Tiškovi juhtum on üldise Vene-Euroopa suhete, isegi Vene-Eesti suhete taustal pisiasi, see ei jäänud isegi ühe päeva uudiste voolus kuigi kauaks pinnale. Ja Eestil pole parasjagu Vene liberaalide sõprusest mingit kasu, sest neil pole koduski vähimatki mõjuvõimu. Aga sõpru ei peeta ju kasu pärast, eks ole? Pealegi, äkki kunagi ikka kuluks see sõprus ära, mine tea.

Sel kevadel, pärast Krimmi ja Ida-Ukraina konflikti algust, otsustasid Ukraina võimud, et ei lase enam riiki noori ja keskealisi meessoost Vene kodanike. Ei lasknudki – nendes piiripunktides muidugi, mis on seaduslike võimude kontrolli all. Seejuures ei saanud Ukrainasse mitmel puhul tuntud Vene ajakirjanikud, kes suhtusid Ukraina revolutsiooni suure sümpaatiaga. Piirivalve ja julgeolekuteenistus algul lihtsalt ei hoolinud, kes on ajakirjanik, kes märatsema või sõdima tulnud kaabakas, kes on Ukraina sõber, kes pole: ei lase igaks juhuks kedagi.  Mõni ajakirjanik oli sellepärast nõutu, mõni nurises, aga üldiselt võtsid kõik selle stoilise rahuga vastu. Ühelt poolt, arusaadav küll, sõda ju käib. Teisalt, Ukraina bürokraatia, ka see pole uudis.

Eestilt aga oodatakse ehk rahulikumat ja mõistlikumat käitumist.

Tiškov pole ei liberaal ega «zapadnik», samas ei ole ta – oma sõnavõttudes igatahes – nii radikaalne ja agressiivne nagu näiteks kaks aastat tagasi Eestis piirilt tagasi saadetud Igor Korotšenko. Ka Eestis ebasoovitavaks isikuks kuulutatud Modest Koleroviga ei anna teda võrrelda.

Tiškov, Korotšenko ja ka septembris Eestisse mitte lastud Vladimir Žarihhin pidid kõik esinema «rahvusvahelises meediaklubis Impressum», ja mõned oletavad, et nõnda üritavad Eesti võimud just selle klubi kui «Venemaa mõjuagentide» asutuse tööd pärssida. Neil on selleks kahtlemata õigus. Liberaalne demokraatia peab ennast kaitsma, ja pahatihti ebaliberaalsete tegude abil. Kuid sihikindlust ja loogikat pole siit kerge leida, sest alles selle aasta jooksul käisid Impressumis mõned Eesti jaoks palju ebameeldivamad isikud.

Aga nii nende vaba maailma vihkajatega, kel on õnnestunud Eestis loenguid-kohtumisi pidada, kui ka nendega, keda üle piiri ei lastud, võiks ka teistmoodi talitada.

Naljaga pooleks võiks öelda, et kahjuks ei ole Eestis noorteliikumist «Meie omad» või näiteks «Noor Eesti». Või siis «Rõivase noorkotkad»... Nad tuleksid siis iga järjekordse «vene maailma» kuulutaja kohtumisele üldsusega ja talitaksid nii, nagu päris «vene maailmas» alles hiljuti kombeks oli, ehk teeksid labaseid solvavaid etendusi ukse ees, segaksid saalis olles kõnedele vahele, esitaksid idiootseid küsimusi, provotseeriksid kaklusi ja siis kaebaksid «riigi vaenlasi» kohtusse.

Aga Eestis pole veel selleks piisavalt palju «vene maailma». Tuleb kasutada vähem tõhusaid meetodeid.

Tiškovi kohtumisele Impressumis võiksid tulla vene keelt valdavad, hästi ette valmistatud eesti ajakirjanikud ning küsida nii esinejalt kui korraldajatelt – täiesti tõsiselt, ilma mingi irooniata ega agressioonita – näiteks järgmisi küsimusi.

Kas see elukorraldus, mis Venemaal praegu on, on samuti vene kultuurist või millestki muust võrsunud? Teie soovite, et «vene maailm» ehk vene kultuur õitseks ka siin, Baltikumis. Aga mis osa sellest te tahaksite siin näha? Ka olmekuultuur, paternalism, korruptsioon, poliitiline monopol – kõik see on tänapäeva vene kultuuri lahutamatu osa, kas pole? Ja kuidas mõjub teie arvates meie ühiskonnale, kui selle üks osa elab jätkuvalt põhimõtteliselt teistsuguses kultuuris? Ja miks selle säilitamine – just nimelt täies mahus – peaks Eestile hea olema? Ja nii edasi.

Ja siis tuleks neid küsimusi ja vastuseid muidugi näidata vaatajas-lugejaskonnale, nii eestikeelsele kui ka muidugi venekeelsele. Las mõtlevad, kes oskab.

Tegelikult, kuna tegemist on kahe erineva maailmavaatega, ei pruugi isegi rahulik ja asjalik diskussioon mingit tulemust anda. See tähendab, keegi ei veena kedagi milleski ümber. Aga lihtlabase sissesõidukeelu tulemuseks on kohe kindlasti null. Välja arvatud see, et keelustaja peale solvub keegi, kes muidu võiks sõber olla.