Kremlis käib koosolek. «Sõbrad, me oleme päris rikkaks saanud,» kõneleb esimees, «meil on kõik olemas: miljonid, villad ja jahid. Kas ei oleks aeg hakata ka inimeste peale mõtlema?» «Täpselt nii,» vastab seepeale istungi sekretär, «ma just valmistasin ette vastava seaduse projekti. Kas 200–300 hinge oleks meile piisav?»
Oktoobri alguses Moskovski Komsomoletsis väga tähelepanuväärse artikli «Pärisorjuslik Venemaa» avaldanud politoloogi Stanislav Belkovski sõnul olevat säärane anekdoot ringelnud Venemaal juba 2000. aastal. Nüüdseks on tegelikkus naljale järele jõudnud. «Täna ei ole Venemaal enam eraomandit, on vaid Putinile kuuluvad pärisorjad,» ütles äsjases usutluses Financial Timesile veel mõned aastad tagasi Venemaa saja rikkama inimese hulka kuulunud laevaehitusmagnaat Sergei Pugatšov. Kolm aastat tagasi Londonisse pagenud Pugatšovi sõnutsi peavad ärimehed elama nüüd sõjaaja seaduste järgi.
Septembri lõpus ilmus Rossiiskaja Gazetas Vene konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkini artikkel, kus ta nimetas pärisorjust kõigi selle puuduste juures peamiseks rahvusliku ühtsuse klambriks. «Mitte juhuslikult ei öelnud talupojad ajaloolaste kinnitusel pärast [pärisorjuse kaotanud 1861. aasta – H. P.] reformi oma endistele härradele: «Me kuulusime teile, aga teie kuulusite meile»,» õhkas ülemkohtunik igatsevalt.
Puuduvaid «hingeklambreid» on Venemaal otsitud juba alates 2012. aasta lõpust, mil Putin selle kujundiga esmakordselt lagedale tuli. Esmalt pidi tolleks ajaks suurkorporatsioonina konsolideerunud riigiaparaati legitimeerima tihedam koostöö õigeusu kirikuga, hiljem on lisandunud isevalitsuse ning deržaava idee, tänaseks on järg jõudnud siis pärisorjuseni.
Stanislav Belkovski näeb nii Pugatšovi kui ka Zorkini kirjutistes läbivat loogikat: «Võimu vaatepunktist koosneb vene rahvas üksnes riiklikult ülalpeetavatest, keda eristab üksteisest vaid hind. Nii maksab näiteks riikliku naftakompanii juht 4 500 000 rubla (90 000 eurot) päevas, aga provintsiõpetaja 5000 rubla (100 eurot) kuus. Filosoofilises plaanis on mõlema suhted riigiga ühesugused.»
2000ndatel aastatel Jukose-vastase kampaania käigus uue süsteemi loomisest kaudselt osa võtnud Belkovski teab, millest ta räägib. Tema sõnul erineb Vene riik tänaseks põhimõtteliselt oma lääne paarikutest. Pärast nafta- ja gaasisektori riigistamist ei sõltu võimud enam maksumaksjatest, kellele lääne valitsused lõppude lõpuks siiski meele järele peavad olema. Venemaal jaotab valitsus energiakandjate ekspordist saadud tulu oma alamatele vastavalt nende kasulikkusele ja kuulekusele. «Meil ei pea mitte kodanikud riiki üleval, vaid vastupidi. Selline on igal juhul võimu psühholoogia,» kirjutab Belkovski.
Valeri Zorkin ütleb oma artikli alguses, et pärast Ukraina sündmusi kujunenud rahvusvaheline olukord nõuab riigi paljude eluvaldkondade kiirendatud ajakohastamist. «Ma ei tahaks üle dramatiseerida, aga ma kardan, et varsti tuleb forsseeritud moderniseerimise eesmärgil aktiivselt – ja kollektiivselt! – mobiliseerida vene rahva kõige laiemate masside jõupingutused ja hing,» hoiatab kohtuhärra. Eelmine Suur Modernisaator taaskehtestas 1932. aastal Tsaari-Venemaa sisepasside süsteemi, mida tugevdas samaaegselt jõustatud sissekirjutusnõue. Mõlemad sammud tõid pärisorjuse kolhoosikorra sildi all Venemaale ja selle kolooniatesse tagasi.
Pärisorjusliku riigi võtmefunktsioon on pärisorjade mässu ärahoidmine. Selle ülesande iidsus ei jäta klambrite uudsusele just liiga palju ruumi.