Uute väljendusvahendite otsimist ajakirjanduskeeles ei peaks kindlasti taunima, kuid sealjuures tuleks jääda õigekeelsuse raamidesse, kirjutab keeletoimetaja Maris Jõks. Üks võrdlemisi uus kirjanduslik võte – nn laiendatud saatelause – neisse raamidesse siiski ei mahu.
Ajakirjanduskeel on muutustele väga aldis. Uued sõnad ja väljendid, nihked käänamises-pööramises, muutused lauseehituses jms – ajakirjandus on üks esimesi kirjakeele kasutusvaldkondi, kus seda kõik näha võib. Esiteks tingib selle tempo, millega praegu ajakirjandust tehakse, teiseks ka vajadus köita lugeja-kuulaja (mu keel ei paindu siiani ütlema meediatarbija) tähelepanu kui mitte sisu, siis vähemalt vormiga … Olgu, nii ühe kui ka teisega. Pealegi, kas ei kõlanud üks levinud ütlus nõnda, et eilse päeva vead on homse päeva grammatika?
Viimast nendingut ei saa siiski reservatsioonideta omaks võtta, nagu ei saa kõike, mis reporterite kiirustavate näppude alt arvutiekraanile ilmub, trükki lasta õigustusega, et mis seal’s ikka, keel muutub. Vahel on eilse päeva vead siiski vead ka täna ja jäävad vigadeks hommegi.
Ühest küsitavast nähtusest, vähemasti tänase päeva veast, tulebki allpool juttu. See ei ole üksiknähtus, vaid osa suuremast, juba mõnda aega kestnud muutumisprotsessist. Pean silmas seda, et ajakirjanduskeel on aina subjektiivsem, vabam ja värvikam. Žanrid segunevad, asjalik ja neutraalne uudiste edastamine jääb üha enam tagaplaanile, klassikalise uudise asemel näeme lehes tihti midagi, mille kohta vist ei olegi täpsemat sõna kui «lugu» ja mille stiil on mõistagi jutustav.
Vaadake näiteks, milliseid tegusõnu tsitaatide juures kasutatakse. Neutraalsed ütles, sõnas, rääkis kirjutajaid enam ei rahulda, nende asemel on tüüpilised saatelause verbid ajakirjanduses nüüd tunnistas, mõtiskles, pahandas, naeris… puudub veel, et nuttis. Sõnad, mille ajakirjandusõppejõud oleks ehk veel kümmekonna aasta eest tudengi tööst välja praakinud märkusega «subjektiivne».
Kas vaikimisi või avalikult on üle parda heidetud seegi aastaid püsinud tõekspidamine, et tsitaadi juures ei tohiks kasutada verbe arvama, uskuma, olema veendunud jms. Sest kust teab ajakirjanik, mida intervjueeritav sisimas usub? Tundub, et praegusaja ajakirjanikud teavad, sest nende allikad artiklites igatahes usuvad, arvavad ja on veendunud, nii mis laksub.
Osaks sellest uuest, subjektiivsest ja jutustavast stiilist loen ka niinimetatud laiendatud saatelausetega tsitaadid. «Niinimetatud» sellepärast, et ametlik grammatika seesugust struktuuri ei tunnista, ajakirjanduses kasutatakse seda aga juba tükk aega täie enesestmõistetavusega.
«Minu jaoks on praegu raske aeg…» tunnistab Jana, et viibib veel mõtlemisfaasis. «Mõte Tallinna kolida oli juba 14-aastaselt /…/,» tunnistab Jana, et teda ei hirmutanud üksi tundmatus linnas hakkama saamine.
Need näited pärinevad ühest ajakirjast ja on tüüpilised kahe ilmingu poolest. Esiteks intervjueeritava öeldu esitamine kaks korda, kõigepealt otse- ja seejärel ka kaudkõnena, ning teiseks see suur tunnistamine, mis tuleb tavapäraste saatelause tegusõnade (ütlema, rääkima) järjekindlast vältimisest.
Ametlik grammatika ütleb, et refereeritava isiku kõnet võib edasi anda kahtemoodi: kas selle isiku enda või vahendaja sõnastuses. Esimesel juhul on tegu otse-, teisel juhul kaudkõnega.
«Ma ei saa sellest lausest sotti,» ütles keeletoimetaja. See oli nüüd otsekõne. Jutumärkidevahelist osa nimetatakse keeleteaduslikult referaadiks, teist lauseosa saatelauseks või -väljendiks. Referaati võib vormistada ka kaudkõnena: Keeletoimetaja ütles, et ei saa sellest lausest sotti. Kaudkõne puhul ei pea refereering olema sõnasõnaline, vahendaja võib sõnastust ka muuta: Keeletoimetaja ütles, et ei saa lausest aru.
Ajaga kaasas käiv kirjutaja ei vali aga vaid üht, kas otse- või kaudkõnet, vaid võtab nad mõlemad. Korraga. Niimoodi: «Ma ei saa sellest lausest sotti,» tunnistas keeletoimetaja, et ta ei saa sellest lausest aru. Või ka fantaasiarikkamalt: «Ma ei saa sellest lausest sotti,» leidis keeletoimetaja, et tekst on täitsa segane. Või veelgi julgemalt: «Ma ei saa sellest lausest aru,» viitas keeletoimetaja, et autor peaks uuesti kooli minema.
Enne kui ütlete midagi tsiteeritud keeletoimetaja ebaadekvaatse ninakuse kohta, lugege seda lauset uuesti. Mida keeletoimetaja õigupoolest ütles? Ja kellele kuulub lauseosa autor peaks uuesti kooli minema?
Kui varem õpetati, et tsitaadid on need, mis muudavad teksti elavamaks, siis nüüd rakendatakse elavdamise teenistusse ka saatelaused. Tegu on omamoodi kirjandusliku võttega. «Laiendatud saatelausetega» püütakse jutustada lugu, korratakse tsitaat teiste sõnadega üle või antakse sellele tõlgendus.
Näiteks: «Keegi meist ei ole välispoliitika analüütik, et ette ennustada, mis seal tegelikult toimuma hakkab,» tuleks Sääliku sõnul võtta riskistsenaariumit eelkõige suunanäitajana. Klassikalist saatelauset siin ei olegi, selle asemel on kirjutaja lisanud tsitaadile seletuse, kuidas öeldut mõista. See näide, nagu kõik järgnevadki, on pärit Postimehe mustast materjalist.
Pikalt seljaga hädas olnud Zopp kinnitas, et praegusel hetkel on tervis korras ja selg pidas vastu isegi pingelise turniiri. «Eks selg vajab ikka hoolt, pean harjutusi tegema ja vahepeal annab ikka tunda, aga tegelikult on praegu olnud väga okei. /…/» andis Zopp mõista, et tervisega hetkel muret pole.
Siin edastatakse intervjueeritava öeldu kõigepealt kaudkõnena (…kinnitas, et praegusel hetkel on tervis korras…), seejärel antakse tsitaat ja saatelauses korratakse peamist sõnumit igaks juhuks veel kord (… et tervisega hetkel muret pole.). Topelt ei kärise? Üks samasugune näide veel.
Kolmanda probleemina diagnoositi Eesti koondislasel ka puukborrelioos, aga see on Lindpere jaoks praegustest hädadest kõige väiksem mure. «Mingit jälge ega märki sellest mul ei ole ja häirinud see mind ka pole, sest kõiki muid probleeme on palju rohkem siin koos praegu olnud,» andis Lindpere mõista, et see on tema jaoks väike mure.
Juhuks kui lugeja ikka veel aru ei saanud: borrelioos on intervjueeritava jaoks praegu väike, kõige väiksem mure. Palun vabandust õelutsemise pärast, aga nii nende üleseletatud tsitaatidega teinekord juhtub. (Alateadlik?) eesmärk on ehk tagada teksti sidusus, jutustuse voolavus, aga tulemus mõjub nii, nagu peetaks lugejat pisut puudulikuks.
Järgmised näited on pisut teistsugused – neis otse- ja kaudkõne referaat ei kattu. Tekib küsimus, mida inimene siis tegelikult ütles.
«Lihtsalt minul ei vedanud, et midagi ei juhtunud,» kahtlustab Priit Sarapuu, et ta kurikaelad lihtsalt oma kohaloluga eemale peletas.
«Ta armastas väga istuda seal juhi kõrval. Talle meeldis välja vaadata, sealt nägi kõige paremini teed,» mõtiskleb Silvi, et oleks ta ometi turvavööd kasutanud.
Kas intervjueeritav ehk lausus peale tsiteeritud teksti ka seda, mis siin on kaudkõnena saatelausele otsa haagitud? Kui nii, siis oleks igati mõistlik vormistada see samuti otsekõnena, näiteks nõnda: «Ta armastas väga istuda juhi kõrval,» mõtiskleb Silvi. «Oleks ta ometi turvavööd kasutanud!»
Või on see lisandus ajakirjaniku tõlgendus intervjueeritava öeldust? Sel juhul tekib minul lugejana küsimus, kuidas saab kirjutaja olla nii kindel, et kõneleja ütles A ja mõtles sellega B. Sisuliselt on just see kõnealuse kirjandusliku võtte küsitavaim koht. Vormiliselt on siin üks suur küsitavus veel.
Oletame, et sisuliselt on kõik korras. Et ajakirjanik teab kindlasti, mida inimene öelduga mõtles. Oletame ka, et tavapärane, ainult tsitaadist ja saateväljendist koosnev lause ei rahulda uue, subjektiivse ja värvika ajakirjanduse nõudmisi.
Uute väljendusvahendite otsimist ei peaks kindlasti taunima, kuid seda tehes tuleks jääda õigekeelsuse raamidesse. Siinsed näitelaused aga on grammatiliselt vigased.
Tuletame meelde eespool räägitut: saatelause ja referaat. Lause Ta ütles: «Ma tahan koju minna.» on lauseehituse seisukohalt samaväärne lausega Ta ütles, et tahab koju minna. Moodustis «Ma tahan koju minna,» ütles ta, et tahab koju minna on peale sisulise topeldamise ka lauseliikme – referaadi – topeldamine. Üks ja sama referaat on saatelause külge haagitud kaks korda.
Ei aita ka see, kui kaudkõne sõnastust varieerime, näiteks «Ma tahan koju minna,» ütles ta, et tal on sellest seltskonnast kõrini. Struktuurina on jutumärkide vahel olev ja kõrvallausena esitatu üks ja seesama. Grammatiliselt seega nonsenss.
Lause, mis algab otse- ja lõpeb kaudkõnega, on muidugi võimalik, ainult et selles peab siis olema kaks tegusõna. Näiteks: «Ma tahan koju minna,» ütles ta ja lisas, et tal on sellest seltskonnast kõrini. Kaks referaati – kaks saateväljendit. Ja kui kirjutaja on täiesti kindel, et tabab kõneleja sisimaid mõtteid, siis miks mitte ka nii: «Ma tahan koju minna,» ütles ta, vihjates, et tal on sellest seltskonnast kõrini.
Tegelikult on võimalusi rohkemgi. Eesti keele lauseehitus on paindlik, tuntagu vaid kõiki selle võimalusi. Lonkav lause ei ole aga teksti elavdajana suurem asi vahend.