Sellest, mille poolest erinevad jalgpallihaigete poliitilised vaated ja miks fännid karjuvad: «Putin - h...lo», mõtiskleb väljaande Gordon koluminist, kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš.
Šenderovitš: muidu me ei teaks, kus valmistatakse meie rahvuslikku uhkust
Valgevene-Ukraina jalgpallimatši ajal esitasid külalislahked valgevene jalkahaiged kooris hooaja-hiti: «Putin - h...lo» (la-la-la-la-la...).
Kolme päeva pärast, enne Venemaa-Moldova matši, tõstsid vene jalkahaiged plakatid niinimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariikide liidrite portreedega, millel tekst: «Rahvuslik uhkus».
Nagu naljatati minu nooruses: kaks maailma - kaks Šapirot [nii Nõukogude infoagentuuris TASS kui USA Associated Pressis töötasid ühel ajal Shapiro-nimelised mehed, vastavalt Solomon ja Henry - Tõlkija].
Kuna laulu, mille kunstiline väärtus, kahtlemata, taandub sisu ees, esitasid vabad inimesed. (Ja maksid selle lõbu eest aresti ja trahvidega). Aga Moskvas tõstsid plakati üles holopid.
Nõustugem, et isegi ette kujutada jalkafänni, kes teab nägu- ja nimepidi kogu seda kahtlast «rahvuslikku uhkust», on piisavalt raske. Aga kujutada ette sekti, kes üheaegselt elab kaasa nii Dzjubale kui Pušilinile, entusiaste, kes ostaksid tosina jagu pileteid Venemaa-Moldova matšile (mis iseenesest on saavutus) ja hiljem veel omaenda taskust pärineva raha eest telliksid hiiglasliku plakati ning toimetaksid selle sissepääsus valvsate mentide vahelt läbi, et nagu väljendada oma kodanikupositsiooni (mis langeb programmi Vremja-poolt sedastatuga kokku)...
Tehke, mis tahate, aga minu fantaasia hakkab siin kohal perutama!
Aga vaat seda on mul üpris kerge ette kujutada - rõõmsaid «aktiviste», kes on bussidega järjekordsele tasuta üritusele kohale veetud, kroonuonukesi, kes jagavad neile piletikesi ja topivad väsinud kännudesse transparendid, mis on valmistatud tööstuslikul moel riiklikust eelarvest...
Muidu poleks me Poklonnaja mäge näinud, Putinit-Sobjaninit valinud!
Muidu me ei teaks, kus meil valmistatakse rahvuslikku uhkust.
Tõlkis Teet Korsten