Toompeal kogunenud kooseluseaduse vastased.

FOTO: Jaanus Lensment

Reimo Sagor esitab Postimehe arvamusportaalis mõned küsimused ajakirjanik Toivo Tänavsuule kooseluseadusest ja koduvägivalla temaatikast tõukudes.

Minu nimi on Reimo Sagor. Ma olen hetero, demokraatia pooldaja ja inimsusse uskuja. Loodan, et sa ei pahanda, et ma sinatan, me oleme ju siiski eestlased, väike rahvus ja nii ühtsed, nagu enne iga suurt rahvuslikku tähtpäeva toonitatakse, miks siis mitte sinatada? Lugesin sinu artiklit ja mul tekkis paar küsimust.

Esimese asjana mainid, et kooseluseaduse vastuvõtmine viis sinu mõtted «Pealtnägija» viimasele saatele, kus oli lõik koduvägivallast. Ka mina vaatasin seda lõiku. Miks sa seda mainid? Kas see, et inimesed, kes teineteist armastavad, olgugi, et ühest soost, võrdub sulle koduvägivallaga? Ma arvan, et kooseluseadus ei seondu ega õhuta mingilgi moel koduägivalda - kui see oli sinu mõte.

Minu arvates on probleem hoopis mujal. Kui koduvägivald ei tekita sinu nn «enamuses», millele sa oma arvamuses rõhud, protestihimu ja soovi inimesi kaitsta, siis miks äkki on samasooliste õigus õnnele sind ja neid nii väga riivanud? Kas sellepärast, et meie nii-öelda traditsiooniline peremudel, mida nii kaitsta tuleb, polegi alati vigadeta? Kahju, et koduvägivald sellisel moel masse liikuma ei pane, kui teeb seda seadus, mis puudutab kahe võrdse täiskasvanu vabatahtlikke soove.

Teiseks. Ma usun, et sa tead isegi põhiseaduse paragrahvi 12, mis ütleb järgmist: «Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse jne. järgi.» Sa võid muidugi vastu väita, et sinu veendumusi kooseluseadus diskrimineerib, aga samamoodi tunnevad ka need, kellele sa seda seadust anda ei taha. Kellel siis õigus on? Siin tulevadki mängu empaatia, tolerants ja sallivus. Asi ei ole ju ometigi selles, et mis õigused kellelgi on. Ega siis see, et ühtsorti veendumustega inimestel on rohkem õigusi kui teistel, ei muuda ju inimesi omavahel ühtsemaks, sallivamaks või tolerantsemaks. Vastupidi. Minu arvates tekitab see just rohkem sisepingeid ja mittevajalikku viha. Mis muudab inimesi ühtsemaks, tolerantsemaks ja sallivamaks, on empaatia. Ka mina õppisin seda alles hiljaaegu ja ma ei ütle, et ma tean empaatiast kõike, sest empaatiat ei saa omandada, seda saab ainult arendada ja ma üritan, iga päev. Empaatia on katse samastada end kellegi teisega. Proov panna end kellegi teise asemele ja seejärel vaadata maailma tema silmade läbi. Soov tunda seda, mida see teine inimene tunneb, mõelda seda, mida ta mõtleb, mõista teda - ilma hinnanguteta. Rõhutan veelkord, et ilma hinnanguteta. Kas siin on enam tähtsust mingitel õigustel inimsuhete reguleerimisel? Seadustega ei sa reguleerida empaatiavõimet, see on iga inimese enda teha ja usu mind, ühel hetkel sa mõistad, et empaatia on ilus.

Tulles nende «käputäie silmaklappide ja kõrvatroppidega riigikogulaste» juurde, keda sa mainid, siis vaidlen sinu sõnadele vastu. Kas panid tähele, et üle pika aja ei toimunud seaduse vastuvõtmine erakondadevahelise võitlusena? Ei olnud erakondade üksmeelset poliitikat, mis on eelnevalt kusagil tagatubades kokku lepitud, vaid olid inimesed, kes otsustasid vastavalt oma veendumustele. Poolthääletajaid oli kolmest erakonnast ja vastuhääletajaid niisamuti. Kindlasti ei olnud keegi neist silmaklappide või kõrvatroppidega inimesed, kes ei kuula «enamust või igapäeva tarvitajaid». Võib -olla ma eksin, et usun nende inimsusse ja empaatiavõimesse, aga tulemusi vaadates miskipärast see tunne minus tekkis. Ja isegi kui ma eksin, siis miski ei anna mulle põhjust neid sõimata, nagu ma ei sõima ka neid, kes vastu hääletasid. Ära sina ka seda tee. Soovitus. Tekitad endas liigset pahameelt, mis võib rikkuda su päeva. Minu usk ausasse poliitikasse on alati küsitav olnud, aga demokraatiasse mitte kunagi. Pigem oleks demokraatia küsitav, kui seda seadust ei oleks vastu võetud.

Lõpetuseks. Sa ütled, et sotsiaaldemokraatlik idee, kus kõik austavad kõiki, on utoopia. Las ma ütlen sulle midagi. See idee on senikaua utoopia, kuni on inimesi, kes seda utoopiaks peavad. Kui on keegi, kes arvab teisiti, siis on kõik võimalik.