Sirje Kiin: piiririik või Eesti riik?

Sirje Kiin Foto: Marina Puškar

Kirjandusteadlane Sirje Kiin küsib Postimehe arvamusportaalis, kas me elame piiririigis või Eesti riigis?

Mis on ühe riigi põhitunnused?  Need on kindlalt piiritletud, st valvatud territoorium, rahvas ehk kodanikkond ja valitsus, mis pakub rahvale avalikke teenuseid ja kontrollib vastavate institutsioonide (piirivalve, politsei) abil selle riigi territooriumi. Eesti luureametniku röövimine Eesti piirilt ja tema vägivaldne Moskva vanglasse viimine koos alusetute spionaažisüüdistustega toimus kaks päeva pärast USA presidendi kõlavat kinnitust, et NATO kaitseb Tallinna niisama kindlalt nagu Pariisi või Berliini. See oli Venemaa poolt täpselt sihitud propagandistlik ning provokatsiooniline kättemaks mitte ainult ebamugavalt edukale endisele «liiduvabariigile» Eestile, vaid kogu NATO le kui ühisele kaitseorganisatsioonile ning personaalselt ka Obamale. See oli rahvusvaheline kuritegu.

Kuidas sai see üldse juhtuda NATO eesliinil, idapiiril, mille kaitse on olnud meie ülesanne juba kümme aastat?  Me liitusime NATOga 2004. Kuidas on võimalik, et Eesti üle 130 km pikkusest kagupiirist Venemaaga on ainult 11 km sellisel tasemel, et sellest pole võimalik märkamatult üle pääseda? Kirdepiiriga olevat sama häda, kui mitte koguni hullem. Kes vastutab meie viimase 25 aasta kõige suurema rahvusvahelise häbi eest?

Vastamise ja vastutamise asemel astusid endine siseminister Ken-Marti Vaher (Isamaa ja Res Publica Liit) ja rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) absurdsesse sõnasõtta selle üle,  kes ja kas piiri kordategemiseks kunagi aastate eest raha küsis, ja kui küsis, siis miks ei antud või kes ei andnud, kusjuures on selge, et üks neist tõenäoliselt valetab ja teine püüab takkajärele oma nahka päästa. Või vastupidi või mõlemat.

Viimase kümne aasta jooksul on Eestil olnud seitse! siseministrit. NATO idapiiri ja Eesti riigipiiri  ehk nn ajutise kontrolljoone lohakile jätmise eest peaksid praegu poliitilist vastutust kandma kõik need siseministrid:  10. aprill 2003 – 13. aprill 2005, Margus Leivo, Eestimaa Rahvaliit (Juhan Partsi valitsuses); 13. aprill 2005 – 5. aprill 2007, Kalle Laanet, Eesti Keskerakond (Andrus Ansipi esimeses valitsuses); 5. aprill 2007 – 21. mai 2009, Jüri Pihl, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Andrus Ansipi teises valitsuses); 3. juuni 2009 – 6. aprill 2011, Marko Pomerants, Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (Andrus Ansipi teises valitsuses); 6. aprill 2011 – 26. märts 2014, Ken-Marti Vaher, Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (Andrus Ansipi kolmandas valitsuses); 26. märts 2014 – Hanno Pevkur, sise- ja regionaalminister, Eesti Reformierakond (Taavi Rõivase valitsuses). Lõviosa sellest ajast oli peaministriks Andrus Ansip, temal lasub suurim vastutus kogu selle vastutamatuse ees.

Probleem pole ainult selles, mis on meie piiririigis jäetud tegemata viimase kümne aasta jooksul. Häda on selles, et ka nüüd ei suuda valitsus käituda nii nagu üks õige vaba ja rahvusvahelisest õigusest lugupidav riik käituma peaks. Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar (Eesti Vabaerakond) on veendunud, et Eesti  pole provokatiivses olukorras käitunud tõsiseltvõetava riigina, on jätnud tubli ja lojaalse ametniku kaitseta ning vähendanud olulisel määral enda tõsiseltvõetavus: «Eesti riigi kohus on kaitsta oma inimest kõigi vahenditega. Eesti riiklikul tasemel tehtavad sammud peavad olema samavõrd radikaalsed ning võiksid ulatuda näiteks diplomaatiliste suhete peatamiseni kuni sellele räigele riikliku suveräänsuse rikkumisele rahuldava lahenduse leidmiseni. Püüd teha head nägu sedavõrd halva mängu juures on ehtne lödipükslus, mis ei vii mingite heade tulemusteni.» (Postimees, 22.09.2014).

Vähe sellest. Kindral Ants Laaneots teatab ajakirjandusele, et Venemaa luuremehed ehk nn «rohelised mehikesed» on juba lausa aastaid harjutanud Eesti-Vene piiri salajast ületamist ja et Eesti ametivõimud saavad sellest ikka teada alles jupp aega tagantjärele. Venemaa provokatsioonid Eesti piiril jätkuvad mitmel eri kujul. Eesti õhupiiri on Vene Föderatsiooni lennukid rikkunud sel aastal viis korda, viimati 13. augustil. Eriti aktiivselt on piiri ületatud just suvisel ajal: kõik selle aasta piiriületused pandi toime vahemikus 21. maist 13. augustini.

Ajakirjanikud on korduvalt juhtinud poliitikute tähelepanu sellele, et Eesti piir ei pea. Vahur Kersna tegi juba 2003. aastal telesaaate, kus ta hüppas ühele ja teisele poole kontrolljoont ning keegi ei märganud. Ajakirjanikku taheti kriminaalselt karistada, pahandust oli palju, aga mitte selle üle, et keegi Eesti piiri ei valva. Toona me polnud  veel liitunud ei Euroopa Liidu ega Schengeni lepinguga. Selle asemel, et piiri kindlustada, hakati tulistama hoiatava sõnumi toojat.

Tänavu septembris kordas sama eksperimenti publitsist Andres Kraas, kes jõudis oma kontrollretke tulemusena järeldusele, et kogu Narva jõe äärne kontrolljoon Peipsi järvest kuni Narvani on praktiliselt mehitamata, korralikult märgistamata ja võssa kasvanud. Ehkki tegemist pole mitte ainult Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoonega, vaid ka ELi, Schengeni viisaruumi ja NATO idapiiriga, pole siiani keegi piiri pidamatuse eest vastutust võtnud.:  «Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas astuvad poliitikud selliste prohmakate tõttu ametist tagasi, nii näeb ette hea poliitiline tava. Kui tahame ka selliste riikide hulka kuuluda, siis oleks aeg võtta vastutus korralageduste eest Eesti-Vene piiril nii siseministril, politsei- ja piirivalveameti peadirektoril kui võib-olla ka peaministril ja astuda tagasi.» (Kontrollimatu kontrolljoon. Postimees, 23.09.2014). Vastuseks on ministrite piinlik kraaklemine või siis kuluaarivestluses visatud oletus, et Venemaa just seda tahtiski – diskrediteerida Eesti piiri, Eesti valitsust, ja mis veel parem  - kutsuda esile valitsuskriis. Nii et kui piiriküsimuses valitsuse tegematajätmisi kritiseerid, oled äkki ise otseselt või kaudselt Vene propaganda teenistuses.

Ega valitsus ju päris tegutsemata pole istunud, 1. jaanuaril 2010 ühendati «kokkuhoiu nimel» Siseministeeriumi haldusalas Politseiamet, Keskkriminaalpolitsei, Julgestuspolitsei, Piirivalveamet ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, mis – nagu nüüd selgub – oli mitme asjatundja ja ka piirivalvurite endi arvates täiesti vale samm, sest pigem nõrgestas meie piirivalvet, mitte ei tugevdanud seda.

Kogu see õnnetu piirisaaga meenutab vägisi 21 aastat tagasi ilmunud Tõnu Õnnepalu romaani, milles kujutatud «Piiririik» on ahistavalt väike, hirmuäratavalt troostitu, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaesteriik. Paraku sai just sellisest teosest rahvusvaheline menuk. Kirjandusteadlane Jaan Undusk kirjutas sellega seoses: «Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile «Piiririigist» vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, «piiririigis» – iseenesest ju poliitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.» (Eesti Päevaleht 31.07.2009).

Niisiis – on ammu aeg tõestada, et oleme tõsiselt tõeline Eesti Riik, mitte üks hädine piirita piiririik.

Arvamuslugu ilmus 2. oktoobri New Yorgi lehes Vaba Eesti Sõna.