Vladimir Putin eelmise aasta novembris asetamas pärga Ho Chi Minh’i mausoleumi juures.

FOTO: ITAR-TASS

Vladimir Putin on Ukrainat rünnates võtnud strateegilist ja taktikalist õppust oma noorusaegsest sõjast, Vietnami kommunistidelt, ent jäljendamisvõimalused hakkavad ammenduma, kirjutab geograaf Hardo Aasmäe.

Jälgides Venemaa praegust sõjalist sissetungi Ukrainasse, tekib kahtlus, et seda kavandavad «Vietnami sõja lapsed» Venemaal. Vladimir Putini noorusajal kirendasid nõukogude ajalehed Vietnami rahva kangelaslikust vabadusvõitlusest Vietnami kommunistide juhtimisel ning praegune Venemaa ametlik sõnakasutus Ukrainasse sissetungi õigustamisel on justkui Leipzigi messi NSV Liidu näitusepaviljoni kunagise klubijuhataja, poliitagitaator Vladimir Putini peetud Vietnami-teemalise poliitloengu kauge kaja.

Vietnam ja Ukraina

Algas kõik Genfi rahulepetega, mille alusel lõpetati Indohiina sõda ning Prantsusmaa väed tulid Kagu-Aasiast kodumaale. Kommunistlikud Viet Minhi väed liikusid põhja poole 17. paralleeli ja Vietnami rahvuslased lõunasse. 1956. aastal pidid toimuma demokraatlikud üldvalimised, kuid need jäid ära. Vietnami kommunistid rikkusid rahulepingut, sest kartsid vabadel valimistel rahvuslastelt lüüa saada. Rahumeelse lahenduse asemel valisid Vietnami kommunistid sõja. Pärast seda arenesid sündmused nagu Ukrainas.

Kõigepealt moodustati 1960. aastal Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne (Viet Cong), mille tuumiku moodustasid Hanoi kommunistid. See on üsna sarnane Luganski ja Donetski rahvavabariikide moodustamisega. Vietnami Vabariik (Lõuna-Vietnam) süüdistas Vietnami Demokraatlikku Vabariiki (Põhja-Vietnam) oma siseasjadesse sekkumises. Seejärel hakkas Lõuna-Vietnami Rahvuslik Vabastusrinne Põhja-Vietnamist relvi saama, nagu Donetski ja Luganski venemeelsete relvarühmad. Põhja-Vietnam eitas. Seejärel hakkas Põhja-Vietnam saatma oma ohvitsere sissilikku sõjapidamist korraldama (Ukrainas Girkin jt). Põhja-Vietnam eitas. Ümberlükkamatute asitõendite survel nenditi, et tegemist olla vabatahtlikega.

Sissisõjaga õnnestus väike osa Lõuna-Vietnamist vallutada (Ukrainas Krimm). Seejärel saatis Põhja-Vietnam lõunasse sõdima regulaarväed, kuna sissisõjaga ei saadud vastasest jagu. Põhja-Vietnam algul jälle eitas. Ümberlükkamatute asitõendite survel nenditi, et tegemist on vabatahtlikega, kellele Põhja-Vietnam annab lihtsalt relvad kaasa. 1960. aastate lõpuks oli Põhja-Vietnam oma Lõuna-Vietnamis asuvate vägede lähetamiseks raadanud läbi Laose ja Kambodža džunglite ulatusliku, «Ho Chi Minhi rajaks» nimetatud varustusteede võrgu. Lõpuks oli täiesti ilmne Põhja-Vietnami relvajõudude ulatuslik sissetung Lõuna-Vietnami. Lõpuks võttis Põhja-Vietnam selle omaks, kuid leidis uue «õigustuse». Rahvas olla sedavõrd koondunud Ho Chi Minhi ja kommunistliku partei ümber, et nad avaldavadki tervete väeüksustena üksmeelset soovi minna sõdima oma «lõunas asuvate kaasmaalaste» kaitseks. Kas pole tuttav?

Praegu proovisid Venemaa relvajõud rajada «Putini rada» maismaa ühenduse saamiseks Krimmi poolsaarega. Lõpuks hakkas Põhja-Vietnam rahuläbirääkimiste laua taha tirima Lõuna-Vietnami Rahvuslikku Vabastusrinnet, mis oli nende eneste variorganisatsioon, nagu praegused Donetski ja Luganski «rahvavabariigid».

Vietnami sõda lõppes USA loobumisega demokraatia kaitsmisest, kuna läbinisti korrumpeerunud Lõuna-Vietnami ühiskond ei olnud vabaduseks valmis. Põhja-Vietnam vallutas Lõuna-Vietnami ja viis ellu Ho Chi Minhi unistuse luua esmakordselt ajaloos ühtne Vietnami riik, millest veel 20. sajandi algul ei olnud Euroopas eriti keegi midagi kuulnud. Vietnam, tõlkes Lõunamaa, oli paljude jaoks väljamõeldis või uudissõna. Praegusel Vietnami alal tunti eelnevalt kolme vana riiki – Tonking (Põhja-Vietnam), Annam (Kesk-Vietnam) ja Kotšinhiina (Lõuna-Vietnam). Nüüd tagantjärele saame Põhja-Vietnami tolleaegsete sõjaväejuhtide (kindralid Giap, Dung jt) muhedatest meenutustest teada, kuidas sissetungisõda lõunasse läbi viidi. Selle poliitiliseks suitsukatteks olid heietused kaasmaalaste vabadusvõitlusest, vabatahtlikest ja ülemaailmse imperialismi salasepitsustest.

Ukraina pole Venemaa

Niisuguse pealkirjaga raamatu («Ukraina ne Rossija») kirjutas Ukraina teine president Leonid Kutšma. Ukraina on kujunenud alal, mis kunagi kandis nime Kiievski Rus (Kiievi-Vene). Sealne ühiskonnakorraldus kandis meiekandimeeste, varjaagide pitserit. Tuhat aastat tagasi suundus Kiiev Euroopasse, võttes Konstantinoopolilt vastu ristiusu. Tolle ajastu Konstantinoopol (Istanbul) oli tänasega võrreldes «väga» Euroopa.

Praegune Lääne-Euroopa oli sel ajastul arenenud maailma kõrval üsna kolgas. Moskvat ei olnud tol ajal peaaegu olemas. Mongolite vallutuste järel sündis idamaine Kuldhord ja Moskovia. Moskovia hakkas laiutama ja hävitas kõikjal varjaagide pärandit. Hävitati rahvaveetše, mis rahva häälena teostas või mõjutas võimu, valis väejuhte ja ametikandjaid. Novgorod, Pihkva, Tver on linnad, kus Moskovia valitsejad tolleaegse demokraatia jõhkralt verre uputasid. Sel ajal oli praegune Ukraina veel Leedu-Poola.

Moskovia oli alatu, sõnamurdlik ja jõhker. Moskovia oli Joann (Ivan) Julma nägu ja Krimmi khaani vasall. Ukraina keeles on venelane siiamaani moskal. Moskoviit. Peeter I otsustas Joann (Ivan) Julma võtetega muuta Venemaa palet euroopalikumas. Pealinn viidi Neeva suudmesse ning tagurlikud vene bojaarid koos kaupmeeste ja harda õigeusuga jäeti Moskvasse. Peterburi peeti Venemaa mõistuseks ja Moskvat tema südameks. 20. sajandi algul oli Peterburi valdavalt venekeelne, kuid võrdlemisi euroopalik linn. Vladimir Lenin viis võimu tagasi Moskva Kremli müüride vahele. Kuldhordi vaim hakkas jälle vohama. Euroopalik mõistus jäeti maha Peterburi ja hävitati seejärel järjekindlalt. Jossif Stalin taastas mõnuga Joann (Ivan) Julma Venemaa (NSV Liidu). Nüüd on Kremlis Ho Chi Minhi õpilane Vladimir Putin, kelle unistus on indu saanud Kotšinhiina, Annami ja Tonkingi liitmisest üheks diktatuuririigiks.

Vene imperialism ei toetu ainitiselt ümbritsevate mittevene rahvaste alistamisele. Impeeriumi keskmeks on alati peetud kõigepealt suurvene, väikevene ja valgevene ühtset tuumikut, kus suunaandjaks on alati suurvenelased. Väikevenelased ja valgevenelased on vene imperialisti jaoks alamrahvad, kellelt nõutakse vastuvaidlematut kuuletumist suurvene võimule ja vaimule. Seda suhtumist peegeldas üsna hästi Tsaari-Venemaa ja NSV Liidu riigikorraldus. Vene tsaaririigis oli mitmeid mittevene halduslikke erandeid. Autonoomne Soome Vürstiriik, Balti kubermangude (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) erikord, Buhaara emiraat jne... Isegi NSV Liit arvestas mingil viisil mittevene liiduvabariikide eripära. Slaavlastele lajatati aga ühe mõõduga mõlema riigi ajal. Igal pool vene keel ja vene süsteem. NSV Liidu lagunemisega pudenes see laiali.

Putini lootus on taasühendada Suur-Vene (Venemaa), Väike-Vene (Ukraina) ja Valge-Vene (Valgevene). See õnnestub vaid siis, kui nurjub Ukraina demokraatia.

Kuna Ukraina pole Venemaa, siis sellega ammenduvad Putinil «Vietnami kogemuse» rakendamise võimalused. Hämmeldusega avastati Venemaal, et Ukraina poolelt peetakse pool sõda Donbassis vene keeles. Pole õnnestunud Venemaa katse vastandada sõjaga Ukraina vene- ja ukrainakeelseid elanikke. Pigem vastupidi. Kordumas on nähtus, mis oli iseloomulik Soome Talvesõjale. 1918. aasta Soome kodusõda jättis sealsesse ühiskonda verise haava. Paljuski kajastas see soomlaste ja rootslaste omavahelisi hõõrumisi. Verine sõda omariikluse päästmise eest liitis taas Soome ühiskonna.

Sama on juhtunud Ukrainas. Sõda Venemaa vastu ja Ukraina eest käib edukalt ka vene keeles. Pole oluline, et vastas on nn venekeelne kohalik «punakaart», keda toetavad vene «internatsionalistid». Kõigile on selge, et mingeid iseseisvaid «punakaartlasi» ega «rahvariike» pole Ukrainas olemas. Tegemist on poliitilise vigurdamisega, mis peab varjama Venemaa järjekordset anastussõda. Täpselt nagu Soome vastu 1918. aastal ja Talvesõjas ning Eesti vastu Vabadussõjas.