Nagu jutuks tuli, tähistame tänavu saja aasta möödumist Esimesest maailmasõjast. Sellega seoses avaldasite hiljuti väikese raamatu “Suur sõda: nii kaugel, nii lähedal” (La Grande Guerre, si loin, si proche, 2013), kus arutlete selle üle, kuidas peaks seda sõda tänapäeval tähistama. Kas võtaksite oma vaated lühidalt kokku?
Kui katsuda minna kohe asja tuumani, siis esmalt leian, et meil on kohustus avaldada austust nendele inimestele, kes pidid kannatama rindel või kes vaevlesid tagalas. Tegemist on omalaadi kodanikukohustusega, mida ei saa võtta kergelt. Teiseks tuleb aga seletada, et see, mis seda sõda ajendas, paistab tänapäeva vaatenurgast täiel määral mõttetusena. Samas peame hoiduma anakronistlikest hinnangutest, eesmärk on mõista ja analüüsida seda, mis juhtus. Kõige olulisem tundub keskenduda põhjuste ahelale, mis viis sõjani, mida keegi õigupoolest ei soovinud. See on vajalik nii sündmuse enese kui ka tema hilisemate tagajärgede mõistmiseks.
Esimene maailmasõda algas üsna traditsioonilise, 19. sajandi laadis sõjalise konfliktina, mis ei pidanud kestma kuigi kaua, loodeti, et viljakoristuse ajaks või vähemalt jõuludeks ollakse kodus tagasi. Kuid see traditsiooniline sõda, kuhu prantsuse sõjaväelased marssisid uhkelt oma punastes pükstes, muutus õige pea traagiliste mõõtmetega tööstuslikuks sõjaks. Valdav enamik langenuid sai surma suurtükitule all, mitte püssikuulidest, rääkimata mõõgahoopidest.
Kuid Esimese maailmasõja mälestamine võiks samuti rikastada avalikke arutlusi, mis on olulised praegu. Näiteks küsimus demokraatia ja sõja vahekorrast. Kas demokraatlik riik võib alustada sõda? Toona pidasid seda lubamatuks nii paremäärmuslased kui ka sotsialistid. Või teine näide: milline on ajakirjanduse, sõnavabaduse, tsensuuri tähtsus sõjalises konfliktis? Kuidas peaksid ajakirjanikud valima patriotismi ja tõeotsingu vahel? Või veel: milline peaks olema sõjaväe ja tsiviilvõimu vahekord? De Gaulle kirjutas sellel teemal oma esimese raamatu pealkirjaga “Erimeelsus vaenlase leeris” (La Discorde chez l’Ennemi, 1924), kus ta näitab, et Prantsusmaal säilitas tsiviilvõim sõjakonfliktis enamvähem oma tähtsuse, samas kui Saksamaal loovutas keiser oma võimu väejuhtidele, Ludendorffile ja Hindenburgile, kes tegid suuri strateegilisi vigu, mis aitasid kaotusele kaasa.