Jean-Noël Jeanneney: ajalugu aitab meil pääseda hetke lummusest

Jean-Noël Jeanneney Foto: Claude Truong-Ngoc / wikimedia commons

Jean-Noël Jeanneney (sünd 1942) on tunnustatud Prantsuse ajaloolane, Pariisi Poliitikauuringute Instituudi emeriitprofessor, kes on kirjutanud üle kahekümne raamatu, sh teedrajavad uurimused meediaajaloost, ent samuti on ta mõjukas ajaloo populariseerija, juhatades 1999. aastast iganädalast ajalooainelist raadiosaadet France Culture’is. Rööpselt ajaloolase tööga on ­Jeanneney täitnud mitmeid tähtsaid avalikke ameteid, sh olnud Prantsuse Rahvusringhäälingu direktor (1982–1986), Prantsuse rahvusraamatukogu direktor (2002–2007) ja riigisekretär sotsialistide kahes valitsuses (1991–1993). 15. oktoobril esineb Jeanneney Tallinnas Prantsuse Instituudi, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Diplomaatide Kooli korraldataval aruteluõhtul «Euroopa eraldusjooned ja väljavaated».

Te tsiteerite tihti oma tekstides ja sõnavõttudes Cicero mõtet, et “ajalugu on elu õpetaja”. See ajendab mind küsima, millisena te näete ajaloo ja ajaloolaste funktsiooni tänapäeva ühiskonnas.

See on teema, kus valitseb selge järjepidevus antiikaja ning meie vahel. Juba sajand enne Cicerot kirjutas vanakreeka ajaloolane Polybios, et ajalugu on kõige sobilikum aines riigimeheks ettevalmistumisel nagu ka saatusehoopidega leppimiseks, kui hiljem võimust ilma jäädakse. Ent milles ajaloo kasulikkus täpsemalt seisneb, seda eriti tänapäeval? Ennekõike aitab ajalugu pääseda hetke lummusest, ta lubab seada uudised tähtsuse järjekorda. Ma ei taha teha etteheiteid ajakirjandusele, tema ülesanne ongi teavitada meid jooksvatest sündmustest. Kuid meil on vajalik siiski osata paigutada sündmusi laiemasse konteksti, neid diskrimineerida, sest muidu võtab olevik meie üle võimust ja me minetame oma kriitilise otsustusvõime. Teisedki erialad on selleks kasulikud, ent ajalugu eriti, sest see lubab meil kõige edukamalt luua oleviku suhtes distantsi. Distantsi loomine ei tähenda üksnes sammu tahapoole, et suuta toimuvat avaramas perspektiivis vaadata, vaid see tähendab niisamuti mõtlemist inimkonna ajaloo erinevate arengurütmide üle. Iga konkreetne asjaolude seis sünnib erinevate ajakulgude kohtumisest, on nähtusi, mis liiguvad aeglaselt, mõni näib otsekui liikumatu, samas kui teised on kiireloomulised; mõnda arengut tuleb mõõta kümnendite, mõnda põlvkondade, mõnda sajanditega – iga sündmust peabki vaatama nende erinevate ajakihistuste ristumises. Alles siis on võimalik otsustada, kas tegemist on millegi täiesti uuega või mitte ja vastavalt käituda.

Ma ei taha sellega öelda, et ajaloos esineb kordusi, ajalugu ei korda ennast kunagi, selleks on tal liiga palju kujutlusvõimet. Kuid ajaloos kohtame sageli peegeldusi, sarnasusi, analoogiaid, mida on huvitav ja õpetlik jälgida. Leian, et see on suur privileeg, kui suudetakse ära tunda algupärast ja mitte liialdada enneolematuga, nagu ka hoiduda kõige käsitamisest ühesuguse ja muutumatuna.

Ajaliste vastavuste ja erinevuste tajumine on vajalik sellekski, et suuta hinnata meie tegutsemisvõimalusi. Sest igal konkreetsel ajahetkel, kus saavad kokku erinevad jõujooned ja ajarütmid, avanevad erinevad võimalused tegutsemiseks. Suutlikkus neid võimalusi hinnata on väga oluline nii poliitilises kui ka kõlbelises plaanis.

Viimased viisteist aastat olete vedanud populaarset raadiosaadet “Aegade sõltuvus” (“Concordance des temps”), mille pealkiri võtab hästi kokku teie suhte ajalukku: kõige enam huvitavadki teid sarnasused mineviku ja oleviku vahel, mis päevasündmuste ajel ootamatult esile tõusevad. Kuidas te aga näete juhuse ja paratamatuse vahekorda ajaloos?

Jorge Luis Borgesel on kogumikus “Aleph” üks väga õnnestunud novell pealkirjaga “Teoloogid”. Seal on juttu kahest ketserlusest, mis levisid varakristlikel aegadel. Ühe järgi käib ajalugu ringiratast ja kõik kordub, nad asendavad risti ringiga, kummardavad papakoisid, veepeegeldusi, kajasid jne. Nende hinnangul ei muutu midagi ja kõik pöördub alati tagasi. Seega pole põhjust eriti tegutseda, see on usulahk, mis peaks viima omalaadi ataraksiani, meelerahuni. Teine usulahk väidab aga vastupidi, et miski ei kordu iial, et kõik on alati uus, ja see päädib paratamatult teistsuguste probleemidega, sest sekti liikmed püüavad vabastata maailma kõikvõimalikest kuritegudest ja õudustest neid ise sooritades, sest siis ei saa need enam kunagi korduda...

Ajaloolist arengut tulekski määratleda nende kahe äärmuse vahel, ja see paneb meid mõtisklema juhuse rolli üle ajaloos. Juhus on ajaloolase igapäevane leib, ta kuulub küll sattumuslikkuse valda, ent saab tähenduse läbi selle, mis talle eelnes, samas on ta ennustamatu, sest eelnenu ei määra tingimata juhuse iseloomu. Mõned loodusteadlased leiavad, et kõik on juhus, samas kui teised, nagu näiteks Nobeli laureaat Jacques Monod, näevad rolli ka paratamatusel (viitan tema raamatule “Juhus ja paratamatus”, 1970). Arutlus juhuse üle innustab viljelema mõtteharjutust, mida ma kõrgelt hindan, sest see on korraga nii õpetlik kui ka põnev: kontrafaktiline ajalugu ehk “ukroonia”. Muudame mõne detaili selles, mis tegelikult juhtus, ja püüame ette kujutada, mis võinuks juhtuda. Taipame kiiresti, et me oleme selles harjutuses täiesti vabad, sest võimalikud sündmused hakkavad hargnema igas suunas. Mõistagi on see pelgalt mõttemäng, ent samas lubab see meil sügavamalt järele mõelda asjade omavaheliste seoste, juhuse ja paratamatuse, võimaliku ja võimatu keerulise vahekorra üle. Seegi on üks viis, kuidas ajalugu võib meile kasulik olla.

Oma hiljutises valitud tööde mahuka köite sissejuhatuses nendite, et neid erinevaid uurimusi liidab see, et need kõik näitavad ajalootundmise tähtsust ühiskondlik-poliitilises tegevuses. Kuidas te konkreetsemalt näete ajaloo ja poliitika vahekordi?

Selles tõdemuses olen ma tuginenud mõistagi omaenda kogemusele. Kui ma olin kahekümneaastane, siis ma ihkasin töötada ülikoolis, uurida ajalugu, ent samuti teha põikeid avalikku ellu. Ma ei teadnud, mis valdkonnas see võiks juhtuda, mõtlesin, et vahest tegelen poliitikaga, kandideerin parlamenti vms. Mul ei olnud soovi jääda kogu eluks akadeemilisse vandlitorni. Kuid samas tahtsin säilitada võimaluse pöörduda alati, kui selleks soov, tagasi akadeemilisele tööle.

Seega olen pidanud tihti mõtlema, kuidas ajaloolase väljaõpe aitab poliitiliste või muude otsuste langetamisel. Kindlasti pakub ka psühhoanalüütikule, sotsioloogile või füüsikule tema eriala teatud tuge, ent iga kord, kui ma olen pidanud töötama vastutavates ametites, olgu siis Prantsuse Rahvusringhäälingu ja Prantsuse Rahvusraamatukogu direktorina või valitsusliikmena (olin riigisekretär, kellel ei olnud mõistagi väga palju võimu), olen pidanud tõdema, et ajaloolase koolitusest on mulle tõusnud palju kasu. Mõistagi ei teinud see minust kõiketeadjat ega pakkunud tarkuse tagatist. Kuid see andis mulle võimaluse võrrelda, mõista inimeste käitumist, näha jõudude vahekordi, mõista üksiku ja üldise, individuaalse ja kollektiivse tähtsust.

Leian, et see peab paika ükskõik millise juhi puhul. Te leiate vähe suuri riigimehi, vähemalt mitte Prantsusmaalt, ent niisamuti Inglismaalt, kellel poleks olnud ulatuslikke ajaloolisi teadmisi. Võtame ükskõik millise valitseja, kes on etendanud olulist rolli 20. sajandi Prantsusmaa ajaloos: Georges Clemenceau, Jean Jaurès, Charles de Gaulle või François Mitterrand – kõik väga laialdaste ajaloohuvidega. Eriti silmatorkav on see kahe isiku puhul, keda ma tõeliselt imetlen – Clémenceau ja De Gaulle.

Kuid mõistkem mind õieti, nii neid kui teisigi võib ajalugu ka eksitada. Sest ajalugu on lõputu varamu, kust võib leida kõike seda, mida parasjagu soovitakse, eriti õpetlikke lugusid. Viimased võivad tihti olla illusoorsed. Meenub juhtum, mil üks gollistlik vastupanuvõitleja, Louis Terrenoire, külastas 1957. aastal kindral de Gaulle’i, siis kui viimane elas tagasitõmbunult Colombey’s. Vestluse käigus võttis De Gaulle jutuks Adolph Thiers’i, kes oli olnud 35 aastat võimul ja seejärel sealt ära saadetud. De Gaulle lisas: “Jah, ta kõrvaldati võimult, ent seejärel kirjutas ta mitmeid raamatuid ja 70-aastaselt saadi uuesti aru, et ta on asendamatu.” Terrenoire kirjutas sellepeale mõneti naiivselt oma päevikusse: “Ma arvan, et ta pidas selle looga silmas iseennast.” Ajalugu ei ole kunagi võti, mis lubab kõike mõista või kõike otsustada.

Viimastel kümnenditel näib meie vahekord minevikuga olevat läbi teinud olulise teisenemise, mida paljud nimetavad “mälestamisajastu saabumiseks” – üha enam dikteerib meie suhet möödanikuga ajaloosündmuste juubelikalender. Teid võib pidada omalaadi “mälestamisspetsialistiks”, seda alates 1980. aastatest, mil president Mitterrand’i palvel oli teie vastutada Prantsuse revolutsiooni kahesajanda aastapäeva tähistamine. Mida te arvate sellest mineviku kollektiivse mälestamise paisuvast populaarsusest?

Hakatuseks leian, et selleski küsimuses ei tohi liialdada enneolematuga. Näiteks föderatsiooni püha tähistamine 14. juulil 1790 oli samuti mälestamispäev – vaid aasta pärast Bastille vallutamist. Rääkimata sellest, et kristluses ei ole kunagi lakatud mälestamast Kristuse ristisurma. Kuid sellele vaatamata on teil kindlasti õigus, et viimasel ajal oleme saanud tunnistada teatavat huvi kasvu minevikusündmuste mälestamise vastu. Kui ma juhtisin Prantsuse revolutsiooni kahesajanda aastapäeva pidustusi, siis korraldasin suure näituse varasemate juubelite tähistamisest. 1839. aastal, kui revolutsioonist möödus 50 aastat, ei korraldatud selle tähistamiseks suurt midagi, ent 1889. aastal kasutati revolutsiooni sajandat aastapäeva selgelt riigi poliitilistes huvides. Prantsusmaa väljus parajasti diplomaatilisest isolatsioonist, mis oli järgnenud preislastelt lüüasaamisele, ja püüdis saavutada uut stabiilsust ja kodanike usaldust. Juubel oli selleks suurepärane võimalus ja nii püütigi pidustustega näidata riigi kuulsusrikast minevikku ja veenda rahvast, et edaspidi hakkab kõik ülesmäge minema. 1939. aastal, revolutsiooni 150. aastapäeval, oli atmosfäär täiesti teine. Peeti vähem pidulikke tseremooniaid ja rõhk asetati Ameerika revolutsiooni virgutavale eeskujule. Silmitsi kasvava Saksa ohuga lubas see anda märku ameeriklastele, et meil on teid vaja, et me ei teinud oma revolutsiooni üksi, et me ei soovi olla liiga pretensioonikad...

1989. aastal oli Mitterrand hiljuti uuesti presidendiks valitud, see oli kiire arengu ja suure vabaduse periood. Andsin endast parima, et revolutsiooni juubelit väärikalt tähistada ja korraldasin samaks aastaks Berliini müüri langemise... See on mõistagi nali, ent lubab rõhutada, kuivõrd sedalaadi mälestusüritused sõltuvad ära juhustest ja ootamatustest. Me saame ette ennustada tähtpäeva saabumist, ent me ei suuda ennustada, millisesse ajaloolisse konteksti see satub ja mis tähenduse seeläbi omandab. Nagu praegugi, mil tähistame saja aasta möödumist Esimesest maailmasõjast, samal ajal kui sündmused nii Iraagis kui ka Ukrainas teevad meid põhjusega väga murelikuks uue suure konflikti võimalikkuse üle.

Ent kui pöörduda tagasi mälestusbuumi põhjuste juurde, siis ilmselt tuleb neid otsida esmajoones uudiste kasvavast survest, millest me ennist rääkisime. Me elame maailmas, kus distants meie ja sündmuste vahel kahaneb pidevalt, kus informatsioon käib meil pidevalt kannul. See olukord tekitab vajaduse tugipunktide järele, mida ajaloolised tähtpäevad pakuvad. Teiselt poolt kummitab meid aga üha enam tunne, et meie rahvuslik enesekindlus on hajumas ja seegi innustab otsima minevikust rohkem või vähem tegelikke või müütilisi ajahetki, mis pakuksid tuge ja looksid mulje järjepidevusest. Avalik võim peaks kasutama seda olukorda selleks, et valida välja sobilikud sündmused ja seletada seejärel nende tähtsust ja tähendust noorematele põlvkondadele. Mõistagi ei tohi hakata jagama miinus- ja plussmärke, stiilis “head serblased” ja “halvad horvaadid” või vastupidi, kui rääkida Esimesest maailmasõjast. Vaja on seletada, kuidas see suur sõda sai võimalikuks, milliseid järeldusi saame sellest teha jms.

Nagu jutuks tuli, tähistame tänavu saja aasta möödumist Esimesest maailmasõjast. Sellega seoses avaldasite hiljuti väikese raamatu “Suur sõda: nii kaugel, nii lähedal” (La Grande Guerre, si loin, si proche, 2013), kus arutlete selle üle, kuidas peaks seda sõda tänapäeval tähistama. Kas võtaksite oma vaated lühidalt kokku?

Kui katsuda minna kohe asja tuumani, siis esmalt leian, et meil on kohustus avaldada austust nendele inimestele, kes pidid kannatama rindel või kes vaevlesid tagalas. Tegemist on omalaadi kodanikukohustusega, mida ei saa võtta kergelt. Teiseks tuleb aga seletada, et see, mis seda sõda ajendas, paistab tänapäeva vaatenurgast täiel määral mõttetusena. Samas peame hoiduma anakronistlikest hinnangutest, eesmärk on mõista ja analüüsida seda, mis juhtus. Kõige olulisem tundub keskenduda põhjuste ahelale, mis viis sõjani, mida keegi õigupoolest ei soovinud. See on vajalik nii sündmuse enese kui ka tema hilisemate tagajärgede mõistmiseks.

Esimene maailmasõda algas üsna traditsioonilise, 19. sajandi laadis sõjalise konfliktina, mis ei pidanud kestma kuigi kaua, loodeti, et viljakoristuse ajaks või vähemalt jõuludeks ollakse kodus tagasi. Kuid see traditsiooniline sõda, kuhu prantsuse sõjaväelased marssisid uhkelt oma punastes pükstes, muutus õige pea traagiliste mõõtmetega tööstuslikuks sõjaks. Valdav enamik langenuid sai surma suurtükitule all, mitte püssikuulidest, rääkimata mõõgahoopidest.

Kuid Esimese maailmasõja mälestamine võiks samuti rikastada avalikke arutlusi, mis on olulised praegu. Näiteks küsimus demokraatia ja sõja vahekorrast. Kas demokraatlik riik võib alustada sõda? Toona pidasid seda lubamatuks nii paremäärmuslased kui ka sotsialistid. Või teine näide: milline on ajakirjanduse, sõnavabaduse, tsensuuri tähtsus sõjalises konfliktis? Kuidas peaksid ajakirjanikud valima patriotismi ja tõeotsingu vahel? Või veel: milline peaks olema sõjaväe ja tsiviilvõimu vahekord? De Gaulle kirjutas sellel teemal oma esimese raamatu pealkirjaga “Erimeelsus vaenlase leeris” (La Discorde chez l’Ennemi, 1924), kus ta näitab, et Prantsusmaal säilitas tsiviilvõim sõjakonfliktis enamvähem oma tähtsuse, samas kui Saksamaal loovutas keiser oma võimu väejuhtidele, Ludendorffile ja Hindenburgile, kes tegid suuri strateegilisi vigu, mis aitasid kaotusele kaasa.

Ja viimaks ma usun, et see tähtpäev võiks meid aidata mõelda Euroopa tuleviku üle, eriti Prantsusmaa ja Saksamaa suhetele. Mitte sellepärast, et Euroopa käekäik oleks taandatav Prantsusmaa ja Saksamaa läbikäimisele, kuid usutavasti on kõik siiski päri, et on Euroopa huvides, et need kaks teineteist mõistaksid.

Tänavu tähistatakse Prantsusmaal veel üht olulist ajaloolist tähtpäeva: 70 aasta möödumist Prantsusmaa vabastamisest 1944. aasta suvel. Kas te näete mingeid sarnasusi 1914. ja 1944. aasta mälestamises või kas on oht, et need hakkavad omavahel konkureerima?

Need kaks sündmust on väga erinevad, isegi kui on selge, et ilma 1914. aasta sündmusteta ei oleks olnud ka 1944. aastat. Nende kahe liigne seostamine, mille katseid oleme saanud täheldada, võib tekitada kollektiivses mälus üksnes segadust. Kooli õppekavades on juba kronoloogia vajunud tagaplaanile, mis minu arvates on rumal, sest ilma kronoloogiliste teadmisteta ei suudeta adekvaatselt hinnata iga konkreetse juhtumi tähendust. Sündmusi tuleb analüüsida nende eripärases kontekstis ja kui sõjaveteranide eest vastutav minister avaldas Prantsusmaal soovi tähistada neid kahte tähtpäeva koos, siis avaldasin sellele koos teistega avalikku protesti. Kuigi mõlemal puhul oli Prantsusmaa sõjas sakslastega, ei tähenda see, et tuleb unustada erinevused, mis neid konflikte lahutavad.

Teise maailmasõja lõpu tähistamine on seotud sootuks teiste küsimustega kui Esimese maailmasõja tähistamine, olgu selleks näiteks küsimus liitlassuhetest (ameeriklaste suur roll Prantsusmaa vabastamisel) või küsimus sisemise ja välise vastupanuliikumise tähtsusest. Neil küsimustel on olnud väga oluline roll Prantsusmaa hilisemal arengul, sootuks teistsugune kui Esimese maailmasõja pärandil.

Juhuse tahtel sattus nende kahe, laadilt ja mõjult väga erineva sündmuse tähistamine ühele aastale, ent õnneks mitte ühele kuule. Normandia dessandi mälestuseks korraldatud pidustused olid väga suurejoonelised ja õnnestunud, kohal olid Inglismaa kuninganna Elisabeth II, Ameerika president Obama, Venemaa president Putin jt. Kuid ma ei näe, mis kasu olnuks sellest, kui 6. juuni 1944. aasta dessandi tähistamine Normandias oleks seotud sündmustega 1914. aasta 28. juulil Sarajevos.

Teie hea sõber, üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi Pierre Nora koondas hiljuti oma artiklid mahukasse kogumikku pealkirjaga “Avalik ajaloolane” (Historien public, 2011). Kas see nimetus võiks sobida teilegi?

Avalik ajaloolane on see, kes peab vajalikuks aeg-ajalt sekkuda ühiskondlikesse vaidlustesse, mis käivad päevakajaliste küsimuste ümber. Ja mitte selleks, et kuulutada tõde, vaid selleks, et oma elukutse eripäradest lähtudes, millest meil oli enne juttu, pakkuda probleemile teistsuguseid vaatenurki. Leian, et kui ajaloolane on selleks suuteline, siis on see õigupoolest tema kohustus. Pean seda Nora väljendit väga õnnestunuks ja arutlen samas vaimus omaenda artiklikogumikus “Vabariik vajab ajaloolasi” (La République a besoin d’historiens, 2010).