Juhtkiri: mida teha sõrmejälgedega?

Sõrmejälgede lugeja. Foto: AP / Scanpix

Õigusriigi kaitseliin ei kulge mööda küsimust, kas meil on mõni andmebaas olemas või mitte. Pigem on küsimus reeglites, kuidas me andmeid ja tehnoloogiaid kasutame.

Ja reeglidki on eelkõige selleks, et tavaliste kodanike ning näiteks õiguskaitseasutuste vahel edeneks ja püsiks usaldus. Esmapilgul tundub passide välja­andmisel kogutud sõrmejälgede andmete kasutamine igapäevases politseitöös olevat täiesti loomulik lahendus, ent enne sellise korra sisseseadmist peab olema detailideni selge, kuidas ja mis tingimustel seda teha võib. Pelgalt fraasiga, et õige hõlma ei hakka keegi, õigusriigis läbi ei saa, või kui saab, siis pole see enam õigusriik.

Biomeetrilised passid, mis sisaldavad selle omaniku digitaalset näopilti ja sõrmejälgi, on Euroopas kasutusel olnud juba mõned aastad. Kui Eesti kodanikud said 2008. aasta lõpus õiguse reisida viisavabalt USAsse, oli selle eeltingimuseks biomeetrilise passi olemasolu. USA ongi olnud biomeetriliste dokumentide eestvedaja (või pealesuruja?) maailmas. See on osa 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutele järgnenud turvameetmete karmistamisest.

Paljudes riikides võetakse piiriületajalt sõrmejäljed. Selles valguses on mõnevõrra veider, et nii kogutud eurooplaste sõrmejälgede andmebaase saavad kasutada välismaised eriteenistused, aga mitte oma politseinikud raskete kuritegude avastamiseks.

Ent niisama lihtne see probleemistik siiski pole. Isikuandmeid võib koguda vaid nii palju, kui on minimaalselt vajalik deklareeritud eesmärkide saavutamiseks, muudel eesmärkidel võib neid kasutada vaid inimese nõusolekul või selleks pädeva organi loal. Passi saamisel pole kelleltki küsitud luba tema sõrmejälgede kasutamiseks muul otstarbel kui selle kindlaks tegemiseks, kas passi esitaja on ikka selle õige omanik.

Kindlasti tuleb välistada, et politseinikud kasutavad andmebaase kontrollimatult. Andmebaasi kasutamise ees peab olema mõistlik lävepakk – uurija peab selgitama, mida, milleks ja kuidas täpselt ta teeb. Selleks võiks olla näiteks kohtuniku luba kuriteopaigalt leitud sõrmejälgede ning andmebaasi võrdlemiseks. Igal juhul on tarvis üpris detailset reeglistikku ning üksiti ka toimivat järelkontrolli õiguskaitsjate tegevuse üle.

Omaette küsimus on, et tuvastamise tehnoloogiad arenevad ning võib-olla polegi kaugel päev, kus näo ja nime kokku viimise programmi on võimalik kasutada tavalise nutitelefoniga. See hägustab oluliselt politseiliku ja igapäevase piiri. Mis väärtus on siis näiteks sõrmejälgede andmebaasil?