Martin Kala: hapnikku inimlikkusele

Martin Kala Foto: SCANPIX

Benediktiini munk Matthew Paris kirjeldab 13. sajandil oma teoses «Chronica Majora» Euroopa toonaseid meeleolusid: «Selsinatsel aastal (1240) pääses üks jälestusväärne saatanarahvas – arvutu mongoli-tatarlaste armee, teadagi – lahti oma kodust, tungis läbi suurte Kaukasuse mägede ja valgus edasi nagu kurjad vaimud. Kuna nad on ebainimlikud ja elajalikud, pigem koletised kui inimesed, siis on nad verejanulised, rebivad tükkideks koeri ja inimesi ning õgivad nende toorest liha. Nende hobused on suured ja tugevad ja nad söövad oksi ja isegi puid. Neil ei ole inimlikke seadusi, nad ei tunne mingeid mugavusi, võivad juua sogast või mudast vett, kui veri on otsas. Nad ei tunne ühtegi keelt peale enda oma, mida keegi teine ei mõista, kuna vähemalt senini pole olnud sellele juurdepääsu... Ja niimoodi tulid nad valguskiirusel ristirahva sekka, laastades ja tappes, jahmatades kõiki õuduse ja võrreldamatu koledusega.»

Homo kui rahvavaenlane

Muigega võiks öelda, et keskaegne nägemus mongoli vallutajast kõlab nagu eestlaste ammune rahvavaenlane: homoseksuaal. Ta tuleb, et anda – nätaki – pasunasse kõigile kõrge moraalitundega hetero-eestlastele, kes vabisevad õõvastusega, sest ohus pole ainult nende peremudel ja lapsed, vaid kogu riigi allesjäämine, moraal ja muu. Vääritute, ähvardavate geide marss on laastav ja lammutav; otsekui üleujutus, mille järel ei ole enam midagi – ei ühiskonda, ei rõõmu, rahvusest rääkimata –, muidugi peale nende endi ja nende väärastunud peremudeli. Ka mongolite ülemkhaani hoiatus Buhhaarale ja Samarkandile kõlas üsna tabavat: «Kõik, kes alistuvad, jäetakse ellu. Ülejäänud hävitatakse viivitamatult.»

Kes sellist juttu üldse enam usub või kuulab? Tuleb välja, et siiski kuulab. Kooseluseadusega kaasnevad arengud on oluline osake Eesti kaasaja-loo pöördumatust momendist – ükskord pidi läbimurre tulema niikuinii. Kuid ülaltoodud märked verejanulistest mongolitest ja Ukraina kodusõja taustal räuskav ja hirmujuttudest kubisev Vene propaganda sarnanevad oma vormilt ja loogikalt selle kirglikkusega, millega eestlased endast erinevaid kardavad. Mind üllatab, et see mind siiani jahmatama paneb – nii et võta või jäta.

Kui Eestis 2006. aastal valmivat perekonnaseaduse eelnõu arutati, domineeris samasooliste perekonnaõiguslike suhete küsimuses abiellumise kontseptsioon laiemalt. Keskenduti ka ühiskondlikele ja rahvuslikele väärtustele, kuid peamiselt üritati defineerida «omasooiharust». Väsitav on kuulda, et Eestis perekonnasuhete üle väideldes keskendub siiani suur osa avalikust debatist – mille sisuks on ühiskonna suurem tolerantsus ja võrdne kohtlemine seaduse silmis – jätkuvalt teisejärgulistele argumentidele, esimeseks tõestuseks on võikad loosungid tänavamiitingutelt. Samas on märksa turvalisem põlata homosid, sest vaevalt suudaksid nad oma hälbe juures tulla enese kaitseks välja millegi tõsiseltvõetavaga. Homod ju ennast ka ei aita – planeerivad järjekordse paraadi, teevad tänavatel ja meedias kisa-kära, peletavad alalhoidlikke tavainimesi ja tulemusena ongi ühiskond taas tagajalgadel.

Eesti vaatenurk, milles seksuaalvähemuste probleeme lahatakse, on jätkuvalt omasooiharuse defineerimine. «-seksuaal» on pikantsem kui «eriomadus» või «vähemus». Küsimus on selles, miks loetakse Eestis geiliikumist, homode õigusi ja muud samasooliste suhetel põhinevat nimelt seksuoloogia ja meditsiini haldusalasse, mitte sotsiaalia alla.

Mihkel Raud sõnastas selle tervelt dekaad tagasi üsna vaimukalt: «Erinevalt alkoholismist pole homoseksualism haigus. Kuid kindlasti on seda homofoobia.» Analüüsida tuleks seda, keda või mida tegelikult kardame. Euroopas on räägitud homovastase diskriminatsiooni seadustest, mis mainivad homofoobia selget olemasolu just poliitilise klassi puhul. Religioonist rääkides on kooseluseadusele vastuseis tänu sellele, et see on vastuolus kellegi usuliste vaadetega, sama absudrne kui see, et ühele on küpsiste söömine keelatud, kuna teine dieeti peab. Muigama panev on rääkida sellest maailma kõige tagasihoidlikuma usulise aktiivsusega eestlaste kontekstis.

Ropp retoorika

Õli lisasid tulle vulgaarsed või lausa rumalad ütlemised, tihti seaduse vastu olnud poliitikutelt, millel oli omadus keskenduda mitte teemale, vaid pigem ärapanemisele. Iseasi on see, kas poliitikule on tõesti antud voli arvata, mis on moraalilt õige ja mida hukka mõista.

Kui Igor Gräzin kirjutab avalikult tagumiku-viguritest või tõmbab paralleele inimeste ja loomaliikide vahel («Madu ja kärnkonn on kah jäledad, aga on inimesi, kes neid armastades saavad bioloogiateaduste doktoriteks…»), on see maitseküsimus. Kuid kui tegemist on moraalipiiride kompamisega või kui jutt liigub üsna ligilähedal avalikule vaenu õhutamisele ühiskonnas, peab rahva mandaadiga saadik oma sõnu rohkem kaaluma. («Ma hakkan vaikselt kooselu seaduse tegijaid vihkama ja mõtlema sellele, et nende ­aatekaaslaste vangipistmine 1937. aasta Inglismaal võis olla õige.») Laimu ja ebameeldivate ütlemiste eesmärk on tihti sildistada tervet ühiskonnagruppi, mille tulemusena võib jääda normaalne arutelu olemata ja avalikult on võimalik vaid üks seisukoht, mille sisuks on sageli hirm. Iseasi on muidugi see, kuidas kavatseb tõenäoliselt Andrus Ansipi asemel Euroopa Parlamendi saadikuks suunduv Gräzin neid väljaütlemisi oma uutele Euroopa kolleegidele seletada?

Paljudes Euroopa riikides on säärased küsimused ammu reguleeritud. Külma sõja aegses maailmas, mil meie Nõukogude haardes vaevlesime, tegid lääneriigid läbi ulatuslikud muutused oma suhtumistes inimõigustesse ja -väärtustesse üldse. Holland, mida võib julgelt pidada maailmas mitmete sotsiaalsete muutuste laboratooriumiks, seadustas homoabielud 2001. aastal. Ja perekonna mõistegi on Euroopas praeguseks ümber defineeritud. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, mille üheks ülesandeks on inimõiguste konventsiooni valvata, on juba otsustanud, et pereeluna tuleb käsitada ka samasoolise paari kooselu. Muide, Eestigi on end konventsiooniga sidunud.

Värsket õhku!

Kontrastiks Eestis ilmuvatele sallimatutele väljaütlemistele tooksin vastunäite selle nädala alguses Euroopa Parlamendis Euroopa Komisjoni tulevaste volinike kuulamiselt. Hollandi volinikukandidaat ja tulevane Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans puudutas kodanikuõiguste küsimuses homoteemat läbi Euroopa nn inimarengu paradigma: «Kui ma oleksin öelnud oma vanavanematele 40 aasta eest, et Hollandis võivad homod täna abielluda, oleksid nad ilmselt mulle arsti kutsunud. Kui ma ütleks aga oma lastele, et täna ei tohi Hollandis kaks meest teineteisega abielluda, pööritaksid nad silma ja arvaksid, et olen peast segi.»

Kooseluseadusega tekitatud uus parameeter on suureks kontrastiks mitmes Euroopa territooriumil asuvas riigis valitsevale korrale, kus üleminekuid sümboliseerivad uued, ületamatuna mõjuvad eneseotsingud ning kus võõraid hoitakse väljaspool ja erinevaid range kontrolli all. Mina võin aga täna samuti oma lastele või vanavanematele uhkelt ja tänuväärselt serveerida, et Eesti on esimene endise idabloki riik maailmas, kes on end totaalselt postsovetlikust olevikust lahti rebinud ja sellise hiiglasliku ühiskondliku muutuse läbi teinud. Riigikogu-esisel platsil avanes eile hea pilt: süngete põhiseadusparagrahvidega täidetud hurjutavaid plakateid varjutamas rõõmsad ja naeratavad, lilli jagavad noored. Atmosfääri paisati värsket hapnikku!

Nüüd on kindlasti vaja aega, et saavutataks rahva üleüldine valmisolek asjade uut asetust aktsepteerida, kuid juba praegu vaatab suur osa kaasmaalasi oma kodumaale värske, uhke pilguga, mõeldes, et väike, hubane ja kaasaegne Eesti tegi esimesena ära. Tartu Ülikooli uurija Kristjan Vassili uuringule toetudes pooldavad samasooliste kooselupuudutavat seadusandlustesmalt noored eestlased, kelle isiksuseomaduste hulka kuulub avatus uutele kogemustele. Loodan, et ka ülejäänute puhul järgneb tasapisi mõistmine, et homod ei olegi verd joovad, koeri tükkideks rebivad ja toorest liha õgivad barbarid. Ääretult tähtis ongi viimastel nädalatel maha peetud debatt nii olulistel teemadel just ühiskondliku mõtlemise arengu seisukohalt.

Mistahes ühiskonna tervis ja turvalisus sõltub suuresti sellest, mismoodi ta oma nii-öelda nõrgematesse suhtub. Näiteks seadusandja ei saa seadusega sallimatust kaotada, küll aga saab oma kodanikke selle eest kaitsta ja hoiakuid pehmendada. Mida mina isiklikult sellest kõigest kaasa võtan? Esiteks teadmise, et võrdõiguslikkuse eest saab võidelda ka siis, kui see sind otseselt ei puuduta. Ja teiseks, et nüüd tuleb jätkata selgitustööga, et elus polegi kõik vaid must või valge ning et keegi ei peaks end Eestis ohustatuna tundma.