Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/07/13/206558t1h3216.jpg)
Kütusevarud on üks põhjustest, miks kõik põhjapooluse lähedal asuvad riigid on viimasel ajal Arktikale varasemast olulisemalt rohkem tähelepanu hakanud pöörama. USA ja Kanada võivad lahendada aastakümneid kestnud piirivaidluse, maadejagamine käib ka mujal.
Kahtlemata on põhjaalade nafta- ja gaasivarud äärmiselt olulised, ja mitte ainult riikidele, kes selle piirkonnaga otse seotud.
On ju näiteks Hiina üheks huviks seal just võimalikult sulanud mereteed, mis lühendaks kaubareise. Lisaks võib sulamine muuta piirkonna oluliseks mitmete riikide kaitsestrateegiale, selle tähtsust on rõhutanud ka NATO.
Kütuseotsingutele ja sõjalaevadele kipuvad aga jalgu jääma keskkonnaküsimused. Nii kaua kui Arktikat illustreerib pilt väiksest armsast jääkarupojast, on kõik kahtlemata nende tähtsusega nõus.
Väheusutav aga, et see pilt jääb püsima, kui see hapra loodusliku tasakaaluga piirkonnas asendada naftapuurtorni või gaasitoru ning patrullivate mereväelastega.