MRP sõlmimise ja esimeste Moskva nõudmiste vahele jäi terve kuu. Ometi jäi see aeg kasutamata. Suve hakul võeti riigikogus vastu Eesti julgeolekupoliitika alused. Kuidas paistab nende valguses riigi juhtkonna tegevus 1939. aastal, arutleb ajaloolane Allan Käro.
Hiljuti riigikogus heaks kiidetud julgeolekupoliitika alustes on üks kergelt hämmeldust tekitav lause. Peatükis, kus on sõnastatud Eesti julgeolekupoliitika eesmärgid ja põhimõtted, on öeldud: «Eesti julgeolekupoliitika on suunatud ohtude ennetamisele ning vajaduse korral kiirele ja paindlikule reageerimisele.»
Mitte et selles lauses iseenesest midagi valesti oleks. Hämmeldust tekitab pigem see, et mingit muud julgeolekupoliitikat ei olegi võimalik eesmärgiks seada. Ei saa ju kutsuda üles tegutsema ohte mahamagavalt, hilinedes ja jäigalt eksiarvamustel püsides. Iseasi, et vaatamata kõige parematele kavatsustele juhtub kurvakstegeva regulaarsusega, et välja kukub ikkagi nii nagu alati ehk eelmises lauses kirjeldatud viisil.
Iseenesest võiks sellise «me kavatseme olla ilusad ja targad»-stiilis kuulutuse peale õlgu kehitada, kui see ei omandaks Eesti viimaste aastate julgeolekupoliitika valguses veidi teise tähenduse. Nimelt võttis Eesti natuke aega enne liitumist NATOga seisukoha – hiljem selle ka ametlikes dokumentides must valgel kirja pannes –, et sõjalise ohu võib välistada.
Kui mingit ohtu ei tunnistata, siis ei saa selle vastu ka ennetavalt midagi ette võtta. Ja vastupidi, kui ohu olemasolu on omaks võetud, siis on iga selle tõrjumiseks astutud samm põhimõtteliselt ennetav. Nii võib kõnealuses lauses näha pigem kinnitust, et Eesti ei kavatse ohte enam eitada. Mis pärast Vene-Gruusia sõda oleks ka üpris keeruline.
Kuna aga kirjeldatud põhimõte on nüüd meile riigikogu poolt käsulauaks seatud, siis pole palju küsida, kuidas vastas sellele Eesti riigi juhtkonna tegevus 1939. aasta sügisel. Pole ju saladus, et just selles ajas on meie julgeolekupoliitilise mõtlemise juured.
Võtame lihtsuse mõttes selle kuuajalise perioodi, mis jäi Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimise ja baasidelepingu üle peetavate läbirääkimiste alguse ehk 1939. aasta 23. augusti ja 24. septembri vahele. Tõsi, kui rääkida ohtude ennetamisest, siis rangelt võttes peaks käsitlema juba 23. augustile eelnenud aega.
Näiteks väitis 1939. aastal välisministeeriumis väliskaubanduse osakonna direktori ametikohal olnud Georg Meri oma mälestustes, et tegi juba suve alguses välisminister Karl Selterile ettepaneku tegutseda lähtudes võimalusest, et Moskva ja Berliin võivad Balti riikide arvel kokku leppida (Suomen Kuvalehti 13.9.1991).
Kuna Meri ettepanek jäi sinnapaika, siis oleks selline analüüs siinkohal lihtsalt liiga keeruline, sest tegeleda tuleks asjadega, mida ei juhtunud, taustaks kogu selle suve diplomaatilised keerdkäigud Euroopas ja maailmas. Pärast 23. augustit toimunu puhul on aga probleemi asetus tunduvalt lihtsam.
Sellel päeval (tegelikult küll juba 24. augusti esimestel tundidel) jaotasid Stalini NSV Liit ja Hitleri Saksamaa MRP salajase lisaprotokolliga Ida-Euroopa oma huvisfäärideks, millega oht Eesti Vabariigi julgeolekule muutus selgeks ja käegakatsutavaks.
Esimesed nõudmised Eestile esitas NSV Liit 24. septembri õhtul, kui Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama läinud välisminister Selter kohtus oma ametivenna Vjatšeslav Molotoviga. Kuu on poliitikas väga pikk aeg.
Seega tuleb esitada kolm küsimust. Esiteks, milline informatsioon oli Eesti juhtkonna käsutuses. Teiseks, millised järeldused sellest informatsioonist tehti. Ja kolmandaks, milliseid samme nende järelduste põhjal astuti.
Iseseisvuse taastamise järel on Eesti ajaloolastest vast kõige detailsemalt nimetatud kuud käsitlenud Jüri Ant oma 1999. aastal ilmunud raamatus «Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest» ja Magnus Ilmjärv «Hääletus alistumises». Viimase esmatrükk ilmus 2004. aastal, parandatud ja täiendatud trükk 2010. aastal (sealt on pärit siin viidatud leheküljed).
Esimese küsimuse osas on mõlemad ajaloolased ühel arvamusel, Eesti juhtkonnani jõudsid teated salaprotokollist, millega Eesti määrati NSV Liidu huvisfääri, märkimisväärselt kiiresti. Kui Ant lihtsalt nendib seda (lk 40), siis Ilmjärv pühendab terve peatüki kõige erinevamatele infoallikatele ja -kildudele (lk 531–546).
Tollastest asjaosalistest võib-olla kõige selgesõnalisemalt on sama kinnitanud varasematel aastatel Eesti luuret juhtinud ja 1939. aastal sõjavägede staabi ülema abi ametis olnud kolonel Richard Maasing. «26. augustil 1939 Eesti sõjavägede staap sai esimesi andmeid, et Molotov-Ribbentropi läbirääkimistel Balti riigid on nihutatud N. Vene huvide piirkonda,» kirjutas ta koguteose «Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas» teises osas (ilmus 1955. aastal Rootsis, lk 46).
Teise küsimuse ehk saadud andmete hindamise koha pealt on aga Ant ja Ilmjärv erinevatel seisukohtadel. «Vabariigi valitsus ei uskunud saabunud informatsiooni,» kirjutas Ant (lk 40). «See sumbus põhiliselt riigijuhtide ja diplomaatide kabinettide vaikusse.»
Ilmjärv on veendunud, et Eesti riigijuhid suutsid olukorda adekvaatselt hinnata. «Toodud faktid peaksid tõestama, et informeeritud arvamus Tallinnas, Riias ja ka Helsingis oli teadlik, et 23. augusti kokkuleppega olid Eesti, Läti ja Soome jäänud Nõukogude Liidu huvisfääri,» kirjutas ta (lk 546).
Vastuolu ei ole aga täielik, sest kõige tähtsamas küsimuses on nad üksmeelel – NSV Liidu nõudmised tulid 24. septembril Eesti juhtkonnale üllatusena. Anti kinnitusel üritas Moskva oma nõudmistega tekitada Eesti juhtkonnas šokiseisundit. «Suures osas see ka õnnestus,» nentis ta (lk 46).
Ilmjärve sõnul oli Eesti juhtkond küll valmis Moskva nõudmisteks, kuid tegelikkus oli ikkagi ootamatu. «Võib oletada, et kui Nõukogude Liidu nõudmised teatavaks said, selgus, et need olid suuremad kui need, mida oodati,» kirjutas ta (lk 580).
Illustreerimaks Eesti juhtkonna meeleolu vahetult enne Moskva nõudmiste esitamist, võib siin ära tuua lõigu riigikontrolör Karl Soonpää päevikust, kus ta kirjeldab valitsuse istungil peetud arutelu NSV Liiduga sõlmitava kaubanduslepingu üle.
«21. sept. /.../ President [Konstantin Päts] ütleb, et küll need, kes seoses allveelaeva [Orzel] putkupanekuga ja Vene reaktsiooniga sellele meile juba kadu kuulutasid, teevad suured silmad, kui kuulevad, missuguse suure ja hea lepingu saame Venega.
Küsib, kas sellest ei peaks ka lehes kirjutama. Arvatakse, et seda ei saa enne teha, kui asi kindel. Soovitatakse välisministril sõlmida leping nii ruttu, kui saab. See leping tõstab ka minul optimismi,» kirjutas Soonpää («Faatum. Eesti tee hävingule» Tallinn, 2009, lk 159).
Jääb kolmas küsimus ehk milliseid samme Eesti juhtkond astus. Anti käsitluse puhul ei saa sellist küsimust tekkidagi, sest kui riigi juhtkond oli tegelikkusest irdunud ja ohtu ei tunnistanud, siis ei saanud nad ka ennetavalt midagi ette võtta.
Kuid ka Ilmjärv nendib tegelikult sama, erinevus on vaid selles, et tema tõlgenduses valiti mittemidagitegemine teadlikult. «Eesti julgeolekut puudutavate teadete ignoreerimine ja äraootavale seisukohale asumine lubab väita, et otsus Nõukogude Liidule alistuda langetati 28. augusti koosolekul või septembri esimestel päevadel,» kirjutas ta (lk 550).
Jättes kõrvale küsimuse, kumba tõlgendust saab õigeks lugeda, tuleb nentida, et kõige tähtsamas on Ant ja Ilmjärv ühel meelel. Esiteks, informatsioon riigi iseolemisele tekkinud ohust oli Eesti juhtkonna käsutuses. Teiseks, õigeid järeldusi sellest ei tehtud. Ja kolmandaks, mingeid samme ohu tõrjumiseks ei astutud.