Jaak Urmet: tavapärane Eesti tipptase

Jaak Urmet Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Aastavahetuse paiku nägin telekast dokfilmi kuulsast USA koreograafist Vincent Patersonist. Tantsukunst ei kuulu esimese kahekümne mulle huvipakkuva ala sekka, kuid jäin poole silmaga vaatama, ja paari minuti pärast neelasin juba mõlema silmaga. Paterson on mees, kes teinud samme nii Michael Jacksonile ja Madonnale kui ka Lars von Trieri filmile «Tantsija pimeduses», rääkimata hulgast vahetutest lavateostest kuulsates saalides ja maailma parimate tantsijate osavõtul.

See ja muu, mida ekraanil nägin, pani mind, koreograafias nii võhikut, kaasa elama. Patersoni geniaalsuses, ta kunsti tipptasemes, samuti ta tantsijate tipptasemes ei olnud võimalik kahelda. Järsku sain aru, kogu oma füüsilise eksistentsi ulatuses, kus on Eesti kultuuriruumi koht maailma tipptasemega võrreldes. Jõudis lõikavalt kohale, et elan pärapõrgus, provintsis, ja maailma tipptasemel kultuuri regulaarseks nautimiseks peangi sõitma vähemalt Pariisi ja Londonisse, kui mitte New Yorki.

Oktoobri esimesel päeval nägin telekast valitud palu teise kuulsa koreograafi, inglase Matthew Bourne’i loomingust. Taas jäin esimesest pilgust peale vaatama: koreograafia ja tantsijate esitus lihtsalt oli nii puhas, ilus, mõõdetud, täpne, šikk, huvitav ja lummav. Ma tõesti, ausõna, ei vaimustu tavaliselt tantsimisest – kui seda just ei tee napis rõivastuses neiud –, aga Bourne’i ja Patersoni kunst oli loodud ja esitatud moel, mis ei jätnud kahtlust: olen näinud tegutsemas geeniusi ja tõelisi talente. Võib ju mitte midagi teada valdkonnast X, aga kui ette satub järsku geenius või talent, kes seda valdkonda valdab võrratult, siis saad aru, mis on halb ja mis on hea. Võib isegi saada fänniks. Nähes tegutsemas virtuoosi, ükskõik mis alal, me lihtsalt jääme teda imetlema. Olgu tegu balalaikamängija või trikiratturiga. Olen nautinud isegi olümpiamängude vettehüppevõistlusi ja elanud kaasa nooleviske suurmatšile.

Pärast neid kogemusi olen enda suhtes targem. Tean, et on vale öelda, et mulle ei meeldi tants, laval ennast väänutavad inimesed, kelleks on vahel isegi poolpaljad mehed. Tean nüüd, et see kõik ei meeldi mulle siis, kui see on läbi viidud tavapärasel Eesti tipptasemel. Kui see on läbi viidud maailma tipptasemel, võib see olla vaimustav.

Normaalne on Eestis pidada muusikali millekski, kuhu mees peab naise aeg-ajalt ikka viima, ise enne välja maganult, et saalis mitte magama jääda, millekski, kus lauldakse mittemidagiütleval moel mittekuidagikõlava muusika saatel mittemidagitähendavaid laule. Me ei mõista, miks mujal maailmas räägitakse muusikalidest kui olulisest nähtusest. Me lähme Eestis muusikali vaatama ja see on ju jama.

Muusika ise võib olla maailmakuulus – tulemus on mage. Aga kord sattusin muusikali vaatama Londonis. See oli täiesti teine maailm! Lugu oli lihtne, kõik oli lihtne, aga kui ilus muusika, kui head laulud, kui sarmikas esitus! Veel päevi kumises see kõik mul peas. Mis on saladus? Saladus on lihtne. Eestis puudub kriitiline mass inimesi, kes 1) moodustaks publiku, mis suudaks, oskaks nautida, tunnustada tänapäeva maailma tipptaset ja 2) suudaks tänapäeva maailma tipptaset laval pakkuda. Puudub ka raha, millega saaks vähese publiku kiuste korralikku asja teha.

See muudabki Eesti kultuuriruumi masendavaks provintsiks. Publiku mage maitse, talentide hõredad read ja rahagi puudumine. Muusikalis on vaja kümmekond lauljat, aga mida teha, kui kättesaadav on ainult üks väga hea ja üks üsna hea laulja? Ülejäänud trupp tuleb moodustada juba läbi häda ja viletsuse. Valida ei ole enam mitte parimaist parimaid, vaid teisest otsast tuleb hakata kõrvale jätma halvimatest halvimaid. Tulemuseks ongi tavapärane Eesti tipptase. Mille puhul on hea juba see, kui halb ei ole.

Tavapärane Eesti tipptase võimutseb ja vohab Eestis peaaegu igal pool, kuhu pilk ka ei satuks. See ei puuduta ainult kultuuri, vaid kogu ühiskonda. Maailma tipptaset võib tänapäeval Eestist – minule näha ja teada oleva järgi otsustades – leida vaid üksikutest valdkondadest. Vast ITst (nt küberkaitse), mõnede reaalteaduste kitsamatest sektoritest (nt ESTCube’i projekt), klassikalisest muusikast (nt Arvo Pärt, Ain Anger), kettaheitest (nt Gerd Kanter)... Nimekiri on avatud, aga kurvakstegevalt lühike, kui võrrelda seda nimekirjaga valdkondadest, kus meil ei esine küündimist üle tavapärase Eesti tipptaseme.

Mis on süüdi, et Eesti on niisugune provints? Nimetasin haritud publiku puudust ja talentkonna hõredust. Aga eks need tegurid on omakorda suuresti tingitud Eesti elanikkonna vähesusest. Tõenäosus, et siinse elanikkonna suurusesse inimgruppi sünnib Charlie Chap­lin, Michael Schumacher, Albert Einstein, Winston Churchill, Kurt Vonnegut või mõni kosmonaut, on nullilähedane, võrreldav imega. Ime võib ühe korra juhtuda – nt Paul Keres, Baruto, Andrus Veerpalu, Carmen Kass. Kuid ei juhtu näiteks 11 korda suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ühel ja samal alal, mis lubaks panna kokku Saksamaa või Argentinaga võrreldava jalgpallikoondise. Hea, kui Tõnistete duo juba olümpiahõbeda toob!

Kõike ei saa panna siiski rahvaarvu süüks. Kui maksimaalne publik on 1,3 miljonit inimest, siis on köietirimisel, naisekandmisel, tolanaljadel, «selgeltnägijate» tuleproovidel, laulda mitteoskavate inimeste laulusaadetel, süldirokil ja tühjadel seriaalikestel küll alati kuulajas-vaatajaskond tagatud, ning haritud, nõudliku publiku hulk jääb paratamatult väikeseks, kuid ometi see ei otsusta kõike. Loeb ka rahva ühiskehandi maitse, mida saab kujundada ajakirjandus, meedia ja muu avalikkus. Tahtmise ja piisava visaduse korral.

Aga midagi ei ole teha: kui eesti suve tähtsaim kultuurisündmus on laulu- ja tantsupidu, kus afišeeritakse sajanditetagust rehetarekultuuri, rääkimata Koidula-aegsest muusikamaitsest, siis ei saagi tahta, et massid oleksid teadlikud tänapäeva maailma tipptasemest. Kui hinge soojendab tantsupeoks nimetatav staadionitäie inimmassi tuim võimlemine, siis ei saagi nõuda, et mõistetaks, veel vähem hinnataks seda, kui «Luikede järves» tantsivad luiki liibukates mehed...

Kui mullu tekkis oht, et Eesti telekanalitest ei pruugita näidata rahapuuduse tõttu ühtki tänavuse jalgpalli MMi mängu, tundsin jälle haledust selle üle, millises provintsis me elame. Ei meenu, et kõne all oleks olnud võimalus võtta see raha näiteks Eurovisiooni-tsirkuse või mõne nõmeda kohaliku laulusaate arvelt. Ei, kus sa neid tohid puutuda! Kolm õhtut täis keskpärast nalja halva estraadi näol peab Eesti televaatajani jõudma!

Kui Eestis peaksid tõesti asjad jõudma nii kaugele, et telekast pole võimalik näha jalgpalli MMi kogu mahus ja otse-eetris, oleme tsivilisatsioonis langenud Paapua Uus-Guinea tasemele ning võimegi endale pastlad jälle päriselt jalga tõmmata ja vokiga vuristama hakata. Maailma tippjalgpall on lahutamatult maailma tippkultuuri osa. On isegi provintslik selle küsimuse üle arutada.

Homme kohtub Eesti jalgpalliväljakul Inglismaaga. Loomulikult rivistutakse meie vastu üles sama eesmärgiga, nagu meie rivistume üles Fääri saarte, Liechtensteini või Gibraltari vastu: võit ära vormistada ja duši alla minna. Eesti koondise poolt on välja panna tavapärane Eesti tipptase, sest välk pole ikka veel ühte samasse puusse 11 korda löönud ning meie maksimaalset kajastab 2:2 viik Hollandiga ja play-off’i võidu kaugusele jäänud EMi finaalturniir.

Mõlemad näited Konstantin Vassiljevi parimatelt päevadelt. Mis teha! Olla eestlane tähendab pidevalt pähe saada ja suures mängus vesise suuga kõrvalt vaadata, ning mitte ainult jalgpallis. Raske on olla eestlane! Kannatused ja kaotused ongi peaaegu kõik, mis meil on. Ime siis, et neistki ei taheta lahti lasta.

Lõpetan rõõmsama noodiga – tundkem rõõmu sellestki, kui hästi läheb Ragnar Klavanil ja Augsburgil Bundesligas. Tubli, Ragnar! Kõva värk! See ei ole enam tavapärane Eesti tipptase.