See ja muu, mida ekraanil nägin, pani mind, koreograafias nii võhikut, kaasa elama. Patersoni geniaalsuses, ta kunsti tipptasemes, samuti ta tantsijate tipptasemes ei olnud võimalik kahelda. Järsku sain aru, kogu oma füüsilise eksistentsi ulatuses, kus on Eesti kultuuriruumi koht maailma tipptasemega võrreldes. Jõudis lõikavalt kohale, et elan pärapõrgus, provintsis, ja maailma tipptasemel kultuuri regulaarseks nautimiseks peangi sõitma vähemalt Pariisi ja Londonisse, kui mitte New Yorki.
Oktoobri esimesel päeval nägin telekast valitud palu teise kuulsa koreograafi, inglase Matthew Bourne’i loomingust. Taas jäin esimesest pilgust peale vaatama: koreograafia ja tantsijate esitus lihtsalt oli nii puhas, ilus, mõõdetud, täpne, šikk, huvitav ja lummav. Ma tõesti, ausõna, ei vaimustu tavaliselt tantsimisest – kui seda just ei tee napis rõivastuses neiud –, aga Bourne’i ja Patersoni kunst oli loodud ja esitatud moel, mis ei jätnud kahtlust: olen näinud tegutsemas geeniusi ja tõelisi talente. Võib ju mitte midagi teada valdkonnast X, aga kui ette satub järsku geenius või talent, kes seda valdkonda valdab võrratult, siis saad aru, mis on halb ja mis on hea. Võib isegi saada fänniks. Nähes tegutsemas virtuoosi, ükskõik mis alal, me lihtsalt jääme teda imetlema. Olgu tegu balalaikamängija või trikiratturiga. Olen nautinud isegi olümpiamängude vettehüppevõistlusi ja elanud kaasa nooleviske suurmatšile.
Pärast neid kogemusi olen enda suhtes targem. Tean, et on vale öelda, et mulle ei meeldi tants, laval ennast väänutavad inimesed, kelleks on vahel isegi poolpaljad mehed. Tean nüüd, et see kõik ei meeldi mulle siis, kui see on läbi viidud tavapärasel Eesti tipptasemel. Kui see on läbi viidud maailma tipptasemel, võib see olla vaimustav.