Siseministeeriumi tellimusel juba hulk aastaid koostatav kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks ei ole ideaalne näitaja, mis annaks valdadest ja linnadest täieliku ning kõikehõlmava pildi. Siiski on selle põhjal tehtud üks ülevaatlikumaid edetabeleid, millest on kasu nii omavalitsustel endil kui ka laiemalt neil, kes Eesti kohaliku elu suundumuste vastu huvi tunnevad. Indeksi koostajad võtavad arvesse 29 näitajat.
Üldpildis on asi suhteliselt selge: Eesti kõige võimekamad omavalitsused, st need, kellel on enam potentsiaali midagi oma elanike huvides ära teha, asuvad eelkõige Tallinna ümbruses Harjumaal, esikümnesse mahuvad aastate 2010–2013 põhjal ka Tartu ja Kuressaare linn. Vähema võimekusega omavalitsusi leiab üle riigi, kuid silmapaistvaim nende kogum asub Kagu-Eestis. Üllatusi see pilt väga ei paku, ent nagu öeldud, ei saa puhtalt selle indeksi põhjal veel tulla välja hinnanguga, et lõpus asuvad omavalitsused on tingimata halb paik elamiseks – nagu märkis eile Postimehe veebiversioonis tabeli kõige viimase, Valgamaa Õru valla vanem Agu Kabrits, on seal hea finantsdistsipliin, lasteaiakohad erinevalt Tallinna kandist olemas. Kuid tegu on väikese vallaga ning KOVi võimekuse indeksis tõusevad esile suured omavalitsused, sest ka elanike arv on üks oluline kriteerium, mis näitab omavalitsuse potentsiaali midagi ära teha.
Oluline küsimus, mida KOVi võimekuse indeksi põhjal uurida, on see, kas omavalitsuste ühinemine on nende võimekust parandanud. 2013. aasta oktoobris toimusid Eestis kohalikud valimised, mille tulemusel ühines 18 omavalitsust seitsmeks uueks üksuseks. Kõik neist on indeksi alusel koostatud tabelis kohta varasemaga võrreldes parandanud, sh pooled tõusid enam kui saja koha võrra. Samas on indeksi koostajad ettevaatlikud selle järelduse tegemisel, et ühinemine kindlasti parandab omavalitsuste võimekust kõigi valdkondade lõikes. «Üheselt mõistetavat hinnangut on keeruline anda,» tõdeb aruanne.
Seni toimunud ühinemiste puhul jääb näiteks silma see, et ükski 2005. aastal ühinenud omavalitsusüksus pole suutnud peatada rahvaarvu vähenemist. Seega, ühinemine küll suure tõenäosusega parandab omavalitsuse võimekust, ent igal konkreetsel juhul võib olla erisusi, ning tegemist pole ka mingi imerohuga, mis varasema kehva asjaajamise paugupealt korda seaks.
Võib nõustuda siseminister Hanno Pevkuriga, et omavalitsuse võimekus on tugevalt seotud sellega, kuivõrd sealsed tööandjad suudavad luua töökohti. Kuna töökohti taas ei looda sinna, kus pole võtta tööjõudu, on väikese elanike arvuga omavalitsustes ka selleks kehvem potentsiaal.