Margus Tsahkna

FOTO: Margus Ansu

Kui kooseluseaduse puhul oli igaühel oma arvamus, siis vastuvõtmisel olev töövõimereform on jätkuvalt avalikkuse eest varjul, kuna nii keerulisse teemasse ei ole kellelgi mahti süveneda. Seda eriti olukorras, kus erivajadustega inimeste igapäevaprobleemid on ju mugavalt avalikkuse eest peidus ning sünnipäevalauas neil teemadel eriti ei räägita.

Puudega inimesed koos oma toetajatega kogunevad sel laupäeval juba teist korda üleriigilisele meeleavaldusele. Tegu on ajaloolise sündmusega. Ei ole tavapärane, et erivajadustega inimesed ja nende lähedased sellises mahus avalikult sõna võtaksid. Nad on mures oma tuleviku pärast.

«Eesti puudega inimesed, oma tervise töökohale jätnud kutsehaiged, noored ja eakad töövõimetuspensionärid, aga ka omastehooldajad ja puudega laste vanemad vajavad lihtsaid asju – hästi toimivaid avalikke teenuseid, rehabilitatsiooni ja taastusravi, ligipääsetavat keskkonda ja inimsõbralikku tööturgu. Seepärast nõuame aja mahavõtmist, reformikava uut ja süsteemset läbitöötamist ning õigetele alustele seadmist.» See on tsitaat puudega inimeste organisatsioonide ühisest pöördumisest, millele kogutakse allkirju ja mis on neid toonud tänavatele meelt avaldama. Nende nõudmistega saab ainult nõustuda.

Kui peaminister Rõivas ja kaks sotsiaalministrit räägivad, et puudega inimeste elu muutub oluliselt paremaks, aga samal ajal koguvad need, keda reform otseselt puudutab, allkirju töövõimereformi vastu, on midagi valesti läinud. Kumba uskuda, kas ministreid või neid, keda reform konkreetselt puudutab?

Töövõimereformi eesmärgiks on seatud puuetega inimeste elukvaliteedi parandamine, tuues nad vastavalt igaühe võimekusele tööturule ning andes neile ühiskonnas väärilise koha. Selleks on valitsus ette näinud ka hoomamatu summa raha – 360 miljonit eurot 2020. aastani. See raha läheb aga uue töövõimehindamise süsteemi elluviimiseks, 500 uue ametniku palkamiseks ja töövõimetoetuste väljamaksmiseks. Lisaks rakendatakse ka erinevaid tööturuteenuseid, kuid põhiprobleemid puudega inimestele mõeldud hoolekandeteenuste, rehabilitatsiooni ja abivahenditega jäävad lahendamata.

Tiina Kangro, vaieldamatu ekspert omastehooldajate ja puudega inimeste probleemide teemal, on korduvalt kirjutanud, et töövõimereformi keskmest on kõrvale jäetud puudega inimeste ja nende hooldajate reaalsed mured. Kahjuks on tal õigus. Tiina Kangro ja puudega inimeste organisatsioonid ei nõua midagi ebareaalset. Nad tahavad, et oleksid olemas teenused, mis võimaldaksid neil aktiivselt töövõimereformi eesmärkide poole pürgida. Nendeks teenusteks on näiteks invatransport, koduhooldusteenus, tugiisik, nüüdisaegne abivahendite süsteem jne. Ühesõnaga teenused, mis aitaksid erivajadusega inimesel üldse temale töövõimereformi tulemusel loodud töökohale jõuda. Seda eeldust aga ei looda ning seetõttu on jutt 15 000 tööturule suunduvast erivajadusega inimesest bluff. Ainukesed kindlad töökohad, mis luuakse, on 500 ametniku töökohta töötukassasse.

Kust tulevad need 15 000 töökohta erivajadustega inimestele? Need töökohad peavad looma ettevõtjad, kellele aga töövõimereformi käigus ei nähta ette mingeid senisest erinevaid motivatsioonimeetmeid. Üheks näiteks võiks olla see, et erivajadustega inimestele tööd pakkuv ettevõte saab eeli­se riigihankes osalemisel või muud sellist. Tööandjad ise on olnud skeptilised, kuna bürokraatia ja ebapiisav motivatsioon ei ole neid senimaani erivajadustega inimestele töökohtade loomisel aktiivselt käituma pannud.

Praegusest 100 000 töövõimetuspensionärist pea pooled juba töötavad. Teisest poolest üle 20 000 on nii sügava puudega, et neil ei ole kuidagi võimalik tööle minna, pigem vajavad nad ise pidevat hooldusteenust. Järelikult on valitsuse plaan allesjäänutest 15 000 inimest tööturule suunata, mis aga vajalike teenusteta ja ettevõtjate motivatsioonita on üle jõu käiv ülesanne.

Samas oleks meil võimalik tööle aidata omastehooldajad, kes aga kahjuks on töövõimereformist täiesti eema­le jäetud. Omastehooldajaid on pea 13 000 inimest, kes vastavate teenuste puudumise tõttu on pidanud töölt koju jääma ja oma lähedase eest hoolitsema. Tegu on haritud, tervete ja motiveeritud inimestega, keda saaks kergema vaevaga tuua tagasi tööturule.

Töövõimereformi eesmärgid on õiged ja sellele kirjutavad alla kõik osapooled, kuid teostus ei kannata kriitikat. Ei saa sundida puudega inimesi ületama jõge, pääsemaks teisel pool asuvate pudrumägede juurde, kui silda ei ole ehitatud.