Urmas Kruuse: kohelgem erivajadustega inimesi väärikalt – aidates neil tööd leida

Urmas Kruuse Foto: Mihkel Maripuu

Töövõimereform on viimase kümnendi olulisim ettevõtmine tõsta ühe ühiskonnas seni nõrgemal positsioonil olnud grupi elukvaliteeti. Valisime selleks selgeima ja otsekoheseima tee – iga tööd leida sooviv vähenenud töövõimega inimene saab oma individuaalse juhtumihalduri töötukassast, kes peab aitama teda kõiges (!), mis tööjõuturule naasmist puudutab.

Ka siis, kui mõnda lisateenust või abi on vaja saada mõnest teisest ametkonnast. Teiseks tuleb tõsta toetusi, mis soosivad tööjõuturule naasmist. Kolmandaks tuleb rohkem rahastada seniseid tööjõuturule naasmist toetavaid teenuseid ning luua uusi vajalikke teenuseid tööandjatele.

Praegune süsteem on rikkis. See ei aita inimesi tööle, ei arvesta nende tegelike individuaalsete vajadustega ja ei ole lihtsalt öeldes inimlik. Töövõimetuse asemel peame aga edaspidi leidma inimese töövõime, leidma talle sobiva ja meeldiva töökoha ning selle abivahenditega ka ette valmistama.

Euroopa Sotsiaalfondi toel saame senist suhtumist oluliselt muuta ning pakkuda erivajadusega inimestele tuge, et nad leiaks oma koha ühiskonnas. Sellega peab kaasnema muutus ühiskonnas. Peame aktsepteerima puudega inimesi täieõiguslike ühiskonnaliikmetena enda kõrval.

Puue, vähenenud töövõime, kasvanud abivajadus ei ole kauge ega võõras probleem. Igaüks meist või meie lähedane võib vajada toimetulekuks abi, et taas pääseda tegusasse igapäeva. Neid võimalusi laiendab oluliselt riigikogus esimesel lugemisel olev sotsiaalhoolekandeseaduse ehk töövõimereformi seadusepaketi teine eelnõu.

Kui inimese tervis halveneb või on juhtunud õnnetus, vajab ta võimalikult kiiresti professionaalset abi, mis võimaldaks tal paremini toime tulla. Seni on ooteaeg veninud liiga pikaks.

Puude taotlemine võib võtta aega kuni kolm kuud, aga inimese tervis vajab märksa kiiremat, kohest sekkumist. Loome olukorra, kus tööealine inimene hakkab saama tööalast rehabilitatsiooni esimesel võimalusel ja sotsiaalset, igapäevatoimingutega toimetulekuks vajalikku pärast eelhindamise läbimist ilma puude raskusastme määramiseta. See tähendab, et rehabilitatsiooni hakkavad inimesed saama mitte üksnes kiiremini, vaid abi hakkab saama oluliselt rohkem inimesi kui seni.

Oleme võtnud väga selge ja kindla suuna – inimene peab kõik teenused saama kätte ühest kohast. Enam ei saa juhtuda nii, et igapäevaeluks vajalik abivahend tuleb ühest asutusest ja tööga seostatult vajalik abivahend teisest. Inimene tuleb oma murega ning asutuste asi on ise omavahel korda ajada, kes mida tegema peab.

Tööealistele inimestele jääb selleks asutuseks töötukassa. Tööalaseks rehabilitatsiooniks on töötukassas aastaiks 2016–2020 ette nähtud Euroopa Liidu rahast 17,1 miljonit eurot. Need, kel töövõime puudub, puudega lapsed ja eakad saavad kõik vajalikud teenused sotsiaalkindlustusametist.

Rehabilitatsiooni kõrval ei saa jätta rääkimata abivahenditest. Abivahendiks võib olla protees, aga ka arvutiprogramm, mis aitab teksti paremini lugeda. Senine maakondade vahel killustunud abivahendite saamise korraldus muutub ning inimesed saavad abivahendi ühtsetel alustel üle Eesti sõltumata elukohast.

Ettevõtjatega sõlmitakse raamlepingud, mis tagab, et inimesed saavad ise valida, millisest ettevõttest abivahendi soetavad. See tekitab eluterve konkurentsi ka firmade vahel, sest raha hakkab liikuma inimesega kaasas. See välistab olukorra, kus abivahendite raha saab maakondades lihtsalt otsa. Tööalaseks toimetulekuks vajalike abivahendite soetamiseks on perioodil 2016–2020 välisrahast ette nähtud 16 miljonit eurot. Sotsiaalseks toimetulekuks vajalikeks abivahenditeks on järgmise aasta riigieelarvesse planeeritud 5,3 miljonit eurot.

Ees seisab oluline muutus vähenenud töövõimega inimeste ning kogu Eesti ühiskonna jaoks. Kutsusime kokku ümarlaua, et koostada puudega inimeste sotsiaalse kaitse lepe. Kõiki tõstatatud probleeme ei ole võimalik töövõimereformi kahe riigikogus menetluses oleva seaduseelnõuga lahendada.

Erivajadustega inimesi puudutavad paljud küsimused, nagu näiteks haridus, transpordikorraldus ja paljud teised, mille lahendamiseks on vaj­a teha lähiajal põhimõttelisi ja valdkonnaüleseid valikuid ja kokkuleppeid ning panna kokku pikaajaline tegevuskava.

Reformi eesmärgi saavutamiseks on vaja laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet, et ühiselt tagada läbimõeldum ja tulemuslikum poliitika.