/nginx/o/2014/10/08/3415433t1h7825.jpg)
Miks on omavalitsuse prügimonopol elanikele halb
Jäätmeseaduse vaidlusalune säte tähendab, et omavalitsuse monopol võib kontrollimatult tegutseda ning klientidel puudub monopoli võimaliku omavoli eest igasugune kaitse, kirjutab Maivi Ots, advokaadibüroo Eversheds Ots & Co juhtivpartner.
Riigikogu otsustas 2014. aasta suvel muuta jäätmeseadust, eesmärgiga luua jäätmekorralduses läbipaistev hinnakujundus ning hoida ära monopoli tekkimine prügiveoturul, mille üle tulemusliku järelevalve teostamine võib kujuneda problemaatiliseks. Samuti tõsteti esile, et omavalitsustel võib olla kõrgendatud huvi lasta elanikel prügiveo hinna sees kinni maksta ka omavalitsuse aparaadi ülalpidamiskulud. Just läbipaistmatu hinnakujundus on omavalitsuse prügimonopoli tekke korral elanike seisukohalt suurim ohuallikas ega tohiks olla kellelegi vastuvõetav.
25. septembril 2014 peatati riigikohtu määrusega suviste jäätmeseaduse muudatuste jõustumine kuni vaidluse lahendamiseni riigikohtu poolt. Vaidlusaluse muudatuse sisu on tühistada jäätmeseaduse säte, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus tegutseda monopoolse jäätmete veo ja käitlusteenuse vahendajana jäätmevaldajatele. Ehk teisisõnu, kaotada olukord, kus jäätmeveoga tegeleva ettevõtja ainsaks kliendiks ning tasu maksjaks on kohalik omavalitsus, kellel lasub kohustus jäätmevedajate üle arvestust pidada ning arveldada.
Kriitikud väidavad, et jäätmeseadust sellisel viisil muutes sekkub keskvõim kohalike valikute langetamisse. Samas on jäetud täieliku tähelepanuta, et tühistatud sätte eesmärk ei ole kunagi olnud omavalitsuste ettevõtlustegevuse arendamine ja lisatulu teenimise võimaldamine. Eesmärk on parandada omavalitsuse ülevaadet jäätmete tekkest, veost ja käitlemisega seonduvast ning ühtlustada jäätmeveo hindade piirkondlikke erinevusi. See on arusaadav ja õige eesmärk, kuid me ei tohiks takerduda visiooni paberil, vaid peame analüüsima tegelikku olukorda. Nimelt on selle seadusesätte rakendamine toonud kaasa olukorra, kus omavalitsuse monopol võib turul kontrollimatult tegutseda ning omavalitsusega kohustuslikus lepingusuhtes klientidel puudub igasugune kaitse monopoli võimaliku omavoli eest.
Vaidlus jäätmeseaduse muudatuse üle pole diskussioon teemal, kas ja mil määral peab keskvõim sekkuma kohaliku elu korraldusse. Vaidlusaluse muudatuse tuum on elementaarne tõde, et kohalikul omavalitsusel ei tohi olla ebaproportsionaalselt suurt võimu jäätmevedude ja käitluse korralduse üle ning jäätmevedu ja käitlus peavad alluma tavapärastele konkurentsi- ja turutingimustele. Seejuures peab olema tagatud klientide efektiivne kaitse.
Jäätmeseadus ei sätesta omavalitsusele mingeid reegleid, kuidas kujuneb hind, mida vahendajana tegutsev omavalitsus jäätmete üleandmise eest küsib. Samuti ei reguleeri seadus, kes ja mismoodi teostab järelevalvet omavalitsuse tegevuse üle ning kes ja mismoodi kaitseb tarbijate õigusi. See tähendab, et omavalitsus saab määrata hinna, mida kohalik elanik või ettevõte peab tasuma.
Elanikule on omavalitsuse korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslik. Seega, kehtestatavat teenustasu peab sõltuvalt konteineri suurusest maksma igaüks, keda seesama omavalitsus pole vabastanud jäätmeveoga liitumisest.
Seega võib väita, et vaidlusaluse sätte rakendamisel määrab omavalitsus monopoolses seisundis tegutsedes ise hinna teenusele, mille kasutamine on kohustuslik sisuliselt kõigile piirkonna elanikele ja ettevõtetele. Piir sundkorras ja omavalitsuse määratud hinnaga teenuse ning maksu vahel on väga õhuke.
Sisulist vastutust monopoolse seisundi kuritarvituste eest omavalitsused samas ei kanna, sest teatavasti ei vastuta kohalikud omavalitsused süütegude toimepanemise eest (see tähendab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kui väärteo eest näiteks juhul, kui omavalitsus kehtestab klientidele liiga kõrge hinna). Selline olukord on otseses vastuolus riigi karistuspoliitikaga konkurentsiõiguse valdkonnas, kus hiljuti hüppeliselt tõsteti konkurentsialaste väärtegude eest juriidilistele isikutele mõistetavate karistuste ülemmäärasid, ja seda just põhjusel, et senistel karistusmääradel puudus piisav rikkumisi ennetav mõju.
Seadusemuudatus ei sea kahtluse alla kohaliku omavalitsuse rolli kohaliku elu korraldamisel ja edendamisel ega õigust iseseisvalt otsustada kohaliku elu küsimusi. Kindlasti ei vasta tõele väited, et see seadusemuudatus keelaks mõnel omavalitsusel korraldatud jäätmeveo rakendamise ja tõukaks inimesed jäätmekäitlejate meelevalda. Omavalitsustele jääb jätkuvalt mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus rakendada korraldatud jäätmevedu ning selle raames ka kaitsta inimesi jäätmekäitlejate võimaliku omavoli eest. Selleks näeb jäätmeseadus jätkuvalt omavalitsusele ette laialdased volitused.
Seadusemuudatuse ja sellega kaasneva diskussiooni eesmärk on arutada, kas omavalitsusele peab andma seadusega sellise õiguse, mis võimaldab tal praktikas tegutseda kontrollimatult monopoolse ettevõtja funktsioonis. See on tegelik diskussiooni tuum ning sellele annab riigikohus peagi vastuse.
Maivi Ots on vandeadvokaat, kes on nõustanud jäätmekäitlejaid.