Sirje Niitra: tahaks ainult ujuda

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Mulle ja mu perele, nagu ka paljudele sõpradele, meeldib ujuda. See lõõgastab hästi, annab paraja füüsilise koormuse, on kasulik liigestele ja seljale. Usun, et ujumise kasulikkuses ei kahtlegi keegi.

Suvel saab lühikest aega ujuda meres või mõnes muus veekogus, mis lähedal. Küsimus on aga selles, kus ujuda sügisel, talvel ja kevadel. Kui kõikjal laiutavad spaad välja arvata, siis ega palju võimalusi ole. Ujulaid, mis mõeldud eeskätt ujumiseks, enam eriti pole, kui mõni kooli juures asuv välja arvata, aga need on mõeldud eeskätt lastele – rajad on lühikesed, vesi soe ja madal. Pealegi ei tea kunagi, millal seal mõne trenni otsa satud, mil ujula ja riietusruumid mudilasi täis.

Niisiis tuleb minna spaasse, osta seal kallis pilet, mille sisse käivad nii mõnulemiseks mõeldud saunad kui mullivannid, ja arvestada võimalusega komistada mõne purjus turisti otsa. See pole sugugi liialdus, hiljaaegu pidime Pärnu ühes veekeskuses hinge kinni pidades jälgima, kuidas raskes joobes – ei ütle, mis rahvusest – meesturist ringi kakerdas. Sest olgu selle avalikus kohas joomisega, kuidas on, aga spaade baaridest võib osta ükskõik millist alkoholi õllest viskini välja ning selle sealsamas rindu tõmmata. Ja seda ei keela ära ei meie riigi ega isegi mitte Tallinna linna kõikvõimas juhtkond. Mida peaks tegema, et terviseujujad ujuda saaks? Ega siin väga head retsepti pole. Oleme sõpradega arutanud, et kui pelgalt ujula ehitamine ennast tõesti ära ei tasu, siis võiks veekeskuse ruumist basseini niimoodi eraldada, et sinna oleks eraldi sissepääs ja vastavalt siis ka taskukohasem pilet? Hoiaks ära trügimise ja võimaldaks neil, kel ainult see huvi, vees trenni teha.

Üks mu sõbranna, tunnustatud ülikooli õppejõud, armastab käia nädalas paar-kolm korda ujumas. Ta püüab selle tunnikese leida hommikul enne tööd, sest ega hiljem enam eriti löögile pääse. Pärast lõunat algavad trennid ja siis on enamik radu kinni. Aga neil, kel vaja hommikul lapsed kooli või lasteaeda viia, enamasti sellist aega pole.

Eriti lootusetu on ujuma pääseda suurte pühade ajal, mil enamasti hotellide juurde kuuluvad veekeskuste ujulad on päev otsa naaberriikidest külastajaid triiki täis. Siis tuleb hoolega vaadata, et lapsed oma ülemeelikuses sulle ujumise ajal pähe ei hüppaks. Kord olime ka tunnistajaks pildile, kuidas kamp noori mehi, õllepurgid käes, otse basseinis lõbusalt aega veetis, pannes ujujatel ühe raja kinni. Neist võis ju aru saada, sest nemad olid seal puhkamas, meil ei tulnud aga seekord ujumisest midagi välja.

Arusaadav, et ujula üksi ei too nii palju sisse kui mullivannidega veekeskus, sama kehtib alkoholivaba baari kohta. Aga ajal, mil söögi alla ja peale kuuleme kõigist meediakanalitest juttu tervislikest eluviisidest ja liikumise kasulikkusest, tuleks selleks luua rohkem käepäraseid võimalusi – muu hulgas ka vees.