/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Juunis juhtus nii, et aitasin nii-öelda digiajastusse ühe vanema proua, keda tulemus sõna otseses mõttes jahmatas – ta poleks eales ette kujutanud, et tema alatasa säbrulise ja häguse pildiga televiisor ühtäkki nii imeliselt klaariks muutub. See oli väga emotsionaalne ja tore hetk, aga kindlasti mitte päris niisugune kogemus nagu näiteks elektri või esimese raadio tulek majapidamisse.
Analoogsaatjate väljalülitamisest 1. juulil kell viis hommikul, mida nimetati mitmel pool lausa revolutsiooniks, sai paras meediasündmus. Sõna «revolutsioon» tähendab «Eesti keele seletava sõnaraamatu» järgi seisundi või olukorra kiiret ja murrangulist muutumist. Nii et ega see ju otseselt vale polegi. Kuid muutuse sisu arvestades kõlab «revolutsioon» siiski ülepakutult. Kusjuures ma ei mõtle digitelega seoses ilmnenud hädasid.
Näiteks seda, et paljudele vaatajatele (rohkematele kui vastutajad avalikult välja paista lasid) tekitas digitelevisioonile üleminek tõsiseid probleeme. Ka on äikeseline suvi teinud meile kuu ajaga selgeks, et digiboks on ikka üks üsna habras asi. Käib klõps ja «karp» ongi omadega õhtul. Majandusteadlase Andres Arraku jälgedes käies (vt PM 29.07) tuleks tõdeda, et üsna kallis digiboks on tõenäoliselt pigem tarbe- kui püsikaup.
Sellest, milline võiks olla minu meelest tõeline sisuline revolutsioon digitaaltelevisioonis, unistan alati siis, kui käimas on mõni suurem spordi tiitlivõistlus. Nagu näiteks viimasel nädalal meie telepurke sisustanud kergejõustiku EM.
On ikka kurb küll, kui meie mees- või naissportlane (kelle pärast paljuski ju ongi võistlus mulle põnev) staadionil oma sooritust teeb, aga samal ajal sunnib režissöör mind vaatama mingeid eeljookse. Tugevaid tulemusi neis (eriti EMil) ei tehta, võistlejate tutvustamiseks kulub ilmatu aeg, siis tehakse hulk valestarte ja lõpuks näidatakse veel iga nurga pealt kordusi.
Raadiokommentaator lahendab olukorra lihtsalt. Vanameister Erik Lillo jälgib olulisimat, vahendades nagu muuseas ka eelvõistluste tulemusi. Tema telekolleegid aga peavad tahes-tahtmata keskenduma vaatajani jõudvale pildile, hoides meid mõne vaherepliigi abil kursis Eesti sportlase esinemisega ja avaldades pidevalt lootust, et ehk liigub pilt viimaks ka järele.
Tihti näib neil olevat tajutavalt ebamugav dilemma, kas rääkida eestlase katse vahetult ära või oodata videokordust.
Tõelise digitelerevolutsiooni toob ikkagi päev, kui saan võimaluse koduselt telepuldilt lülitada end jälgima ketteheite- või kõrgushüppevõistlust. Loodetavasti pole vaja enam kaua oodata.