Ahto Lobjakas: moraalseks 1.

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Suurbritannias on päevalehtedel kolumnistid, kes kirjutavad sketše parlamendielust. Pikkides debatte ilmalise tarkuse, peene sapi ja mõõduka irooniaga, muudavad nad need loetavaks teistelegi peale poliitikute. Käesolev kolumn pöörab selle žanri pea peale ja pakub väikest sketši meie riigikogulastele laias maailmas toimuvast. Kindlasti mitte sama heatujuliselt kui The Timesi, Guar­diani või The Daily Maili korüfeed. Eilne kooseluseaduse debatt riigikogus – mis poliitlise coitus interruptus’ena lükati lõppema tänasele – koosnes selleks üleliia ignorantsest mustast huumorist.

Alustagem paari kaine tsitaadiga. Hilisem kirjutatagu selle maailma-sketši kirjutaja Weltschmerzi arvele. Kes kirjutas selle aasta märtsis väljaandes Pink News (Roosad Uudised) järgmist: «Abielu ei väärtusta seksuaaltavasid, vaid annab [inimestele] mõõtmatult tagasi armastuse, toe, kindluse ja õnne kaudu. See on midagi, mida riik ei tohiks kellelegi keelata tema seksuaalse sättumuse pärast.»? Vastus: David Cameron, Suurbritannia peaminister, pärast samasooliste abielude seadustamist Inglismaal, Walesis ja Šotimaal.

Kes ütles: «Meie teekond ei saa läbi enne, kui seadus ei kohtle meie geivendi ja -õdesid samamoodi kui kõiki teisi – sest kui oleme tõesti loodud võrdsetena, siis ometi ju armastus, mille me teineteisele usaldame, peab olema samamoodi võrdne.»? Vastus: USA president Barack Obama, kuus kuud enne tagasivalimist.

Meil veab, et meie keel on nii keeruline. Mida peaksid USA ja Suurbritannia saadikud Eestis, kes marsivad aastast aastasse Tallinnas geiparaadide vikerkaarelipu all, arvama ekskaitseminister Urmas Reinsalu ideest, et paljas kooseludebatt on ühiskonda lõhestav julgeolekuoht? Küsimus pole ainult Reinsalus ja tema taustavokaale laulnud siledate varakeskealiste poiste plejaadis.

Kus olid Rõivas ja Mikser? Miks jätsid nad kogu lava kolmeks tunniks Reinsalule diaboolseks ähvarduseks: kui te minu taha ei ühine, ajan teid rahvahääletusega lõhki! Käes SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks küsitlus, kus paljutsiteeritud teabele, et 67 protsenti Eesti elanikest ei toeta «homoseksuaalse paari riiklikku tunnustamist perekonnana», eelneb eile täiesti tähelepanuta jäänud küsimus: «Kas te peate homoseksuaalseid suhteid moraalseks?» Probleem on vähem selles, et 57 protsenti ei pea neid moraalseks, vaid see, et me elame riigis, kus enamiku arvamus pretendeerib moraalsele autoriteedile. See on loogika, mida peaminister pidanuks eile Reinsalule häälekalt keelama à la Cameron ja Obama.

Loomulikult on avalik arvamus ja poliitiline initsiatiiv konfliktis. Aga küsigem endalt (nagu Reinsalu seda ei teinud): kas Eestis määrab isiku õigused ühiskond või määratakse ühiskonna omad üksikisiku õiguste kaudu? Esimene valik ei ole demokraatia, ükskõik, kuidas seda serveerida. Teine on: ta rajaneb väärtustel, mis õhtumail asetatakse konstitutsiooniga väljapoole enamiku heitlikku käeulatust. See «sisemine moraalne teadmine», mida Kant imetleb koos tähistaevaga pea kohal, ei ole «aastasadade jooksul kujunenud». Mitte meil. Ta on sisse toodud, Euroopana.

Euroopa võidukäik võtab aega. The Timesi sketchwriter extraordinaire, Matthew Parris, ise gei, ütleb, et 1940. aastate lapsena oli temalgi raske kujutleda abielu muu kui mehe ja naise ühendusena. Aga vahetus põlvkond ja kõik muutus. Kui vaatame SAPTK küsitluse demograafiat, näeme, et meil algab muutus neist, kes sündinud 1990. aasta paiku. Mis tähendab, et Reinsalu & Co loodavad veel paarikümnele kuivale aastale uppuva laeva mastikorvis. Kummituslikeks jälgijaiks see osa Eesti demograafiast, mis üha enam kajastub Londoni, New Yorgi, Stockholmi jm õhtumaa küsitlustes.