Airi Värnik

FOTO: Pm

Vanemaealiste tõrjumise asemel kasutagem nende elutarkust! Vanemad inimesed tõugatakse meie ühiskonnas elust ja tööturult välja, kirjutab Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor Airi Värnik.
 

Avalikes esinemistes on muutunud üsnagi piinlikuks hala vanainimeste rohkuse üle Eestis ja nendele vajamineva elatise teemal. Tõepoolest, inimene on loomariigis ainus liik, kes on heaks arvanud pöörata hoolitsevat tähelepanu ka eelmisele, mitte üksnes järgnevale põlvkonnale, s.o taastootmisele. Kas me oleme seda erisust minetamas?

Pöördumas tagasi aega, kus rändrahvad vanuri lihtsalt metsloomadele söödaks maha jätsid, kui parematele jahimaadele edasi liiguti?

Mida peab tundma eakas inimene, kui ta taas kuuleb või loeb, milline taak ta ühiskonnale on, kuidas vananev rahvastik paneb tööealised surve alla, et aastal 2010 on Eestis iga 100 tööealise kohta umbes 50 mittetööeas ehk ülalpeetavat inimest? (Kas mittetööeas inimene on alati ülalpeetav?)

Eakaid oleks riigil vaja vaid siis, kui arvutatakse inimarengu indeksit ja ilmneb, et Eesti on pingereas riikide hulgas kaugel taga just lühikese eluea tõttu. Mõtlemisainet annab 65-aastaste ja vanemate enesetappude ning mõrvade statistika Euroopa regioonis. Siia tuleb veel lisada, et enesetappude kordaja suureneb Eestis hüppeliselt juba 50–54-aastaste meeste vanuserühmas.

Tõrjumist ja märgistamist on end demokraatlikuks nimetavates ühiskondades halvaks, isegi lubamatuks peetud. Diskrimineerimist nahavärvi, samasoolise eelistuse, põetavate haiguste jms pärast mõistetakse hukka.

Miks on vanainimesed sellisest moraalsest kaitsest ilma jäetud? Vananemine on ju normaalne protsess, selles ei ole mingit süülisust. Meigiäris lokkava noorusekultuse vastu ütleksin, et kortsulisus on huvitavam kui propageeritav euroremontjas siledus ja ühetaolisus.

Tekib emotsionaalse varjundiga arvamus, et aeg, mil iga küla ja vald hooldas iseenesestmõistetavalt oma sandid ning iga pere pidas üleval oma vanad, oli palju humaansem kui praegune institutsionaliseeritud umbisikuline külm-arvestav hoolekanne.

Kuid jätkem emotsioonid ja püüdkem leida argumente, mida võiks peale hakata vananeva ühiskonnaga. Kui juhtorganites soovitakse kehtestada soolisi kvoote, siis peaks kehtestatama ka vanuselised kvoodid, et ühiskonna huvigrupid oleksid proportsionaalselt kaetud.

Eakaid esindaks kolmas põlvkond, s.o potentsiaalsed vanaisad ja vanaemad (meil 50.–55. eluaastast), need, kellel ei ole enam eriti olulist isiklikku perspektiivi, küll aga on väga väärtuslik pagas – elukogemus.

Elukogemuse kõrval ei tohiks möönmata jätta ka elutarkust, mis ongi võimaldanud karidest mööda minna ja veel elus olla, mis on ju eluslooduse imperatiiv.
Vale on arvamus, et vanad inimesed muutuvad aja jooksul konservatiivseteks, ettevaatlikeks, rahulikeks, isekateks – isiksus elu jooksul ei muutu, see on psühholoogiast teada. Asi on selles, et just need iseloomujooned on võimaldanud ellu jääda, olla jätkusuutlik.

Jätkusuutlikkus on ju meie praeguses elukreedos unelm, kleepsõnana kõikjal kasutatav. Miks siis mitte ühiskonna juhtimisel ära kasutada reservi inimgrupi näol, kes on praktikas tõestanud jätkusuutlikkust?

Ajaloolasedki ei kiirusta järelduse tegemisega, vaid möönavad, et küll aeg annab arutust. Seda arutust (ma eeldan, et selles vanasõnas ei tähenda arutus aru puudumist!), s.o põhjus-tagajärje seosest arusaamist praktikas, on eakad pika elu jooksul viljelenud küllaga.

Miks pidada eakate eest hoolitsemisel kenaks kombeks, kui neile võimaldatakse kusagil sotsiaalmajas oiget ja vasembat tatsuda, kuigi nõnda näevad nad just üksjagu koomilised välja, või kohmakaks jäänud sõrmedega lilli ja liblikaid tikkida sel ajal, kui eakatega võiks elutähtsate asjade üle nõu pidada.

Ma imestan alati välislähetustel hotellis televiisorit lahti klõpsates, et diskussioonisaadetes on ekspertideks silmanähtavalt eakad inimesed, mida ei saa meie meedia valikute suhtes öelda, rääkimata lapsametnikest.

Statistikaameti andmetel on 17,1 protsenti kogu rahvastikust 65-aastased ja vanemad, seega kokku 229 000 inimest. Kui arvestada rahvastikust kolmandaks põlvkonnaks inimesi vanuses 50–55 eluaastat, siis on see julgelt kolmandik, suur jõud, kes võiksid olla eksperdid tagasivaatava kogemuse ja varutud teadmiste põhjal, andmaks soovitusi nii oma grupi kui ka kogu ühiskonna, sh oma laste ja lastelaste heaks.

On jäänud mulje, et noortele tundub, nagu oleks vanainimesed kure noka vahelt vanadena välja libisenud. Uskuge mind, nii see ei ole. Vanadel on kõik see juba olnud, mida noored ja keskealised praegu läbi elavad, nad on aja kulu tunnetamise ja nii lihtsate kui ka keeruliste probleemide lahtiarutamise asjatundjad. Kui eakatelt oleks nõu küsitud, oleks neidki lihtsaid asju teatud, et papist maju ei ole tark ehitada veepiirile ja et võlg on võõra oma.

Sotsialismiaegsed vanad on kahjuks heitunud, nad tunnevad end noore vulgaarkapitalismi vasikavaimustuse foonil natuke kohmetult, natuke süüdlaslikuna, et nad tulevad «sealt», ja tõepoolest on nii mõnedki pidanud oma tõekspidamisi ümber hindama. Enamus säilitas siiski terve mõistuse ka «kommunismi viljastavates tingimustes», õigemini, see põlvkond on eriti palju kogenud ja neil oleks põhjust senisest enam elujulgust ja osadust üles näidata. 

Ma möönan muidugi, et aastad vähendavad inimese kehalist jõudu ja muudavad teda aeglasemaks, kuid ennast ja muutusi tundes ning arvestades on võimalik veel kõrgeski eas väärtusi toota, eriti kui aktiivset hoiakut toetatakse ja väärtustatakse.

Praegu on Eestis vanainimesel turgu vaid hääletajana, sest elust ja tööturult eemale tõrjutud eakaga on kerge manipuleerida ning teda ära kasutada juba mõnesaja krooni eest. Poliitiline manipulatsioon on ka vastupanu pensioniea tõusule nüüdisajal, kus keskmine ja ka tervena elatud eluiga on tõusnud. Arvan, et pensionile saatmine on enamikule eakatest trauma, mitte unistus, juhul kui töösuhted on vähegi soodsad.

Lisan märkusena, et ma pean ennast pädevaks antud teemal mõtteid avaldama, kuna olen ise eakas ja minu esimene väitekiri on kaitstud kogu maailmas tunnustatud Behterevi instituudis Leningradis gerontopsühhiaatria alal ning see käsitles taandarenguea, s.o üle 50-aastaste psüühika iseärasusi.