Mariel Gregor.

FOTO: Peeter Langovits

Postimehe spordi­toimetuse reporter Mariel Gregor kirjutab, millist reaalset kasu oleks kooselu­seaduse vastu­võtmisest sama­soolistele paaridele ja nende lastele.

Lugedes meedias avaldatud erinevaid arvamusi kooseluseaduse kohta, ei ole ükski tundunud päris see õige.

Töötan päevast päeva peamiselt meestest koosnevas kollektiivis ja ka tööalaselt suhtlen väga palju meessoost sportlaste või treeneritega. Ja nagu paljud eesti mehed, on ka paljud neist, kellega kokku puutun, oma väljaütlemistes üsna homofoobsed. Peamiselt puudutab see küll mees-mees suhteid, mis ilmselgelt tekitab heteromeestes hirmu, mida siis omakorda püütakse pedenaljadega või vihakõnega varjata.

Pedenaljad, palju pedenalju. Samas, kui jutt on mõnest neile endale teadaolevast erineva orientatsiooniga inimesest, on suhtumine justkui parem. Tsiteerin siinkohal oma kolleegi: «No tema on ju oma pede.» See oli kommentaar ühe tema tuttava mehe kohta. Annab justkui lootust?

Olles koos samast soost elukaaslasega imikust saati kahte last kasvatanud, võin kinnitada, et nad ei erine oma eakaaslastest mitte millegi poolest. Tavalised lapsed, kes käituvad nagu lapsed ikka. Pole neid ka kuidagi eriliselt kasvatanud, enda orientatsioonist lähtuvalt siis. Küll aga olen püüdnud vältida neisse viha süstimist teistsuguste või erinevate inimeste suhtes. Et nad suurena ei teeks pede- ja neegrinalju. Minu sõpruskonnas on nii heteroseksuaalseid inimesi ja paare kui ka samasoolisi.

Olen korduvalt mõelnud, et peaks ülemuse (sest saame muidu hästi läbi ja saladusega ei ole mugav elada) ja kolleegide ees kapist välja tulema. Tean, et see oleks talle üllatus, vähemalt mulle tundub nii. Lisaks hirm, et muus osas väga mõnus õhkkond saab sellest rikutud. Tekib ebamugavus või kohmetus. Seetõttu olen siiani seda rääkimist edasi lükanud.

Kuigi ma pole oma eraelust väga palju rääkinud, on tööl üldiselt teada, et mul on kaks last ja elukaaslane. Nagu normaalsel inimesel ikka.

Ent ma pole kunagi elukaaslase nime (ega sugu) maininud. Ja nii on eeldatud, et tegu on mehega. Kui on firma jõulupidu, olen seal lastega käinud. Keegi lihtsalt ei tea, et ma pole nende bioloogiline ema. Eeldatakse, et olen.

Ma pole kunagi vikerkaarelipuga lehvitanud, paraadidel ei käi, kedagi «endasuguseks» pöörata pole üritanud. Elan täiesti tavalist elu, ent pean seejuures arvestama päris paljude probleemidega, mis tulenevad sellest, et lapsed, kellega olen kogu nende elu koos olnud, pole seaduse silmis minuga kuidagi seotud.

Hetkel kirgi küttev kooseluseadus teeks minusarnaste inimeste ja nende laste elu paremaks. Mõned näited. Arstil käimine, mis saab, kui bioloogilisel vanemal midagi juhtub, mis saab, kui ta sureb? Minul poleks neile mingisugust õigus­t. Samamoodi ei ole mul näiteks pangas võimalik lapsele kogumishoiust avada, sest see pole seaduse järgi minu laps. Paljusid asju ma siiski saan teha, ja mis peamine – saan olla neile armastav vanem.

Enamik homosid ja lesbisid on ju heteropaaride järeltulijad. Seega pole nende vanemate seksuaalne orientatsioon nende endi seksuaalset orientatsiooni muutnud. Millest siis see hirm, et vastupidine toimima peaks hakkama? Ja homosuhted kuidagi eriliselt levima hakkavad?

Mul pole meeste vastu mitte kõige vähematki, olen alati nendega hästi läbi saanud nii tööalaselt kui muidu. Lihtsalt ei teki romantilisi tundeid. Kuigi olen teinekord mõelnud, et jah, naised on tõepoolest «hullud» ja vahel oleks lihtsam, kui elaksin koos mehega. Aga seda rohkem naljaga pooleks.

Paljud naised tahavad ja ka saavad lapsi, olenemata sellest, kas nad elavad koos mehega, elavad koos naisega või elavad üksinda. Tänapäeval on selleks ju mitmeid erinevaid võimalusi. Ja neid naisi on päris palju. Ja kõik sellised lapsed on alati väga tahetud, mitte valedel põhjustel või «tööõnnetuse» tagajärjel kogemata siia ilma sündinud.

Neid ridu kirjutades mõtlen ma oma lastele, mõtlen oma emale ja veel mõnele kallile inimesele, keda minu kirjutis võiks kuidagi puudutada ja neile kuidagi kahju teha. Sest seda ma ei soovi. Riskin nende ridade avaldamisel ka sellega, et Postimehe veebis möllavad netikommentaatorid hakkavad iga minu kirjatüki all rõvedat sõimu pritsima. Ja et kolleegid kohmetuvad minu tuppa astudes pedenalju tehes.