Läti valis nädalavahetusel parlamenti. Lõunanaabri sisepoliitika üksikasjad pole meil kindlasti ülemäära tuntud, kuid viimastel aastatel on Eesti ajakirjandus neile järjest suuremat tähelepanu pööranud, ja mitte asjata. Läti on meie lähim kaasteeline – seda nii sotsiaalses, majanduslikus kui ka välis- ja julgeolekupoliitilises kontekstis.
Tänavune aasta on just viimast aspekti tugevasti mõjutanud. Venemaa tegevus Ukrainas on muutnud julgeolekukeskkonna vägagi oluliseks teguriks. Just sooviga säilitada pingelises olukorras stabiilsus ja kartus, et uus võib olla hullem, võib selgitada senise koalitsiooni tulemust, mida vaatlejad on üsna üheselt tõlgendanud kui mandaati jätkamiseks. Senise peaministri Laimdota Straujuma juhitav erakond Ühtsus, Roheliste ja Põllumeeste Liit ning Rahvuslaste Liit said sajakohalises seimis kokku 61 häält ehk kindla enamuse.
Kuigi peamiselt venekeelse elanikkonna häältele toetuv Koosmeel sai parlamendis ühe koha rohkem kui Ühtsus, 24, ei peeta eriti tõenäoliseks, et neil õnnestuks valitsusse pääseda. Sellele viitas selgesti Läti president Andris Bērziņš, kes teatas: «Tulemused on üsna lähedal sellele, mida ma ootasin. Olemasolevale koalitsioonile anti selgelt hea hinne.» Riigipea ise on aga just Roheliste ja Põllumeeste Liidu ridadest, mida peetakse koalitsiooni moodustamisel kaalukeeleks. Eile kogunes ka Roheliste ja Põllumeeste Liidu juhatus, kes teatas, et valitsuskoalitsioon on üldvalimiste järel valmis jätkama senises koosseisus. Ka valimisaktiivsus 58,74 protsenti toetab tulemuste legitiimsust.
Muidugi seisavad koalitsioonikõnelused veel ees ning lähipäevad toovad asja rohkem selgust. Näiteks arutatakse, kas Laimdota Straujuma ikka jätkab peaministrina või mitte – uue valitsusjuhi kandidaadi leidmine võib teoreetiliselt tekitada läbirääkimistel erimeelsusi. Kuid läti ja vene erakondade liidu teket mistahes kujul on praeguses poliitilises kontekstis siiski raske näha, nagu kirjutas eilses Postimehes ka politoloog ja TÜ Balti poliitika professor Andres Kasekamp.
Lätile omaselt on taas põhjust rääkida ka uute poliitiliste jõudude esilekerkimisest. Erakond «Südamest Lätile» sai seitse ja Regioonide Ühendus kaheksa kohta. Kuidas populaarsetel liidritel põhinevad erakonnad igapäevases poliitilises elus vastu peavad, on muidugi iseküsimus, eriti kui neil moodustatavasse koalitsiooni asja pole.
Arvestades ühiskondade ees seisvaid ühesuguseid küsimusi ja meelsust, võivad ka Eestis seekord riigikogusse kandideerivad uued tegijad end ehk Läti tulemuste valguses optimistlikumana tunda. Sama kehtib muidugi ka seniste võimuerakondade kohta.