Truudusetus, varisuhted, kaksikmoraal – nn traditsioonilise perekonna varjus toimub juba ammu märksa laastavam hävitustöö pereväärtuste kallal, kui mõni samasooline (abielu)paar pelga olemasoluga kunagi suudaks ära teha.
Manona Paris: iseend hävitav traditsioon
7. oktoober 2014, 11:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie käsitlused koos/abi/suhteelust on nagu Dorian Gray portree – paberil ja SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks oraatorite suus ilus ja õilis, kuid tegelikus elus määndunud ja kole. Selle kinnituseks on suur lahutuste arv, nigel sündimus ja tugev noorte naiste äravool piiri taha. Miks ei pööra traditsioonilise pere kaitsjad oma laserpilke selle massiivse ja väga triibulise elevandi poole, mis juba aastakümneid meie kõikide elutubasid laiaks litsub? Geidel pole siin paraku olnud mingit võimalust asju ära rikkuda.
Perekonna osas on olukord parajalt kretiinne – osa norme kehtib meil justkui eelmise sajandi alguse ajast, teised aga süüdimatust kauboikapitalismist 1990ndate algusest. Alles 20 aastat tagasi laulsime end vabaks «vabatahtlikust» rahvaste vanglast. Varjamisega harjunud ühiskond, kus tuleb korraga palju õppida, ei saagi alul pakkuda muud kui groteski.
Need on klassikalised kurvad käsitlused, mis panevad perekonna hoidmise eeskätt naiste õlule. Teate küll neid klišeesid: lapsed ja nendega kaasnev vastutus sünnib vaid naistele, aga mehel on loodusest antud õigustus külvata oma seemet nii laias kaares, kui vähegi jaksab. Ning kui mees naise juurest jalga lasi – ju siis polnud ikka õige ja hea naine. Ja käib mis käib see pereisa nädalavahetuseti sõpradega tööst ja pereelust puhkamas, peaasi, et pere on ikka koos ja lastel ema ja isa, kes juba ammu teineteist ei kallista. Peaasi, et ei lahutata. Peaasi, et väljastpoolt on kõik kena ja kaunis.
Selline hulknurkne peremoraal mitte ainult ei hävita kestvaid abielusid, vaid toob kaasa sügavama, tulevikku juuri ajava probleemi. Sest milline seesuguse perekonna tütrekestest on vabatahtlikult valmis laskma end sattuda samasuguse supi sisse, nagu käis tema kodus? Mis moraali annab see traditsiooniline perekorraldus oma poegadele? Mis õigust on meil üldse imestada ja nutta, et noored põlgavad püsivamaid suhteid, abielu ja ise laste saamist?
Perekond on ühiskonna alusrakuke, selles peab n-ö perekaitsjatega nõustuma. See on esimene koht, kus sünnivad ideed, toetatakse elu ning lohutatakse ja trööstitakse. Perekond toimib usaldusel. Ent see, millised (loe: mis soost, nahavärviga või rahvusest) on omavahel ühel meelel olevad täiskasvanud perekonda moodustavad inimesed, pole siin nii oluline kui nende omavahelised suhted. Kui need suhted põhinevad üksteist austaval, armastaval ja hindaval partnerlusel, siis on täidetud peamine eeldus perekonna toimimiseks.
Ja see võiks olla ka uue aja peremudeli alus, kus esikohal on tunded ja austus üksteise vastu, mitte tugevama aspektist omatahtsi tõlgendatud traditsioon.