Prohhanov: Putin tahaks Donbassis eraldi riiki

Aleksandr Prohhanov Foto: Jaanus Piirsalu

Moskva üks tuntumaid nn Novorossija idee eestkõnelejaid ning mõjuka, konservatiivsete vaadetega politolooge ühendava Irboska klubi juhte Aleksandr Prohhanov rääkis Moskvas intervjuus Jaanus Piirsalule, milliseid võimalusi näeb ta järgnevalt arenguteks Ida-Ukrainas ja mida Vladimir Putin oma tohutu populaarsusega peaks tegema.

Ida-Ukraina konflikt on ametlikult vaherahu staatuses. Mis saab Venemaa vaatevinklist nn Novorossija ideest?

See idee pole veel lõpuni välja kujunenud. Venemaal on sellest mitu erinevat vaadet.

Millised need variandid on?

Patriootlik kogukond – ka mina - tahaks Novorossijat näha iseseisva eraldi riigina, kuhu kuuluksid kõik need linnad, mis ajalooliselt-traditsiooniliselt (Prohhanov peab siin silmas tsaari-Venemaa ajal aastatel 1764-1873 Novorossijaks kutsutud ala--J.P.) kuulusid Novorossija koosseisu: Nikolajev, Odessa, Zaporožje, Harkov, Donetsk, Lugansk jne.

Selle riigi ideoloogia peab olema venelik. See oleks Euraasia territooriumil ainuke Vene riik, sest Venemaa ei ole Vene riik. Kuid mitte kitsas rahvuslikus vaimus – et Novorossija ainult venelastele – vaid selles mõttes nagu sõna „vene“ tõlgendas näiteks Fjodor Dostojevski. „Vene“, see tähendab ülemaailmne, avatud kogu maailmale. See tähendab et Novorossija ideoloogia peab olema avatud kogu maailmale ja asendama liberaalset, surevat Lääne ideoloogiat.

Millised on teised variandid?

Teine vaade seisneb selles, et Novorossija riik on vajalik, kuid pole tingimata vajalik seda laiendada kõigile minu poolt nimetatud linnadele. Piisab sellest, mis praegu juba kuuluvad Novorossijasse: kaks suurt keskust Donetsk ja Lugansk, lisaks on neil väljapääs merele ning suurepärased mustmulla alad. Piisab, kui sellel peatuda, sest ka see on Ukrainale kindel takistus liitumiseks NATO-ga.

Kas selles variandis on Novorossija koos või ilma Mariupolita?

Ilma, status quo. Selline riik rahuldaks ka Venemaad.

Te peate silmas, et rahuldaks Kremli?

Kreml pole ka ühtne. Ma pean silmas erinevaid gruppe Venemaa ühiskonnas.

Milline on kolmas stsenaarium?

Kolmas vaade asjale on see, et Novorossija peaks olema Dnestri-äärse vabariigi sarnane (de jure Moldovale kuuluv ala, aga de facto Moldova ei kontrolli seda- J.P). Ta võiks väga ebakindlatel alustel olla Ukraina koosseisus, kuid jääda sisuliselt omaette riigiks. Olla nö puhverriik Venemaa ja Ukraina vahel.

Aga ikkagi moodustis, mida Venemaa peaks tunnustama iseseisvana nagu Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat?

Loomulikult. Venemaa peab tunnustama ja aitama Novorossijat nii esimese, teise kui ka kolmanda variandi puhul.

Mitu varianti veel on Novorossija tuleviku kohta?

Neljas variant seisneb selles, et Ukraina peab muutuma föderatiivseks riigiks ning Novorossija astub selle föderatsiooni liikmeks. Sellel variandil on Venemaal ka väga lai toetus.

No ja veel on mitte väga levinud vaade asjale, mis langeb praktiliselt kokku Pjotr Porošenko (Ukraina president) ideega, et Donbass ja Lugansk peavad olema ühtse ja jagamatu Ukraina koosseisus mõningate eriõigustega, näiteks täiendavate õigustega peamiselt kohaliku omavalitsuse tasemel.

Millist varianti Kreml praegu kõige rohkem toetab?

Kremli erinevad poliitikud toetavad kes ühte, kes teistsugust varianti. Mulle tundub, et Vladimir Putin on nõus iseseisva Novorossijaga tänastes piirides (teine variant-J.P.). Hiljuti ta täis kirikus, pani küünlad ja ütles mitu korda „Novorossija“. (Putin pani 10. septembril Moskvas õigeusukirikus küünlad „inimeste eest, kes kannatasid, kaitstes Novorossija elanikke“. Seni Putin vältis termini „Novorossija“ kasutamist, öeldes seda vaid korra kevadel telesuhtluses rahvaga. Alates augusti lõpust on ta seda terminit kasutanud korduvalt -J.P.) See tähendab, et Novorossijat kui fakti ta tunnistab.

Miks siis tänastes piirides, miks Kreml on nii väikse isuga?

Tänastes piirides sellepärast, et Putin oli sisuliselt ju praeguse rahuplaani üks autoreid.

Mida teised Kremli tähtsamad ametnikud pooldavad?

Mulle tundub, et Sergei Ivanov (Kremli administratsiooni juht – J.P.) kaldub Dnestri-äärse vabariigi variandi poole ehk puhverriik. Liberaalsem tiib, nagu Dvorkovitš ja Šuvalov (Venemaa asepeaministrid), eelistaksid seda viiendat varianti ehk ühtset Ukraina riiki, kus neil oleksid teatud eelisõigused.

Milline variant teie meelest siis kõige tõenäolisem on?

Mina pooldaks muidugi esimest varianti!

Aga see pole ju reaalne praegu!

Kas te olete minuga nõus, et ka Krimmi ühendamine Venemaaga polnud veel talvel reaalne?

Raske on teile vastu vaielda.

Kas 25 aastat tagasi tundus reaalne NSV Liidu lagunemine? Ajalugu areneb tormiliselt!

Võib küll areneda tormiliselt, aga sama hästi võib ajalugu areneda tormiliselt ka teises suunas ning aasta pärast Putini ametist minema pühkida.

Võib muidugi! Ja asemele tuleb näiteks Boriss Nemtsov ning siis me anname ameeriklastele ära kogu meie tuumarelvastuse. Aga võimalik on ka, et Putin muutub seltsimees Staliniks ja mina hakkan teid intervjueerima Tallinnas. Võimalik, et teil pole siis enam tööd ja mina pakun teile tööd kui venemeelsele ajakirjanikule. (Naerab)

Te suhtlete paljude inimestega, kes sõdisid ja sõdivad nö Novorossija poolel. Kuidas nemad ikkagi suhtuvad sellesse, et Venemaa sõjalises mõttes siiski ei tulnud neile ametlikult täie rauaga appi, et Venemaa ei viinud ametlikult vägesid sisse? Nii mõnedki neist räägivad avalikult, et „Kreml reetis meid“.

Täitsa võimalik, et osa neist mõtlevadki nii. Enamus siiski saavad aru, et Kreml pole neid reetnud, et Venemaalt tuleb pidevalt abi.

Te peate silmas nii humanitaarset, rahalist kui ka sõjalist abi?

Igasugust! Viimane vastupealtung oli ju sooritatud Venemaa abiga.

Sõjalise abiga?

No igal juhul osalesid seal Venemaa sõjaväelased, kes väidetavalt võtsid puhkuse jne. Igatahes olid nad spetsialistid. Need välikomandörid, kellel on relvastuses raketiheitjate süsteemid ja portatiivsed õhutõrjesüsteemid, nemad ju teavad, nemad mõistavad, et Venemaa aitab. NR-i poliitikud käivad pidevalt Moskvas, kohtuvad Venemaa poliitikutega. Seega on Venemaa toetus väga suur. NR-i poliitikutel kindlasti pole mingit reetmise tunnet.

Te rääkisite enne mulle, et teie andmetel on kogu Ida-Ukraina konflikti väitel Novorossija väeüksustest läbi käinud vähemalt 10 000 vabatahtlikku Venemaalt. See on päris suur hulk inimesi, kellel on nüüd relvastatud võitluse kogemus. Paljudel neist oli see muidugi juba varem, aga ikkagi. Kas see suur hulk relvavendi võib muutuda tulevikus probleemiks Kremlile ja Putinile?

Milliseks probleemiks?

Kui väga lihtsalt öelda, siis nad said kogemuse, kuidas relva jõul on võimalik üht-teist saavutada.

Ma ei tea… No need, kes olid sõjaväest puhkusel, tulid oma väeosadesse tagasi ja teenivad seal edasi.

No aga igasugused Venemaa vasak- ja paremradikaalid, keda oli seal väidetavalt jalaga segada?

Tegelikult neid väga palju ei olnudki. Kui nad tulevad tagasi Venemaal, siis piiril korjatakse neilt ju kõik relvad ära. Venemaa piiril on selles suhtes väga range kontroll. Nii et esialgu ma ei usu, et nad muutuksid Venemaa jaoks probleemiks.

Mis siis oleks Kremlile probleem?

Ühinenud Ukraina NATO liikmena. See oleks väga suur probleem.

Aga võtame näiteks Girkin-Strelkovi (kõige tuntum NR-i sõjapealik-J.P.), keda te hästi tunnete. Kas temal ka tõesti pole mingit solvumistunnet?

Tema on solvunud.

Kelle peale?

Surkovi (Kremli endine ideoloogiapealik, praegu Putini nõunik Ukraina-asjus-J.P.) peale, paljude peale. Ma olen kindel, et teatud ringkonnad kütavad üles seda tema solvumist.

Mis ringkond see on?

Kes tahaksid temast teha Venemaa uut rahvuskangelast.

Kes need täpsemalt on, kas igasugused natsionalistlikud liikumised?

Jah, selliseid liikumisi on Venemaal palju. Nad kogu aeg üritavad ühineda ja oma parteisid luua, aga see ei õnnestu, sest pole tugevaid liidreid. Siin aga, palun väga, tuleb selline mees, kes on sõja läbi käinud ja kõigele lisaks veel solvunud! Temast üritatakse teha nüüd suurt protestijuhti, aga ma arvan, et sellest ei tule midagi välja.

Kas Kremlis juba viibutati Girkinile hoiatavalt näppu, et vaata ette?

Ei oska öelda. Kremlil on erinevaid viise, kuidas talle öelda, et lõpeta nüüd ära. Ära mängi lolli.

Kas ta ise usub, et temast võib saada natsionalistide liider?

Ta on tegelikult väga ettevaatlik. Ta on riigimees. Kuigi, eks kindral Aleksandr Lebed oli ka ju selline inimene, kes mingil hetkel hakkas mõtlema endast kui mundris Venemaa diktaatorist. Ja millega see kõik lõppes?

Kas vastab tõele, et Venemaa kõige kuulsam Euraasia-idee eestkõneleja Aleksandr Dugin on nüüd veidi põlu all Kremlis?

On küll. Sest ta on liiga radikaalne. Pealegi, Venemaa ei koosne ju ainult patriootidest, vaid ka liberaalne osa on endiselt üsna tugev. Kremlis on nad väga mõjukad endiselt. Ja nendes tekitab Dugini radikalism, tema leksika hirmu ja õudust.

Aga Putin kasutab oma esinemistes endiselt paljusid Dugini varasemaid mõtteid.

Putin toitub korraga mitmest allikast. Väga tugevalt mõjutab Putinit näiteks Nikita Mihhalkov (kinorežisöör, ainus Venemaal, kelle mängufilm on võitnud võõrkeelse Oscari-J.P.), isa Tihhon Ševkunov (Kremli lähedal asuva Stretenka kloostri ülem, keda peetakse Putini ihuvaimulikuks-J.P.),kes on pidevalt temaga kontaktis. Nad mõjuvad tema teadvusele, tema teooriatele.

Kuidas Mihhalkov nii lähedasse Putini siseringi sattus?

Mihhalkov on suur kunstnik, meister. Impeeriumimeelne kunstnik, kes on soosingus olnud kõikidel aegadel, ka Nõukogude ajal. Võim tahab alati omada enda kõrval sellist tähte. Venemaa konservatiivseid filosoofe hakkas Putin tsiteerima, kui ta hakkas suhtlema Mihhalkovi ja tema ringkonnaga. Tema hakkas Putinile ette lükkama nende töid ja vaateid.

Lääs loodab, et sanktsioonid mõjutavad Vene eliiti. Kui kaua Vene eliit talub veel Putinit või vastupidi, kui kaua Putin neid talub?

Hea küsimus! Ma lugesin Spiegelist Saksamaa välisluure salajase ettekande kokkuvõtet. Nemad arvavad, et Putini-vastane vandenõu Venemaal juba käib ja selles osalevad oligarhid ja isikud täitevvõimu juurest, Putinile lähedased. Mulle tundub, et see on tõele lähedal. Läänes käib sellega paralleelselt Putini järjekindel demoniseerimine. Ka see on tõsine märk. Putinil on tohutu rahva toetus, ta võib alati pöörduda rahva poole, kui tal tekib tõsine oht ja kui millegipärast ta ei saa kasutada erimeetmeid.

Milleks peaks Putin oma tohutut populaarsust rahva seas ära kasutama Venemaa sees?

Praegu on Venemaa väga valulikus majandusolukorras, Putin peab tegelema riigi suurejoonelise moderniseerimisega. On vaja strateegilist plaani moderniseerimiseks. Selleks on vaja luua uus eliit. Kui väline surve muutub Venemaa jaoks liiga tugevaks, siis ilmselt peab see strateegiline moderniseerimine toimuma mobilisatsioonilise majanduse tingimustes. See aga tähendab, et üha vähema ja vähem liberaale lastakse võimule. Riik muutub üha rohkem tsentraliseerituks, ja rohkem autoritaarse iseloomuga.

Mis see tähendab Venemaa tavalise elaniku jaoks?

Kui toimub moderniseerimine, siis on tavalisel inimesel halb. Kui aga moderniseerimist ei toimu, siis võib tavaline inimene päev otsa õlut juua. Vot see tuleb ära lõpetada.

Aleksandr Prohhanov (76)

Oli aastakümneid Venemaal tuntud kui vasakpoolne publitsist, kes andis välja ajalehte Zavtra. 60 000 – 70 000-lise tiraažiga Zavtra peatoimetaja on ta siiani, kuid alates Putini võimuletulekust on tema vaated muutunud järjest impeeriumi- ning seega ka Kremli-meelsemaks.

Eriti seoses sündmustega Ukrainas ning oma väga kirglike esinemistega sel teemal Venemaa televisioonis ja miitingutel on Prohhanov muutunud ühiskonnas (ja ka Kremlis) üheks järjest suuremat toetust võitvate Venemaa konservatiivide eestkõnelejaks. Ise nimetab ta oma maailmavaadet dünaamiliseks konservatismiks.

Prohhanov oli üks impeeriumimeelseid politolooge, ajakirjanikke ja ühiskonnategelasi ühendava Irboska klubi asutajaid ja juhte. See klubi konsulteerib pidevalt Kremlit. 2. oktoobril esitles klubi suurejooneliselt Kremli kõrval asuvas Ilja Glazunovi galeriis kogumikku «Putin Irboska klubi peeglis». Esitlusel oli kohal enamik Venemaa poliitilisest eliidist, kes jagab konservatiivseid vaateid, ning palju Kremli ametnikke.