Lõpuks sai mul kuumusest kõrini ja ma ajasin pea paljaks. Juuksepahmakas, mida võib näha minu kolumnistifotol, on väga mõnus detsembris, kuid kolmekümnekraadises palavuses kipun ma meenutama lakkamatult higist rokkbändi transameest, mis muudab närviliseks nii Liina kui ka meie külalised.
Liina on püüdnud mind aastaid veenda, et pügatud pea on stiilne, ehkki ma pole aru saanud, kus õieti nii arvatakse peale Ida-Euroopa (ning kogu maailma vanglate ja sõjaväelaagrite). Aga tuleb tunnistada, et oma kolbal tuult ja päikest tunda on mõnus.
Sellele lisandub vabastav teadmine, et vähemalt ajutiselt ei tule enam kõigest jõust püüda varjata kiilanevat laiku pea peal ehk tegelda sellega, millele enamik läänemaailma mehi kulutab pool oma elust.
Eelmisel nädalal seisis mul ees lipsu nõudev kohtumine, mille lõppedes sattusin kella viie paiku Tornimäe piirkonda. Sel kellaajal valgus büroodest välja hulganisti samasuguseid pügatud peaga ametimehi ning mõnesaja meetri vältel tundsin, nagu osaleksin mingisugusel grotesksel paraadil, kus kõik liiguvad trammipeatusesse või parklasse.
«Hei, Vello,» hüüdis keegi. Ringi pöörates nägin oma sõpra, prantslasest kirjanikku Guillaume’i, kes käib suviti Eestis oma lugusid kirjutamas ja prostituute lantimas.
«Kuidas sa mind ära tundsid?»
«Su pea on ju banaanikujuline.»
Mis on täiesti õige ja seda on inimesed märkinud ka siis, kui mul on juuksed peas olnud.
«Ma arvasin, et nii olen ma teiste moodi,» sõnasin kukalt kratsides.
Guillaume ütles, et ma olingi palju rohkem teiste moodi kui varem, aga siiski mitte piisavalt. «Ma saan aru, et sa püüad sisse sulada,» sõnas ta. «Aga sellest ei tule midagi välja. Mina näen alati välja nagu prantslane ja selle vastu ei saa millegagi. Ja sina, mu kallis sõber, näed alati välja nagu ameeriklane.»
«Ma olen kanadalane.»
«Ah, mis iganes,» kehitas ta õlgu.Guillaume rääkis mulle kunagi, kuidas ta oli New Yorgis elades püüdnud sisse sulada. Ta oli teinud endale Wall Streeti soengu, kandnud Brooks Brothersi ülikonda ja Churchi kingi ning õppinud ära New York Timesi vertikaalse kokkuvoltimise, nagu teevad seda newyorklased, et lugeda ajalehte metroos.
«Oli siiski kaks asja, mida ma ei teinud,» sõnas ta, «sellised ohumärgid, et nüüd olen piirist üle astunud.» Need olid mustad kauboisaapad ja soov alustada iga lauset fraasiga «Minu psühhiaater arvab...».
«Ma tõotasin endale, et kui mul tekib vähegi tahtmine emma-kumma järele, siis kaon New Yorgist kus see ja teine.» Guillaume usub, et Eesti välismaalaste puhul on samuti omad ohumärgid, näiteks siilisoeng või hiigelsumma kulutamine sportautole maal, kus pole sellega kuskil sõita.
«Mul ei ole kunagi olnud siilipead,» kaitsesin ennast.Ta heitis pilgu mu paljale pealaele. «Ah, mis iganes.»
Niipalju kui ma tean, ei ole keegi veel mind eksikombel eestlaseks pidanud. Asi ei ole ainult paljaks aetud peas või selga tõmmatud rõivastes. Välismaalane võib lasta end eestlaseks teha ka etnograafil ja Estonia teatri kostüümimeistril, aga ta ei näe ikka välja nagu eestlane.
Me isegi käime teistmoodi. Ameeriklased kõnnivad minu arvates nagu revolvrikangelased. Käed kindlalt külje peal, püüavad nad astuda alati keset kõnniteed, otsekui «Keskpäevas», suundumas otse vastu vastasele. Venelastel, kui nad just ei kükita kuskil, sigarett suus, või ei nõjatu edevalt oma mersu vastu, on samasugune kõnnak.
Aga kui ameeriklane astub su eest kõrvale ja pomiseb vabanduse, siis venelane tavaliselt ei ole sinust teadlikki: tema meelest on ta ainuke kõnniteel liikuja. Itaallased on nagu elav karneval alates värvikirevatest jalatsitest ja maalilistest särkidest kuni mitmikvestluseni, mis ümbritseb neid tänaval liikudes ja kus kõik rääkivad kõigiga ühekorraga.
Eestlased on aga enamasti vaiksed kiilakad, kelle iseloomulik tunnus on sulandumine tausta, et jääda strateegiliselt tähelepandamatuks. Ta küll kuulab, paneb kõike tähele nagu kohtureporter, aga sa ei märka teda, kui ta just suud lahti ei tee. Erandiks on mõistagi supermarket: seal on eestlane ostukäruga prominentsel kohal. Ostukäru või autoga on eestlane hävitamisaldis derbiratsur.
Kui aga inimesed ei arva, et ma olen eestlane, siis kes ma olen? «Noh, see on selgelt see vähihaige värk,» ütles Guillaume, lisades seejärel, et ma näen välja nagu välismaalane, kes elab Eestis üle oma keskeakriisi. «Ma näen selliseid palju stripiklubides,» lausus ta.
«Viiekümneaastased, abielus, lastega ja arvavad, et kroonide toppimine tüdrukute värvli vahele on elu kõrgpunkt.»
«Ja sina oled teistsugune?»
«Mina tulen siia tüdrukuid otsima ja nendega magama,» vastas ta vähimagi irooniata. «Enamikule on huilgamine ja dollarite loopimine tipp. Minul on kõrgemad eesmärgid.»
Ma olen alati Guillaume’ist tema varjamatu aususe pärast lugu pidanud. Ta usub seda, mida ta usub, ja peab seda täielikult õigeks. Umbes nagu Priit Pullerits, kes hiljaaegu kargas Postimehe veergudel taas oma lemmikratsu selga ning kirjutas eesti naistest ja välismaa meestest.
Isegi kui ma ei ole alati temaga nõus, imetlen ma, kui visalt järgib Priit oma veendumusi, ja olen päris kindel, et tema küll oma pead kiilaks ei aja ega hakka ka siilisoengut kandma.
Ma ei usu, et Guillaume ja Priit jõuaksid suurt milleski üksmeelele, aga ma usun, et teatud määral nad austaksid teineteist. Õnneks ei ole Guillaume’i puhul ka ohtu, et ta viiks eesti tüdrukuid välismaale – kas või juba sellepärast, et enamik strippareid on tänapäeval Ukrainast või Valgevenest.
Selleks ajaks, kui käesolev kirjatükk ilmub, on mu juuksed jõudnud paar sentimeetrit kasvada ning Guillaume kindlasti ütleks, et mu keemiaravi paistab läbi olevat. Liina ütleb, et stiilne on pead ka edasi pügada. Aga need on ju minu juuksed, eks?
Ja kui ma soovin liikuda linnas ringi välimusega, nagu oleks just pistnud sõrmed elektripistikusse, siis on see ainult minu ja ei kellegi teise asi. Vähemalt ei ahvi ma enam kedagi. Ma olen kindlalt üleminekufaasis, teel ainult mulle teada olevasse kohta.
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!