Varbla laidude maastikukaitse-eeskirja järgi Pihelgalaiul elumaja ja sauna ehitada ei oleks tohtinud. Ometi andis Varbla vald selleks loa ja seal nad nüüd on.

FOTO: Artur Sadovski

Peagi möödub sada aastat Baltimaade esimese kaitseala, Vaikla linnukaitseala loomisest. 14. augustit 1910, kui see Vilsandi saare majakavahi Artur Toomi eestvõttel sündis, loetakse ka Eesti looduskaitse alguseks.

Keskkonnaministeerium kiidab oma kodulehel, et heitlikest aegadest hoolimata on meie looduskaitse korraldusele iseloomulik olnud järjepidevus.

Ometi sunnivad igapäevaelu näited kui mitte kahtlema, siis vähemalt murelikult küsima, kui korras meil selles valdkonnas asjad on ja kui järjekindlad me rahva suurima vara – puhta ja mitmekesise looduse kaitsel oleme.

Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu pälvinud lubade andmine mitme karjääri rajamiseks (või taasavamiseks), ulatuslikke keskkonnariske tähendavad ehitised ning ikka ja jälle ka ehitiste trügimine kaitsealadele – peamiselt veekogude kallastele ja väikesaartele.

Ühe vägagi küsitava näite toob ka tänane Postimees: see on lugu Pärnumaal Varbla laidude maastikukaitsealal asuvast Pihelgalaiust, kuhu lubatud loomapidamishoonetele lisaks on justkui märkamatult kerkinud suvemaja koos saunaga.

Keskkonnaministeeriumis liigub tänu (euro)investeeringutele suur raha ja suurel rahal on nagu ikka kaks poolt. Rahaga saab palju kasulikku ära teha, aga see peibutab ligi ka tegelasi, keda loodus ega selle kaitsmine eriti ei huvita.

Neid tõmbab isiklik kasu, väljendugu see siis rahas või mingis muus hüves. Kauaaegne keskkonnaminister Villu Reiljan on kuriteos süüdi mõistetud. Looduskaitsealuste maade vahetuse kohtuprotsess tema osalusel jätkub.

Pihelgalaiu juhtum näib klassikalise JOKK-loona. Ehitusregister näitab, et load on olemas. Ja pole välistatud, et nende väljastamistki õnnestub eeskirjade alla väänata, ehkki vastuolu tundub olevat ilmne.

Kuid sellisel juhul tekib küsimus, kas raha eest saab kõike. Et kui jõuka inimese tulumaks laekub väikesele vallale (aga just seda tõid suvilaehitajad argumendiks), siis annab see tema ettevõtmistele automaatselt omamoodi indulgentsi?

Kaaskodanikud võivad olla halvad ja kadedad, kuid ministeerium peaks niisuguseid juhtumeid ammendavalt ja avalikult seletama. Reeglid võivad olla nõmedad, kuid looduskaitsealad peavad ikkagi täitma oma peamist eesmärki.

Ja kõnealune Varbla maastikukaitseala esindab Euroopa kontekstis mitmesugustele lindudele haruldast elupaigatüüpi. ÜRO nimetas tänavuse aasta rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse aastaks. Loodetavasti mõistetakse seda ka Eestis sisuliselt, mitte ainult sõnades.