:format(webp)/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
Eesti on saavutanud oma lae majandusarengus ning kinni jooksnud poliitilises süsteemis, kirjutab Ülo Mattheus.
Ülo Mattheus: lagi ees ja katus sõidab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On kaks olulist küsimust, millele tuleb vastata – kas meie arengul on lagi ees ja kui on, miks me seda ei tunnistada? Kelle katus sõidab?
Kõneldes majandusest, pole meie kohale kerkinud lage raske ära tunda: senine alltöövõtjana tegutsev tööstus enam ei toimi ja tehased liiguvad siit ära, Vene oht peletab eemale vähesegi siia tulekut kaalunud väliskapitali, kvalifitseeritud tööjõud põgeneb põhja ja läände, maapiirkonnad tühjenevad, Venemaa turg on ära kukkunud, transiit vähenenud, majanduskasv on kokkuvõttes enam kui tagasihoidlik.
Kui lagi on ees ja vanaviisi enam edasi minna ei saa, tuleb ilmselgelt otsida lahendusi. Majandusteoreetilisel tasandil on lahendused kindlasti olemas, vähemasti tee nendeni jõudmiseks. Keerulisem on poliitilise tasandiga, mis enamasti ei kipu majandusmõtlejatele järgnema.
Poliitilise mõtlemise põhihädasid on klammerdumine ainult ühe näitaja, majanduskasvu külge, mis on vaid üks näitaja paljudest. Kui majanduskasv on positiivne, riigieelarve vahendeid tuleb juurde ja neid saab parematel päevadel ka lennukilt külvata, on poliitilisel võimul lihtne oma olemasolu ja tegemisi õigustada. Majanduskasv on õnne valem – kui kasvab, liigume helgema tuleviku poole, kui ei kasva, pingutame püksirihma. Eesti paistab silma teisalt ka selle poolest, et püksirihmagi pingutamine (st tasakaalus eelarve) on heroiseeritud ja osa õnne mudelist.
Selline lähenemine on teatud mõttes ajupesu ja avalikkuse petmine. Kui me vaatame statistikaameti majanduskasvu näitajaid[1], oleme oma majanduse sisetoodangu reaalkasvuga (aheldatud väärtuse põhjal) kuskil 2006. aasta tasemel ega ole jõudnud veel ka 2007. aasta majanduskasvu tippu: 2007 oli SKP aheldatud väärtus (võrreldes referentsaastaga 2010) ligikaudu 17,8 mld eurot ja 2013 vaid 16, 9 mld eurot. Kui 2006. aastal oli majanduskasv 10,4 protsenti, siis 2013. aastal oli see vaid 1,6 protsenti ning pole välistatud, et tuleval aastal on majanduskasv negatiivne, arvestades nii Venemaa kui ka Ukraina turu ärakukkumist ning nendega kaasnevaid riske Rootsi ja Soome majandusele, millest me paljuski sõltume. Arenenud riikidele järele jõudumiseks peaks aga meie majanduskasv oleme pidevalt 10-12 protsenti.
Tööviljakus, mis on üks olulisi majanduskasvu eeldusi, on meil aga Euroopa Liidu keskmisest kolm korda väiksem, Soomele jääme alla kogu neli ja Taanile 5 korda[2]. Nendele näitajale lisandub massiline väljaränne, mis tähendab, et väheneb ka kolmas kasvupotentsiaal: tööjõud. Statistikaameti andmeil on rändesaldo juba aastaid negatiivne ja igal aastal lahkub Eestist mitu tuhat inimest rohkem kui sisse tuleb[3].
Võti on inimeste ettevõtlikkuses
Ilmselgelt oleks täna vaja juba radikaalset sekkumist nii riigi toimimisse kui ka majandusse. Ma ei hakka siin välja pakkuma valmisretsepti, ja kui see mul ka oleks, võtaks see palju ruumi. Kuid selge on see, et olukorras, kus välisinvesteeringud Eestisse on pidurdunud ja alltöövõtumudel enam ei sobi, saab lahendus peituda vaid Eesti inimestes endas. Nende ettevõtlikkuses.
Riigile tähendab see ennekõike selle ettevõtlikkuse igakülgset soodustamist, nii et kui keegi seisab valiku ees, kas minna välismaale tasuvat palgatööd tegema või püüda Eestis toime tulla oma ettevõtet luues, siis peab riik, selle maksupoliitika ja toetussüsteem, olema selline, et tehakse see teine valik. Praegu on ilmselgelt eelistatud lahkumine. Aga ometi on meil olemas tohutu ressurss: maa, mida saab harida; mets, mida saab töödelda; maavarad, mida saab kaevandada. Mida meil ei ole, on potentsiaalsed ettevõtjad – nad on läinud välismaale palgatööle või rajanud oma ettevõtte mõnda teise riiki, kus edulootus on suurem.
Inimesega oleme me ainsana raiskavalt ümber käinud, samas kui paekivi oleme võtnud sisuliselt looduskaitse alla. On omaette küsimus, miks ka meie nutikad tehnoloogiagurud on nutika e-riigi mainega riigist kolinud kuskile Silicon Valley’sse või isegi Singapuri ega arenda oma ettevõtet siin? Mõned mõistagi on, kuid me ei saa rääkida nutikate töökohtade paljususest või koguni buumist, millest on väga sageli kõneldud kui Eesti võimalusest. Me ei ole vaatamata oma e-riigi mainele suutnud ka Eestist teha Silicon Valley’d.
Ei jäägi nagu muud üle, kui küsida, kelle katus sõidab? Kes on loonud süsteemi, kus kogu olemasoleva potentsiaali ja loodusressursi juures on meil kõik eeldused arenguks, aga pole seda kõige olulisemat, inimest?
Kelle katus sõidab, et ta sellest aru ei saa ega asu otsustavalt muutusi ellu viima? Kui me vaatame algavate riigikogu valimistega esile kerkivad lubadusi, puudutavad need ju detaile, kuid mitte struktuurseid muutusi, riigireformi laiemalt. Esile on kerkinud sisekaitse akadeemia kolimine, muutused kaitseväeteenistuses, riigikaitse gümnaasiumi loomine, muudatused üksikisiku tulumaksus, ka hambaravihüvitised, kooseluseadus, alkoholi tarbimine avalikus ruumis jms. Pole raske ennustada, et kogu poliitiline süsteem hakkab valimiste lähenedes tootma populistlikke lubadusi või teeb niisama tsirkust. Struktuurset mõtlemist on asendanud roosa-lilla populism ja lühiajalised ja ühekordsed lubadused valijate hääle peibutamiseks või kõikvõimalikud PR-trikid.
Siin tekib õigustatud küsimus, kas sellel populismil on midagi pistmist ka maailmavaatega? Või miks näiteks politoloogid üritavad kõiki poliitilisi jõude mingile parem-vasak skaalale paigutada ja pakuvad tühja nišši näiteks mõnele veel tekkimata paremäärmuslikule või liberaalsele erakonnale? On tõsi, et nn põliseestlaste parteid meil Soome eeskujul veel pole ja see nišš on tühi, kuid ikkagi näitab see ka stampmõtlemist aegunud kategooriates.
Vasak- ja parempoolsus toimib hästi heaoluühiskonnas, kus vasak pool kaalub veel mõne pisikese toetuspaketi läbisurumist riigieelarvesse ja parem seisab selle vastu või räägib õhemast riigist. Eestis, mis on saavutanud oma lae nii majandusarengus kui ka kinni jooksnud poliitilises süsteemis, pole sellise klassikalise vasak-parem skaalaga suurt midagi peale hakata ja see on vaid aja küsimus, millal hakkavad tekkima teist tüüpi, kriisilahendusi välja pakkuvad erakonnad ja ka vanad parteid häälestavad end lõpuks sellele lainele.
Eestis on kriisilahendusi otsivaid erakondi juba vähemalt kaks: lisaks tekkinud Vabaerakonnale ajab oma võrseid Talguerakond, mille peamiseks eesmärgiks näib formuleeruvat vajadus luua talgu korras partei, minna talgu korras riigikokku ja muuta talgu korras ära kõik vajalikud seadused, mis pärsivad meie arengut, et seejärel laiali minna.
Nii kaua, kuni me pole oma majandusega heaoluühiskondadele järele jõudnud või vähemasti leidnud Eestile sobivat mudelit ja elustiili, pole meil ilmselt ka suurt tellimust rahvusäärmusliku või homoliberaalse partei järele, nagu näitas ka üks hiljutisi küsitlusi, vaid ootus on pigem selle järele, et tuleks poliitiline jõud, mis tooks kaasa otsustavad muutused Eesti arengus. Eriti selgelt väljendus see näiteks Ühtse Eesti suurkogu ajal. See, mida ju lõpuks vajatakse, on töötamise võimalus Eestis ja töötasu, mis pole orjapalk.
Kui tänased erakonnad paigutada skaalale, siis ma asetaksin paremale need, kes tahavad tuua Eesti arengusse muutusi ja vasakule need, kes kosmeetiliste muudatustega üritavad võita vaid valijate hääli – tõstes üksikuid sotsiaaltoetusi ja hüvitisi, kuid seistes otsustavatele muutustele vastu. Ja minu arust on tänased parlamendiparteid kõik vasakul.