Jaak Aaviksoo: soovmõtlejad, keda teenite?

Jaak Aaviksoo Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti on rahvus­küsimuses üldises plaanis õigel teel ja kurssi annab korrigeerida ka vastandumata, veel vähem on vaja ajaloo tagasi pööramist, nagu kohati üritab praegune haridus­minister ja tema akadeemilised sõbrad, kirjutab endine haridus­minister, praegune riigi­kogu liige Jaak Aaviksoo (IRL).

Eesti lähiajalugu on meile pärandanud üsna keerulise ühiskondliku keskkonna – okupatsiooniaastate vägivaldsed demograafilised protsessid ei tekitanud mitte ainult etnilist ja keelelist mitmekesisust, vaid lõid ühtaegu ka pinnase üsna erinevate, kohati suisa vastanduvate ajaloo- ja ühiskonnakäsitluste levikuks. Taasiseseisvunud Eesti ülesandeks on olnud eelnevaga kaasnevatele raskustele vaatamata edendada ja arendada oma riiki ja teha seda kõigi siin elavate inimeste huve arvesse võttes. See on meil õnnestunud.

Muidugi, paljud meist unistavad palju homogeensemast ühiskonnast, kus puuduksid vastasseisud ja erinevate ühiskonnagruppide vahelised lõhed nii heaolus kui ilmavaates. On tähelepanuväärne reegel, et kui tegelikkus nendele unistustele ei vasta, süüdistatakse valitsuse integratsioonipoliitikat. Järjekordselt tõstatus lõimumispoliitika läbikukkumine Juhan Kivirähki artiklis «Tark lõimumispoliitika või tahte triumf?» (PM 30.09). Kui Kivirähk näib tõsimeeli uskuvat, et «targa» lõimumispoliitikaga on napi kahekümne aastaga võimalik ületada etnilised ja põhimõttelised ideoloogilised erimeelsused ning kujundada üksmeelne ja harmooniline arusaamine muuhulgas nõukogude okupatsioonist ja/või vabatahtlikust ühinemisest suure vene rahvaga, siis on asi päris halb. Mõned ühiskondlikud muutused vajavad ka parimatel asjaoludel lihtsalt palju-palju rohkem aega.

Kellelgi ei tohiks olla teadmata, et vene keelele riigikeele staatuse saamine Eestis, aga ka Lätis ning seega, kõige olulisemana, ka Euroopa Liidus, on Venemaa välispoliitika suur eesmärk. Selle eesmärgi saavutamiseks kulutatakse kordades rohkem raha ja propagandajõudu, kui Eesti riigil eales on võimalik eraldada kogukondade koostööle ja lõimumisele. Ja ometi me oleme edukamad. Selle edu osaks on ka üleminek osalisele eestikeelsele õppele vene koolis.

Jah, ligi kakskümmend aastat kulus otsusest teoni, ent nüüdseks on see sündinud ja tänavu lõpetas esimene lend vene noori, kes õppisid enamiku aineid eesti keeles. Nende akadeemilised tulemused võrreldes Eesti koolidega paranesid. Nende parem riigikeeleoskus tagab neile suuremad võimalused edasi õppida ja väljavaate paremini tasustatud tööle. See kõik on varasemate uuringutega tõendipõhiselt kindlaks tehtud. Jah, edu pole ühesugune mitte igal pool ja saab palju paremini, ent selgeks sai ka see, et need koolid, kes vastutöötamise asemel koos ministeeriumiga ühiselt püüdsid, saavutasid ka paremaid tulemusi.

Selle taustal on kahetsusväärne, et ametisse asunud haridusminister Jevgeni Ossinovski seadis eesmärgiks selle ülemineku «analüüsi» alla võtta, moodustades töörühma «probleemide selgitamiseks». On pretsedenditu, et töörühma ei komplekteeritud mitte sõltumatutest, sh välisekspertidest, vaid (koalitsiooni)poliitikutest, ajakirjanikest ning otseselt seotud ja vastutavatest haridustegelastest-direktoritest, mistõttu «analüüsi» tulemused on arusaadavalt ministri poliitilise tellimuse nägu.

Ida-Virumaal kandideeriva ministri huvid on mulle mõistetavad, troika-stiilis töörühma moodustamine aga vastuvõetamatu. Mis ei ole mõistetav, on sotsioloog Juhan Kivirähki käsitlus Postimehes, mis peaaegu sõna-sõnalt langeb kokku ideoloogilise argumentatsiooniga osalisele eestikeelsele õppele ülemineku vastaste poolt. Tõsi, Kivirähk ei vaidlusta otsesõnu üleminekut, vaid osutab justkui vajadusele olla paindlikum ning anda koolidele ja lastevanematele suurem sõnaõigus.

Ometi teame, et Tallinna ja Narva koolid (formaalselt nende hooldekogud) ei taotlenud mingit paindlikkust, vaid õigust jätkata vene keeles ja punkt. Kusjuures otsused võeti vastu peaaegu identses sõnastuses ja samal kuupäeval. Demokraatlikult! Kivirähk eeldab (küsitlusandmetele (?) tuginedes), et keegi ei vaidlusta eestikeelse õppe vajalikkust – vaidlustatakse küll, ja kuidas veel. Tallinna linnavalitsus on pöördunud isegi kohtusse, et saada koolidele õigus jätkata vene keeles.

Sotsioloogilt on kummastav kuulda mitmeid teisigi seisukohti. «Eestikeelne aineõpe ei tule kasuks ka üldisele õhkkonnale koolis ... õpilased käsitlevad seda diskrimineerimise ja alandamisena» – muidugi on riigikeele rääkimine alandav. Ainult et ma pole kohanud Prantsusmaal või Saksamaal elavate ja õppivate eestlaste-venelaste suust kaebusi enda alandamise pärast.

Juhan Kivirähk kirjutas: «Mõeldes, et sama [ühiskonnaõpetuse] õpikuga peab toime tulema ka vene emakeelega õpilane, hakkab mul õudne.» Eks ta ole, ühiskonna- ja ajalookäsitlus ei tohi ju kedagi solvata, mis see tõde siia puutub. Just nagu Delfi Ukraina-uudised stiilis «igaühele oma» – eesti keeles terroristid ja vene keeles vabadusvõitlejad. Kahjuks on aga nii, et paindlikkuse sildi all püütakse ajalugu jätkuvalt õpetada ka «heade vanade nõukogude õpikute põhjal». Tõsi, Venemaa uuemad ajalooõpikud annavad neilegi silmad ette – seal on ikka selgelt kirjas, kes on omad ehk «naši» ja kes nemad ehk fašistid. Eestlased ja ukrainlased on muidugi viimased. Kivirähk püüab ennast sellest sildist puhtaks pesta ja nagu heale propagandistile kohane, teeb ta seda teisi «tahte triumfiga» sildistades.

Ma ei usu, et Eesti ühiskond vajaks rahvusküsimusele revolutsioonilist lähenemist stiilis «kõik on valesti ja nüüd tuleme meie (sotsid, rahvuslased, liberaalid) ja teeme teid kohe õnnelikuks». Rahu! Oleme üldises plaanis õigel teel ja kurssi annab korrigeerida ka vastandumata. Veel vähem vajame aga ajalooratta tagasi pööramist, nagu kohati üritab praegune haridusminister ja tema akadeemilised sõbrad.

Paindlikkus on osalisele eestikeelsele õppele üleminekul olnud kogu aeg keskne printsiip, pole vaja lahtisest uksest sisse murda. Oma oponentidele aga soovitan püüda vahet teha mõistlikul paindlikkusel ja printsiibitul järeleandmisel. Põhimõttekindlusega on võimalik ära teenida mitte ainult oma sõprade, vaid ka vastaste lugupidamine, selgrootus aga lõpeb alati põlgusega.