FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Ma kuulasin su kõnet tol päeval seal Toompeal. Mul on selline kuus aastat vana arvuti, peale kümnendat minutit hakkab kohisema ja selle all võiks mune praadida. Kuulasin. Vaatasin ka pilte ja mõtlesin, kelle ees sa seisad ja keda sa tolereerid. Sina ei näe? Või näed? Su ees oli inimene plakatiga «Ei ebanormaalsusele». Mind mitte.

Ma kardan, hea Varro. Sina ei pea kartma, sinu perekond on kaitstud. Käisin sinu laste emaga paar aastat ühel kursusel lavakas. Mäletad? Olin ühel koosviibimisel sinu isa juures maal. Vist seal Jõgeva kandis. Sõitsime rongiga. Suvine aeg. Hein lõhnas ja me istusime, kõndisime, rääkisime. Lõkke ümber ja meie ümber oli mets ja läks pimedaks. Esmalt hämaraks ja siis pimedaks. Suvised päikeseloojangud on hingematvad. Mitte et talvistel või kevadistel midagi häda oleks, nad on lihtsalt suvistest pisut erinevad. Ilmad lähevad jahedamaks, temperatuurimuutused atmosfääris ja maa kaugus päikesest ning maa enda nurk, ja kõik see teaduslik või jumalik uinamuina, mis meie peadesse topitakse, on nii väga ajutine selle kõrval, kuidas sina või mina seda päikeseloojangut näeme. Koos ja eraldi. Heina lõhna ja ma olen eestlane.

Aastaringid. Midagi nagu muutuks kogu aeg. Ja siis süüdati lõke ja toas oli soe. Mitte et ma end ülimalt mugavalt oleks tundnud, võõraste juures on alati selline tunne, et tahaks kas tagasi koju või pugeda laua alla, sest ei tea, mida võõrastelt oodata. Ja ometi olin ma seal. Selles on üks imelik paradoks.

Olen pärit Koselt.

Selline asula 40 km pealinnast. Üheksanda klassini olin seal. Ühel päeval jalutan läbi koolihoovi klaveritundi, kusagilt, ma ei tea kust, jookseb minu juurde mingi kutt ja lööb kõigest väest jalaga munadesse ja ma ei saa mitte midagi aru. Oigan valust ja mitte sittagi ei saa aru. Kas ma jätsin muusikakooli õpingud pooleli sellepärast, et alateadlikult ei tahtnud enam sellest hoovist läbi jalutada, pidin igal hommikul niikuinii sinna kollasesse majja minema, päevast päeva elad hirmus, et keegi võib sulle jalaga munadesse lüüa? Ja löödigi. Iga päev, nad lõid. Sest ma kandsin triibulisi pükse traksidega ja liibuvat valget särki. Mu ema oli tol hetkel juuksur ja värvis juukseotsad siniseks. Ja see jäi sellesse aega, kus Celine Dionil ilmus lugu «I’m Alive». Ja ma kuulasin seda kodus, panin ema öösärgi selga ja võtsin lakipudeli ja ootasin. Telekas oli MTV peal. Pärast kooli. Istusin tugitoolis valmis ja ootasin. Öösärk seljas ja lakipudel käes. Ja siis ta tuli ja ma tõusin püsti selleks kolmeks minutiks ja ma tegin playbacki. Aga see ei jäänud nende seinte vahele. Ma läksin kooli. Võtsin sõbrannad kaasa ja astusin lavale. Ema öösärgis ja laulsin Celine Dioni «I’m Alive».

Ja midagi läks valesti. Mitte et praegu oleks kuidagi selgem, ei, ikka on sitt olla. Tahtsin väga kooli vahetada. Minna linna. Suuremasse kohta kui Kose, illusioon mõistmisest. Olin ühel päeval arvutiklassis ja seal ekraanil oli VHK logo. Suurelt ja punaselt. Ma tulin sinna kooli. Tead sa miks? Sest seal on sinu ema. Ja seal oli Jumal. Sest kui sa oled pärit sellisest kohast nagu Kose ja seal ei ole kedagi, kellega Celine Dionist rääkida, siis sa lähed VHK-sse. Ja sa hakkad uskuma millessegi, mis asub sinust väljas, keegi, kes sind alati kuulab ja keegi, kellel ei ole väga arvamust selle kohta, milline sa välja näed, mida sa mõtled, kellega sa koos viibid ja tulevikus elama hakkad. Jumalaga, mõtlesin ma. Sest ma olin üksi või siis kaksi. Kolm aastat. Igal hommikul ärkasin kell pool kuus üles, 6.25 läks buss, tund aega bussiga Tallinnasse. Omasuguste juurde. Ja kolmest tagasi koju. Ma ei käinud väljas. Ikka veel kartsin. Alati ruttu koju, sest ma pidin minema oma isale ja vennale süüa tegema. Selline tunne oli, et Jumal ei kadunud kuhugi.

Kaduma hakkas ta nüüd umbes aasta tagasi. Kui ma sain aru, et teda ei ole. Lihtsalt ei ole. Ütle, Jumalat ei ole! See on väga lihtne. Nüüd on ainult inimesed. See reaalsus siin, minu ees. Näha inimeses Jumalat on mitte näha inimest ennast. Ja ma arvan. Siin mõtlen, et kui ma oleks avalikult oma orientatsioonist vastuvõtukatsetel rääkinud, et kas mind oleks võetud VHK-sse? See on küsimus sulle. Ja sinu emale ja isale. Ja religioonile nende seinte vahel.

Ma arvan, et sa ei ole mulle võõras. Mida sa näed, kui sa vaatad puudega inimest? Näed sa Jumalat või teda ennast? Kuidas teil seal üleval on? Kas see on näpukas? Kuhu ta kuulub? On ta ebanormaalne? Kuidas kristlus käsitleb seda mõistet? Anna andeks, ma ei ole Piiblit lugenud. Tervenisti. Olen lugenud Lagerkvisti, ja Jelinekki ja…. Oled sa neid lugenud? Või on see sinu jaoks midagi eemaletõukavat nagu minu isik? Ja ma saan aru, et seal ei ole midagi isiklikku. Kogu kära on üldisem. Ideoloogiad ja seadused. Ja suure Eesti Rahva ühine valu. Sa ei tea, kui kuradi valus on sind kuulata ja näha silti «Ei ebanormaalsusele». Minu stsenaarium, ma arvan, saab olema midagi sellist, et ühel päeval ma kaon ära. Varro! Sinu ümbert nad juba kaovadki. Neid ei tule enam. Nad ei tule kuhugi. Osad tapavad. Mida peab see kolmeteistaastane noormees tegema, tema, kes istub vanematega, kes hoiavad silti «Peded ära», elutoas ja vaatavad AK-d? Hammustab huulde.

Sul on kõik hästi. Ma tean. Ära minu pärast muretse. Palun. Ma saan hakkama. Ei, sa muretsed! Ma tunnen, et sa tahad vägisi minuga olla. Kui sa tahad minuga olla, siis miks sa mind tappa tahad? Lase minust lahti. Mine sa oma teed ja mina lähen oma. Sitt lugu on selles, et ma ei saa kuhugi alla hüpata, nagu ka sina ei saa kuhugi üles kaduda. Me peame SIIN koos teineteist sallima. Jumalariiki ei ole. Ei ole pääsemist teise ellu. Siin pead sa mind mõistma, nagu mina mõistan sinu valikuid. Praeguse hetkeni, pärast seda päikeseloojangut ei ole ma sind enam kohanud. Ühtegi koosviibitud heinalõhna. Nägin sind Toompeal. Rääkisid mikrofoni: «Vale vajugu ja tõde tõusku». Millest sa räägid? Sinu tõde või minu tõde? Meie tõed ei ole samad. In fact, ma ei otsigi tõde. Tead, Varro, kui sa lõpetaksid tõe otsimise, siis läheb palju kergemaks. Kui sa lõpetaksid elamise millegi nimel, mis asub väljaspool sind (anonüümne ja hoomamatu Eesti Rahvas, Jumal, kirjutatud pereväärtused), siis me saame rääkida. Või sa ütled nüüd, et see kõne ei olnudki minu kõrvadele? Mina, kes ma tolereerin või vähemalt püüan tolereerida kõiki värdjaid. Nad on ebameeldivad. Kuid ainult sellepärast, et mina ei oska neisse suhtuda. Asi on sügavalt minus. Minu piiratuses, minu suutmatuses. Mina vaatan neid oma mätta otsast.

Teatriga on see hea asi, et eile mängid sa ateisti ja homme süvausklikku. Teater on sitt. Teater ei tegele kunagi millegi muuga kui teatriga. Kuid mida ta õpetab ja annab, on see, et ma olen sunnitud igal õhtul mõtestama end ümber. Mitte kaastunde pärast kellessegi, mõtestama END ümber. Tead, kuidas lihas areneb? Sa rebestad teda. Sinna tekivad lõhed ja siis sa pead sööma, valku ja süsivesikuid ja rasva ja siis sinna vahele kasvab uus lihas. Ta ei kasva peale, ta tuleb selle alt ja vahelt. Midagi ei kaeta. Nii on ka teatriga. Sa rebestad. Tekitad tühimikke. Oled avatud. Kõigele.

Täna sean sügavalt kahtluse alla kõik religioossed tõekspidamised, arvan, et ühel päeval pöördun tagasi. Ma ei tea ega tahagi teada. Tunda pulssi, mitte selle tekkele liigselt tähelepanu pööramata. Miks? Sest nagu sinagi, ei ole ka mina teadlane. Meie mõlema sitt häda on see, et me oleme sitaks lollid. Meid kumbagi ei huvita nii väga selle universumi teke ega see, kuhu ta liigub. Sina sellepärast, et sinul on piibel ja Jumal ja see põhjendab kõik ära and no further questions there, ja mina sellepärast, et ma ei küündi. Ma olen sitt näitleja ja sitt ilmakodanik. Mulle meeldib jalutada. Ma lihtsalt ei küündi. Mind ei huvita. Ja sind ka tegelikult ei huvita. Sind ei huvita liikumine, nagu igat kristlast ei huvita liikumine. Võõrastena liigute siin maailmas ringi. Sittagi te teha ei taha, midagi mõista te ei taha. Kuhugi te liikuda ei taha.

Varro, sa teed pereväärtustest probleemi. Hea Varro. Eestis on sajad, tuhanded perekonnad, kellel ei ole süüa, kes on omadega sügavas sitas. Ma ei ole sind näinud Toompeal nende perede eest võitlemas. Ma kujutan ette, et kui üks perekond astub sinu kõrgläikega büroosse sisse ja ta ütleb, et tal on vaja kaitset ja mitte pärast surma, vaid siin, ja tal ei ole raha, seesama perekond, kus on ema ja isa ja neli last, siis ma arvan millegipärast, et sa ei liiguta nende jaoks lillegi. Ilmselt palvetad nende nimel õhtul voodis, kui sedagi, sest sul on endal lapsed ja nemad vajavad hoolt. Ja sa palvetad nende pääsemise eest. Jumal küll! Pääsemise eest. Varro, sinu ees on maailm. Siin ja praegu. Miks sa ei tegele sellega? Tuleme selle pilve pealt alla. Sinu ümber on tuhanded ja tuhanded noored mehed ja naised, kes end selle plakati pärast ära on tapnud ja tapavad. Keda on tapetud ja tapetakse. Mis on sinu lahendus nendele noortele? Ravile? Nendele, kes saavad koolis peksa, sest nad ei kuulu normaalsete hulka, nendele juba täiskasvanud meestele, kes sinu kõnet kuulates vajuvad toolileenile ja vaikivad tunde, sest nad ei tea, kuhu põgeneda. Mul ei ole kuhugi põgeneda. Mitte kuhugi. Oodata surma, kuni sina saad läbi. Sina oledki maailm, Varro. Sina oledki see maailm. Ole Jumala eest. Sinu kätel on veri. Palju verd on seal. Ja ma tunnen end uskumatult rumalana, sest ma pean sellest kirjutama ja sellele jälle ja jälle mõtlema. Miks pean mina sinu viha kandma? Miks ma pean sinuga tegelema? Sinu Jumalaga. Miks sa surud end mulle peale? Ma ei taha sind. Näha ega tunda. Palun mine ära. Sinu viha ei ole minu viha. Sinu armastus ei ole minu armastus. Sinu seks ei ole minu seks.

Mis sa arvad Süürias toimuvast? Mis on selle põhjuseks, et seal inimesi tapetakse?

Olen siin Münchenis. Otsisin terve kuu korterit. Kogesin suurel hulgal diskrimineerimist. Küll sellepärast, et ma olen Ida-Euroopast, küll sellepärast, et ei räägi kohalikku keelt, ehkki olen teinud rebestavaid pingutusi selle nimel, et õppida see keel selgeks. See, kas see on võimalik ja millistesse sügavustesse üldse on võimalik keeleliselt minna sellise ajaga, on iseküsimus. Ja jälle. Tead, ma leidsin ühe sellise kollase mantli. Naiste mantel. Tibukollane. Ja ma läksin ja ostsin selle ära. Ja ma panin ta selga. Teater on teinud minust ebanormaalse. Või mina teatrist. Ma tean, mida sa tunned ja kuidas sa mõtled. Vahel ei tahaks. Vahel tahaks teid vaigistada. Nägin kurja vaeva, et leida endale selline koht. Nüüd vist leidsin. Sest ühel hommikul otsustasin, et korterit vaatama minnes ei pane seda kollast mantlit enam selga. Kujuta ette, ma sain korteri. Teksad panin jalga, need kõige tavalisemad, halli kampsuni ja valged tossud. Mul on ka neid riideid. Oli ka põhikoolis, lihtsalt mõnikord tahaks kanda midagi muud. Sest meeldib. Mulle. Mulle meeldib. Ma ei oota, et sulle meeldiks. Kuigi võiks, sest ma ei pea olema nagu sina, nagu ka mina ei ole läinud sinu perekonna kallale ega trampinud maha sinu Jumalat. Ma võiks, kuid ei taha.

Tead, tegin siin aasta tagasi ühe tüki. Päris minu oma. Täitsa ise. Ma tahaks, et sa seda näeksid, ma tahaks, et sa tuleksid seda vaatama. Ostan sulle ise lennupiletid, võid minu juures ööbida. Tule! Tead, seal juhtus päris mitu huvitavat asja. Proovid olid sedavõrd intensiivsed, et ma hakkasin enda kõrval tajuma kedagi või midagi, mis mind kandis. Ma võisin otsuseid teha, kuid mitte miski, mis lähtus minu tahtest, ei läinud läbi. Ma pidin asjadel laskma olla. Ma ka usun. Jõudu. Näe, meil on midagi ühist. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma sain aru, et see ei ole midagi erilist. See, mida ma tegin ja mida ma nüüd siia näitama tulen. See on «mitte midagi». See on midagi väga tavalist. Midagi, mis on olnud palju palju varem enne mind ja sind.

Tule vaatama. Tule mitte minu ja selle teema pärast, tule, et endalt pärast küsida ja enda sisse vaadata ja küsida, kas see viha on vajalik? Miks ma nii väga vihkan? Sa ei pea mitte ühelegi küsimusele vastama. Sa võid lihtsalt vaadata. Ma luban sul end vaadata. Ja ma luban sul mind mõttes ära tappa, kuid küsi, kas see on vajalik, kas sellised mõtted on vajalikud, mida sa mõtled ja kannad. Mul on tunne, et ei ole, kuid see on ainult minu tunne. Sa ära minu pärast muretse. Kuid ma ei vasta sinu eest. Tule vaatama. Ma võin ka sinu juurde tulla. Tulen selle tükiga Eestisse. Sa tuled vaatama ja kirjutad arvustuse. Ma luban. Sa võid end minu peal välja elada. Selle olematu teatritüki peal. Selle «mitte millegi» peal. Jäta inimesed rahule.

Miks sa ei küsi sellelt inimeselt, mida ta selle sildiga seal mõtles? Või miks sa teda sealt ära ei ajanud? Kujuta ette, et ühel päeval otsustab kogukond eestlasi tulla Toompeale sama sildiga ja see on kõik selle hüvanguks, et suguvõimetud ratastoolis inimesed ühiskonnast välja visata. Sest nad lihtsalt ei paljune. Nende alakehad on võimetud soo jätkamiseks. Kes selle maa siis lastega täidab? Varro, maakeral on 8 miljardit inimest. See laul ei ole realistlik. Kõik kaob. Mõnedel asjadel tuleb lasta minna. Mitte perekonnal. Väärtushinnangutel. Ja minul. Palun lase mind vabaks, Varro!

Meid on palju.

Kui palju sul on saladusi? Milline on sinu suurim saladus? Küsi endalt, mind ei huvita. Ma räägin millestki muust. Ma olin sellises keskkonnas kaheksa aastat, kus ma kõige lähedasemate kolleegide suust pidin kolmandas isikus kuulama mõnitavaid ja küündimatuid kommentaare persenussist. Varro, ma läksin pärast nendega lavale ja ma pidin neid armastama. Ja ma armastan. Tööd tuleb endaga teha. Raju kool. Sa ei lähe mulle korda, enam. Sitt lugu on, et see, mida sa räägid, siiski läheb mulle korda. Mingil kummalisel rõvedal kombel. Sest ma olen ebanormaalne. Ma olengi. Ma ei kahetse. Millegipärast kardad sina enda tuleviku ja heaolu pärast. Sa ei hooli, Varro. Sa ei hooli. Tead sa, mis on hool? Hool on see, kui ma lähen ütlen puberteedieas oma vanematele, et minuga toimub midagi kummalist. Et olin eile oma sõbraga koos, võtsime mängu käigus teineteisel püksid jalast ja mina katsusin tema nokut ja tema katsus minu nokut ja siis ma panin selle endale suhu ja siis pani tema minu oma endale suhu ja siis ma keerasin end ümber ja ta võttis mu puusadest kinni ja hõõrus end minu tagumiku vastu ja ema ja isa, ma ei saa seda oma peast välja. Midagi on minuga valesti… on või? Varro, mida mu vanemad oleks pidanud tegema? Peksma mind vaeseomaks, tooma mind kirikusse, et kurjad vaimud ajada välja või ütlema, vaata, poja, asjad on nüüd nii…vaatame edasi. Sa oled meie poeg, meil on sinu ees kohustused. Me oleme sinu vanemad. Praeguseks hetkeks ei ole teadusel selget seletust selle kohta, mis sinuga toimub. Seal on teooriad, kuid nendele ei saa päriselt kindel olla. Me ka ei tea. Mida me teame, on see, et sa oled meie poeg ja me ei jäta sind maha. Varro, väga paljud noormehed on neid mänge mänginud, ma millegipärast arvan, et sinagi. Või vähemalt küsinud endalt sarnaseid küsimusi. Tead, see on siin nüüd ila. Ma ei tea, mida ma sellega tahtsin öelda. Midagi. Vist lihtsalt seda, et sinu lapsed ei ole selle eest kaitstud. Usu, nad ei ole. Ja jumal ei aita sind. Jää lihtsalt lootma, et nende juhtub sama, et nad kaotavad kolmekümnendates huvi seksi vastu, hakkavad igatsema midagi muud ja äkki ühel päeval pöörduvad loodusesse. Ehitavad endale maja. Panevad omale kartuli ja porgandi maha ja teevad asiseid asju. Kuid usu, kusagil väga sügaval, olles surunud kõik tunded alla, libisevad jäätükina mööda kõrgläikega köögikappi põrandale värisema. Sest nad on üksi. Nad ei usu enam. Sest sina, kellel on oraatori ja juhi võimed, aktsepteerid ainult ühte liiki inimesi. Ja sinu poeg sinna ei lähe.

Kas mitte piiblis ei ole selline ütelus, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Huvitav, kas see aeg veel sinule tuleb või sa ignoreerid?

Sa tead, mida Putin Venemaal teeb? Vähemustega. Oma rahvast nimetab omaks rahvaks ja ometi osa neist ei ole oma. Mingitel hämaratel põhjustel viimaste aastate jooksul on Putinist saanud kirikuskäija. Kõik need tumedasse rüütatud härrad on hästi tema lähedal. Vaata neid klippe. Sest tema ei pea siis vähemustega tegelema, tema ei pea neid tapma. Kirik tapab, Jumal keelab. Mina inimesena ei pea nende pärast muretsema. Mina ei pea muretsema. Nii kuradi lihtne on kõik usuga kinni katta.

«The less we see the more we belive.»

Jumale eest, vaiki, inimene! Ära küsi ja sinu 80 aastat või viiskümmend või kolmkümmend mööduvad üsna õnnelikult. Kus on sinu huumor, Varro? Peale inglaste on geidel kõige teravam ja jõhkram (loe: ausam) huumor. Oled sa neid kuulanud? Loomulikult on selliseid vusse nagu mina, kes kõige pärast kannatab ja kõik nii väga raskeks mõtleb. Sa tead, kuidas huumor kasvab? Sa katad valu. Lakkad nägemast ja sellega tegelemast. Paljude jaoks oled sa lihtsalt pind persses. Lihtsalt üks pind, mis on, raisk ja tuleb tagasi, sest sa lajatad lahtise hööveldamata lauaga.

Palun jäta mind rahule! Palun! Sinu elul ei ole minu eluga midagi pistmist. Sa kaitsed väärtusi, mis viivad inimese tagasi keskaega. Ma nägin hangude ja tõrvikutega nõiapõletajaid Toompeal. «Ei ebanormaalsusele!» Ja kõik, mida need «nõiad» teevad, on see, et nad istuvad kodus ja pobisevad oma vaikseid salasoove, unistavad, nagu nõiadki, on segaduses sellest, mis nendega toimub, nad tunnevad midagi, kuid sittagi aru ei saa, mis see on. Varro, kas sul on kõik selge? Nad ei teinud ka mitte sittagi. Mitte kedagi nad ei tapnud. Panid nõidusi peale? Ila! Mitte midagi nad ei pannud. Mul piisab korraks mõnd preestrit lalisemas kuulda ja ma olen omadega nii vitus, et mul on tunne, et ma olen kaetud. Ja kui sa nüüd küsid või vihastad ja ütled, et mul ei ole õigust, siis mina küsin, et kui sajad miljonid on enam kui kaheksa, siis Varro, mis saab nendest kaheksast? Kuhu nad peavad minema? Millise kivi alla? Kuhu, Varrrroooooooo? Kuhu ma pean minema? Ütle ja ma lähen. Jätan selle luuludes elava ühiskonna ja lähen tänavale. Ma ei saa seal ka rahu. Ma olen igal pool jalus. Ma ei pea ju pikalt seletama, miks? Meil on näpud, mis on näitamiseks.

Mis on sinu suurem eesmärk? Hitleril oli suurem eesmärk, Putinil on väga suured plaanid. Sa ju ei peatu. Et kui see seadus läbi ei lähe, siis on sinus vaikus? Või? Ma olen sinu kõrval, ma valvan sinu und, kui sa magad. Varro! Sa ei saa mind neutraliseerida. See ei ole sinu võimuses. Sa saad produtseerida seeläbi ainult viha. Need ei olnud rõõmuhüüded, mis sinu publikust sulle vastu kajasid, need inimesed vihkavad. Lase oma kujutlus korraks vabaks ja kujuta ette, mida nad köögilaua juures räägivad. Nad ei lähe koju ja ei viska seda plakatit nurka ja ei plaksuta käsi tolmust puhtaks nagu midagi poleks juhtunud. Nad räägivad sellest veel pikalt. Mõtlevad pikalt. Näevad und. Ja maast, mis tuleb täita ühetaoliste lastega. Nende lastega, kellele nad sellesama plakatiga toitu kurgust alla lükkavad. Nad vihkavad, Varro! Nad vihkavad kogu oma kehaga. Ja sa kasutasid selliseid propagandistlikke loosungeid, õõvastama ajavaid poliitilisi sententseid, et ma ei saanud siin Münchenis oma nullkorruse aknast välja vaadates mitte märkamata jätta väikeseid vuntse ülahuule kohal, tugevas kehaehituses ja aariarassis suplevaid imeilusaid mehi, ja sellel korral ei läinud mul munn kõvaks. Ma hakkasin kartma. Ma vist ütlesin, et ma kardan. Sest kui sina ei tapa, siis sinu ideoloogia tapab. Seal pole vahet, kas selle ees on Jumal või pooljumal või isehakanud jumal. Ja mulle ei lähe see inimkond kuidagi korda. Sinu sõnad on õõnsad. Sa räägid mitte millestki.

Eesti Ekspressis suvel ilmud vestluses rääkis Gräzin, et saja aasta pärast võib midagi muutuma hakata, las siis muutugu – siis kui teda enam ei ole. Mul ei ole siin Kammerspiele koridoris netti, ei saa täpselt tsiteerida, kuid mõte oli läbipaistev kui klaas. Milline ausus. Gräzin. Lugesin su sõnu. Koos olite ühes ruumis ja ei näinud ka veergudel, et oleksid kuidagi sundinud teda vaikima. Millisest elu jätkamisest me räägime sellise ignorantsuse ja enesekeskse mõtlemise taustal? Ja loomulikult läksin ma teemast kõrvale. Oli ka aeg. Varro, see maailm ägab näljas, see maailm varastatakse paljaks, meil ei pruugi siin inimestena palju aega olla. Miks me ei võiks selle lühikese aja jooksul olla pisut õnnelikud? Või vähemalt pöörata pilgud millegi poolt (pilvel istuv nähtamatu jumal), kellegi poole. Ja see keegi on ju sulle teada. See on sinu laps. Terve oma edasise elu räägid talle muinasjutte. Punamütsikestest ja ristil surevast mehest. Suvel oli uudis, et leiti kadunud osad piiblist, mis ütlevad, et Jeesus Kristust ei löödud risti. Tema läks lihtsalt taevasse. Elusana. Juudas löödi risti. Mulle meeldib see kujund, kuid miks me tänapäeval ikka veel vorbime hõbedast ja kullast riste oma kaela? Miks mitte elektritool? Või voodi, tead küll, see, mis meenutab natuke risti, kuid ei ole päris, sest ta on horisontaalne ja see osa, mis jääb keha taha, ei ole nii seksikas ja kehasse valatud, vaid külgedelt välja ulatuv, pigem nagu voodi. Või siis süstal. Või need voolikud, kust surmav eliksiir veeni voolab. Ripuvad kaelas. Või sina, Varro. Sina ripud mul kaelas. Sa tead, et ma olen väga ohutu. Me, geid, oleme üsna ohutud. Rahumeelne kogukond. Teis, heterotes, pulbitseb mingisugune suur iha võimu järele, vägivaldsed tungid kaaskodanike suhtes. Preestrid. Kõrvalekalded.

Ja kui Jumal on tõesti olemas, siis miks räägid sina? Las tema otsustab. Või kardad sa, et teda ei ole olemas ja ta ei otsusta? Ja sa võtad ohjad enda kätte.

Usk.

Inimesse.